Ma ei tea tegelikult, kas see tervisemure alla sobib, aga ma ei tahtnud ka ajaviitejuttudesse kirja panna.
Minu probleem on selles, et ma kardan sattuda mulle tundmatutesse olukordadesse, sest ma kardan jääda lolliks. Kardan, et öeldakse või naerdakse: “Ise nii vana/haritud/…, aga sellist asja ei tea/oska”. Näiteks praegu: mul oleks vaja minna autoga pesulasse, aga ma ei julge. Ma ei tea, kuidas seal need asjad käivad, ma kardan, et kuhugi sõites sõidan viltu ja valesti jne jne. Põhjuseks ka see, et tunnen ennast roolis ebakindlalt.
Või siis näiteks on mul vaja autole uut akut, ma isegi tean, millist, suudaksin vana maha võtta ja uue asemele panna, ainult see ostmise teema – ja ma ei julge. Kujutan ette, et tüüp seal poes (kus iganes), vaatab, et loll naine tuleb, irvitab ja lõppude lõpuks määrib mulle mu lolluses midagi kallist pähe jne.
Saan ka aru, et kõik need hirmud on seotud mu ebakindlusega. Väga lühidalt oli mu elus periood, kus ma ei kartnud lolliks jääda ja see oli imeline tunne. Et see juhtuks, pidi paraku enne midagi väga halba juhtuma. Alles siis suutsin mõelda, et põen tühiste asjade üle. Nüüd on aega möödunud ja vana hirmumuster on tagasi. Oma osa andis sellele ka üks suur tunne, mis jäi vastuseta ning nüüd ma olen eriti selles “ma ei ole piisav” lõksus.
Mul on ka raske abi küsida, suht samal põhjusel. Kui küsin, siis äkki vaadatakse, et näe, ise nii…, aga… Pole ka eriline iludus, et minna ja ripsmeid plaksutada. Kuigi, isegi kui oleks, siis selline lähenemine on ka mulle vastuvõetamatu. Mingi sisemine vajadus on ise hakkama saada, aga näe, absoluutselt ei saa.
Kuidas sellest välja saada? Ma tunnen, et ma lükkan igapäevaseid asju täiesti edasi ja pool elu jääb seetõttu elamata 🙁 Kuidas ma saaks nii kaugele, et teha see esimene samm?
