Mina ei ole arst, aga ma olen terve elu pidanud elama koos hüpohondrikuga. Diagnoos “järjekordne loll” saadakse nii, et hüpohondrik käib erinevate arstide juures, läbib uuringud ja teeb analüüsid, aga tulemused on õnneks negatiivsed. See muidugi ei sega hüpohondrikut endal uusi sümptomeid ja toredaid haigusi avastamast. Samas ei anna hüpohondria kaitset tõsiste haiguste eest, näiteks minu lähedane sai rutiinse kontrolli käigus ootamatult vähidiagnoosi, aga sellele ei eelnenud mingeid libasümptomeid. Õnneks oli tema vähk lihtsa operatsiooniga ravitav.
http://www.inimene.ee/haigused…..ondria-429
Teemaalgatajat pole keegi “persse saatnud”, perearst tegi vajalikud analüüsid, saatis lausa mitu korda neuroloogi juurde. Kui kaebused jätkuvad tuleb tal uuesti minna perearsti juurde, aga kas ta on perearsti suunamisel nõus psühhiaatri juurde minema, see on hoopis teine teema.
Jälle imelikud eeldused. Kas perearstid diagnoosivad praegu hüpohondriat? Minu meelest ei tohiks selliseid diagnoose siiski kergekäeliselt ilma psühhiaatri hinnanguta panna.
Ma oli vahepeal mitu aastat ka psühhiaatri klient. Kõige imelikum on see, et ükski psühhiaater ei ole minu puhul isegi mitte oletanud hüpohondriat ega ärevushäiret, sain diagnoosiks depressiooni ja kui erinevad ravimid mõjuda ei tahtnud, siis vahepeal isegi oletati, et äkki maniakaal-depressiivne, kuna haigus käis ju hooti. Ma väga lootsin psühhiaatrilt abi saada, ausalt, mul ükskõik, kes või mis aitaks. Psühholoogidelt olen palju tuge ja abi saanud, aga seda enam on saanud ka selgemaks, et depressioon kipub kaasnema siiski haigushoogudega, mitte vastupidi.
Mind mu paistes liigeste ja seljavaludega saatis perearst ainult neuroloogi juurde. Oma mõistuse ja rahaga käisin tasulisel ortopeedil, lootes sealt abi saada. Miks mitte keegi nendest ei osanud mind reumatoloogile suunata, seda ma ei tea (kuna reumafaktor oli peaaegu normis?), tundub, et mul on ikkagi mingi märk küljes, et tehakse jah üks-kaks analüüsi, aga kui kohe maha surema ei hakka (ja ma mitte ei kavatsegi), siis tegelikult tõsiselt ei võeta. Ma ei usu, et on kedagi, kellele on tehtud KÕIK analüüsid (neid analüüse, mille alusel ma lõpuks diagnoosi sain, perearst mulle küll ei teinud), ja nagu siingi mainitud, ei pruugi needki ju alati haigust täielikult välistada. Perearst võib mind 100 korda ka neuroloogile suunata, kes tõdeb, et midagi neuroloogilist mul häda ei ole (ja ma usun, et tal on õigus), kas see tähendab siis, et mul ei ole üldse midagi viga, lihtsalt simulant? Kui väline hinnang ja see, mida inimene ise tunneb, nii sügavalt lahku lähevad, siis pole ime, et inimesel psüühilised probleemid tekkida võivad.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt 04.07 00:41; 04.07 13:42; 05.07 15:13; 06.07 15:36; 16.07 12:19; 02.08 19:34;