Teema: Hingesugulane

see kes sinujaoks on hingesugulane ei pruugi ise sinu vastu sama tunda.

niikaua kui deitisime oli hingesugulane, nüüd kui koos elame on lihtsalt vinguv kooner.

mis tähtsust sel on? mina ei ole oma pead sellega vaevanud. me oleme abielus olnud 30 aastat ja kasvatanud koos 3 last. inimestena me oleme väga erinevad, aga põhiväärtused on samad ja see loeb.

Ma ei oska öelda, kas nüüd kohe hingesugulane… Aga väga hästi sobime kokku küll, igas mõttes. Paremat kaaslast eluteel ma ei oskaks hetkel tahtagi 🙂

Kägu kirjutas:

naine näeb siiani kobe välja, mul läheb ta peale kõvaks ning saan regulaarselt kotte tühjendada, süüa teeb ka normaalselt. mingi ühine arutelu kõrgemate kunstide ja elumõtte üle on ilmselgelt ületähtsustatud…

Jah, aga olgem ausad, mingis vanuses see välimus siiski kaob ja kottide tühjendamine muutub ka teisejärguliseks.

Hingesugulasi on ju tegelikult palju ja ega nad kõik sobi kooselamiseks. Jah hingel on hea ja kerge olla, aga kui isikuomadused on sellised, mis ei võimalda kooselu ( näiteks ei pea hingesugulane lubadustest kinni). Lisaks võib hingesugulane osutuda inimeseks, kes ei tule igapäeva eluga toime või on kimpus alkoholiga. Ainult hingesuguluse peale kooselu ei saa ehitada. Vahel on mõnda hinge kaugelt armastada hulga lihtsam kui temaga külg külje kõrval elada. Mingis raamatus räägiti, et kui füüsiline veetlus on vähenenud, tulevad esile hingevajadused ja sealt edasi on vajalik veel vaimne kontakt. Vähe sellest, kui teine suudab tundeid ülevalhoida ja luua, ühel hetkel on vaja ka, et midagi üldse rääkida ka oleks.

Algul, eriti armumisperioodil tundsin selgelt, et olen leidnud hingesugulase, tema ilmselt ka. Aga nüüd, kus oleme elanud koos ligi 20 aastat, enam sellist tunnet ei ole, või õigem oleks öelda, et osades asjades tunnen siiani hingesugulust ja osades oleme ikka totaalselt erineval arvamusel. Ma arvan, et see hingesuguluse tundmine ongi rohkem algusaastate asi. Ma ei tea ühtki paari, kes peale hõbepulmi oleks veel raudpoltkindlalt kinnitanud, et on hingesugulased. Ma tegelikult ei usu, et kaks koos elavat inimest saavad asjadest alati täpselt ühtmoodi aru ja tunnevad täpselt ühtmoodi.
Armumine tekkis muidu küll mõlemapoolselt esimesest silmapilgust. Mida aeg edasi, seda rohkem mõtlen, et hingesugulasega oleks elu igav, sest tead alati ette, mida teine mõtleb või teeb.

Tegelikult esitakse suurele ringile hoopis küsimuse, et misasi see hingesugulus on? Kardan, et iga inimene tõlgendab seda isemoodi.

Kägu kirjutas:

Minu jaoks hingesugulus on see kui teise inimesega on koos olla mõnus, lihtne ja turvaline ja jutt ka kuidagi jookseb, teemad pole olulised. Ei pea kartma, et kuidas ta nüüd sellesse või tollesse suhtub. Samas arvamused näiteks poliitikast ja kunstist võivad täiesti erinevad olla, hobid ka.
Minu mees on minu jaoks küll hingesugulane.

Mul on väga paljude inimestega koos mõnus olla ja rääkida, olen tüübilt ekstravert ja armastan suhtlemist, aga ma ei saa neid kümneid inimesi küll kõiki oma hingesugulasteks pidada.
Ma ise arvan, et hingesugulane on see, kes mõtleb nagu sina, käitub ja tegutseb nagu sina, samad nähtused tekitavad teis sarnase emotsiooni ehk hingesugulastel on väga sarnased hinged, vastasel korral poleks nad hingeSUGULASED.

Mina ka ei kujutaks elu ette enda hingesugulasega. Temaga on tore koos olla, aga kui liiga pikalt ja tihedalt suhtlema hakkame, siis hakkab enda koopiaga koos tegutsemine närvidele. Oli aeg, kus olime pidevalt ninapidi koos ja siis saingi aru, et nii mina elada ei suudaks.

Elukaaslasega oleme ka üsna sarnased, aga mitte kõiges. Täiendame üksteist.

Kägu kirjutas:

Paremat kaaslast eluteel ma ei oskaks hetkel tahtagi.

Aga paari aasta pärast?

Jaa, närime-närime 🙂

Mul on mitmeid kordi tundunud, et mu mees suudab mu mõtteid lugeda. Ta on välja öelnud ja täitnud (täiesti omal initsiatiivil, minupoolsete vihjeteta) mitmeid mu salasoove ja unistusi. Üksteisemõistmise põhjal julgen teda hingesugulaseks pidada küll.

Julgen väita, et ma elan koos hingesugulasega. Tahame teineteisega terve elu koos veeta, oleme abielus, jagame üksteisega nii vara kui kohustusi, julgen väita, et täiendame teineteist. Inimestena oleme täiesti erinevad (mina sangviinik, tema introvert), aga pere ja meie suhet puudutava osas on meie põhiväärtused samad. Mitte üks mu sõbranna, sugulane, tuttav ega töökaaslane pole minu suust minu abikaasa kohta mitte üht halba sõna kuulnud, minu meelest on inetu oma armsamat laimata (selle vastu eksivad väga paljud, nii naised kui mehed). Ta on tõeline tugi minu elus, samamoodi näen, et ka tema tunneb vajadust minu toe ja arutelude järele minuga. Mulle meeldib, et ta on visiooniga mees, meeldib, et ta tegutseb koguaeg uute eesmärkide nimel, ei jää ootama kellegi kolmanda heakskiitu. Tema vajadust pere järele näitab näiteks see, et ta võtab meid kaasa oma tööreisidele (ja minul on ükskõik, millise riigi hotelli spaas ma lõõgastun 🙂 ). Ütleb, et ta ei viitsi neid tööreise ammu enam üksinda teha. Meeletult meeldib see, et ta kunagi ei koonerda kodu ega pere arvelt. Tal võib olla auto suvalist marki, uue riietuse ostmist talle endale pean ekstra meelde tuletama, aga kodu ja pere osas ei tee ta järeleandmisi kvaliteedi ega aja osas ega koonerda. Mulle naisena otse loomulikult meeldib, et ta on alati pidanud mind ja meie last prioriteediks võrreldes oma ema ja õega (tema emal ja õel on selles suhtes aastaid olnud kergelt okas hinges). Väga meeldib mulle ta naljasoon, see on jumalik voorus. Ta on vaikne inimene seltskonnas, aga kui oma suu lahti teeb, siis naerutab mind ja kogu seltskonda, on väga oodatud alati, ja ma tõesti, täiesti siiralt, pole mitte kunagi kuulnud teda tegemas labaseid nalju. Mulle meeldib, et ta tülide käigus ei tuleta kunagi meelde minevikku ega mõnita või solva mind, vähemalt mul pole hinges mitte ühtki okast tema ütlemiste suhtes, kui ongi ütlemisi olnud, siis suudame mõlemad lõpuks vabandada ja asjad lahti rääkida. Väga meeldib see, et me räägime meie pere ja meie elu visioonist, mille poole pürgime. Tunneme üksteist läbi ja lõhki, isegi naerame selle üle, kui üksteise järgmisi lauseid või tegusid ette ära aimame. Minu suurim õnn on temaga koos vananeda, nokitseda aias, istuda kamina ääres, oodata lapsi külla ja lapselapsi hoiule. Eriti meeldib mulle, et suudame armumisaja liblikaid uuesti tekitada. Peale teist aastakümmet ei saa just öelda, et seda pidevalt oleks, aga seda ma ütlen küll, et liblikad tulevad tagasi vaheldumisi mõnusa rutiiniga. Mõtete ja soovide lugemise osas on ta ka meister. Imal, ma tean, aga ta on minu elu armastus ja hingesugulane, võtsin ekstra aja, et tema olemasolu kiita ja endale meelde tuletada kõigi argiaskelduste kõrvalt, kui suur õnn on mulle sülle langenud. Aitäh, aitäh, aitäh!

Kägu kirjutas:

Mitte üks mu sõbranna, sugulane, tuttav ega töökaaslane pole minu suust minu abikaasa kohta mitte üht halba sõna kuulnud, minu meelest on inetu oma armsamat laimata (selle vastu eksivad väga paljud, nii naised kui mehed).

See, kui kellegi kohta tema käitumist analüüsides midagi kriitilist öeldakse, ei tähenda laimamist. Laim on teise kohta teadvalt negatiivse (sageli ka vale) info levitamine eesmärgiga selle inimese mainet kahjustada.
Mina olen see paha inimene, kes analüüsib inimesi, nende käitumist ja suhteid – iseennast ka. Eesmärk pole kedagi kahjustada (ja teadvalet valet ei räägi), vaid mingi probleemi või teema kohta selgust saada. Inimesi ja nende käitumist mitme nurga alt vaadeldes on (vähemalt minul) eluga kergem toime tulla, mõistad olukordi ja inimeste käitumiste tagamaid paremini.

Minu partner on partner. Me oleme erineva taustaga ja nii mõneski asjas väga erineva suhtumisega, samas on sügavam elutunnetus sama. Sama huumorisoon, sama intensiivsus ja kangekaelsus (mis teinekord tekitab mittevajalikke pingeid), kuid ma olen alati olnud arvamusel, et meie erinevused on meie suhte plussiks ning meie sarnasus on see, mis teinekord üle vindi keerab. Aga ta on minu jaoks väga õige inimene, partner elus ja töös.

Vist ei ole hingesugulane, me oleme paljudes küsimustes väga erinevatel seisukohtadel.
Aga ma tunnen end temaga väga hästi, hoituna, turvaliselt, ta paneb mind naerma ja on kahe jalaga maa peal, erinevalt minust.

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Kuni selgus, et mees on olnud väga õnnetu suhtes. Et naine polnud temaga üldse arvestanud, tema hingest nn ülesõitnud jne, jne.

Oleks pidanud naisele rääkima.
Mind tõsiselt häirivad inimesed, kes kannatavad vaikides ära kui tunnevad, et neile peale astutakse. Tee suu lahti, ega teine pole selgeltnägija! Olen ka oma sõpradele öelnud: kui tunnete, et ma lähen kusagil liiale – andke märku. See pole mugav, aga veelgi vastikum on see, kui pärast kaarega jõuab sinuni info, et oled oma sõbrast üle astunud. Ma ju ennast kõrvalt ei näe ja sõbra sisse veel vähem.

Jah, mees oleks pidanud suu lahti tegema. Aga tõenäoliselt hakkas mehele alles hiljuti keegi teine silma ja siis on ju oma naine kohe paha ja temaga kooselu tõeline piin. Ei kehti kõigi puhul, aga vahel ikka.
Mina tundsin samuti, et abikaasa on minu teine pool, sõna otseses mõttes. Abikaasa kasutas minu kohta julgelt sõna – hingesugulane. Kaks aastakümmet koos olnud, jagus liblikaid, särinat, hellust, sekka ka rutiini. Väga ilus elu.
Ja siis tuli kogemata välja, et mehel on juba mõnda aega armuke olnud. Hingesugulane väidetavalt. Nii et mu abikaasal oli seega kaks hingesugulast, kellele mõlemale ta valetas. Kui lahutusest juttu tegin, siis mees teatas, et rõõmuga, sest elu minuga olevat väljakannatamatult halb olnud, juba kaua-kaua. Huvitav, veel nädal tagasi hoidis ta mind kaisus ja õhkas nii nagu alati, et kui õnnelik ta minuga on. Tõesti kannatas hambad ristis 21 aastat jutti? Tegelikult küllap ta oli oma eluga rahul, kuni tuli uus põnevam naine. Ja kogu see jutt hingesugulusest on räägitud lihtsalt selleks, et pakkuda naisele seda, mida ta arvas naist vajavat. Milline naine ei tahaks kuulda,et mees peab teda enda hingesugulaseks?
Mina soovisin tookord lahutust, sain selle ja meest tagasi ei taha. Leidsin isegi uue kaaslase, kellega on väga kerge ja mõnus koos olla, olgu siis surmani või ainult mõnda aega. Ometi tunnen vahel, et mõningane side eksmehega pole kusagile kadunud, tunnen lausa ette, kui ta helistab (ja ta ei helista mulle tihti, ikka põhjusega ja need põhjused pole kunagi meeldivad. Ma ei oota neid kõnesid, vastupidi) ja mõistan teda poolelt sõnalt ka aastate möödudes.
Oma teise abikaasaga me hingesugulased pole ja ongi hea. Tegelikult see liigne seotus oli kurnav lausa. Elada teise inimese kõrval on meeldivam kui olla teise inimesega läbi põimunud. Ma enne lihtsalt ei teadnud seda.