Tuttav tunne ja tuttavad emotsioonid.
Olen kunagi lapsepõlves kaotanud venna, kui ta oli 6-aastane (uppus), nii et minu jaoks on mu laste puhul see number 6 olnud mingiks piiriks, peale mida võin kergendunult hingata. Vanema lapse panin seetõttu ujumist õppima väga varakult. Jah, kui 7nda eluaasta sünnipäev peetud sai, oli tõesti kergem ja võin öelda, et enam neid sundmõtteid ei ole enam nii palju. Kindlasti aitas kaasa ka see, et lasin Igor Mangil lapsele sünnikaardi koostada, kuni 18nda eluaastani. See aitas ka sellest vanusenumbri “6” hirmust üle saada.
Praegu on noorem laps 5a. Tema pärast on hirm suurem. Mingi hetk hakkasin nii telekast kui raadiost kuulma lauset “kui elu jääb seisma”. Teate ju küll seda…millele järgneb, et Eestis saab igal aastal vähidiagnoosi 30 last jnejne. Lisaks hakkasin ajakirjades oluliselt sagedamini märkama selleteemalisi artikleid. Kui mu lapsel siis seletamatud valud algasid…arvake ära, kas ma nutsin end öösiti ogaraks? Kuniks viisingi lapse arsti juurde, et hirmud välistada. Pealtnäha täiesti terve laps, kelle seljavaludele arstid igati mõistlikud seletused leidsid, sest kõik analüüsid olid ju korras. Kuniks…karm diagnoos siiski tuli. Üliharuldane haigus, nö cancer-like situation, kuid pole otseselt vähk. Arst ütles, et kõikvõimalikest halbadest tulemustest on see parim halb diagnoos, kui nii üldse saab öelda. Avastatud tõenäoliselt üsna algusjärgus.
Mul on olnud algusest peale hirm, et ma jään temast ilma. Alates sellest, et ka mulle ennustati kahte poissi. Eluaeg on ennustatud, kuid on poiss ja tüdruk. Ehk et kas siis tüdrukut polekski pidanud olema? Igor Mangil ei ole ma suutnud talle sünnikaarti koostada lasta…sest mis siis, kui ta ei saagi seda täiskasvanueani teha?
Täna saab laps keemiaravi. Ja mina ootan pikisilmi tema 7ndat sünnipäeva. Kuhu on veel ligi 1,5-aastat minna. Hirm lapse pärast on asendunud enesesüüdistamistega, et kas ma ise kutsusin kurja karja? (piltlikult öeldes). Pean ennast üldjuhul tugevaks inimeseks, kes on alati kahe jalaga maa peal. Kuid korraks löödi küll jalad alt.
no vot, selline vastus jälle paneb mind samamoodi muretsema, et kas oma murega kutsun kurja. Kusjuures juba esimese lapse rasedusega muretsesin hirmsast, kas kõik ok ok, kas pole mignit sündroomi, kas sünnitus kulgeb hästi… teisega polnud üldse mingit muret, et kas on korras, olin veendunud, et on. aga just esimese lapsega terve ta elu need sundmõtted. äkki ise nende mõtetega “nean” ta ära? õudne… uurin, kuidas see tunnete sõnastamine käib siis…
ahjaa, laps on terve, pigem ongi terve elu väga terve olnud, harva mõni nohu-köha-palavik. kui need tuttavate lapsed vähki surid, siis nende ühed sümptomid olid oksendamine. iga kord, kui laps oksendab mignil põhjusel, kõhuviirus ikka on lastel ju (õnneks harva), siis ma sisemiselt suren veidi…
ja siis on sel samal lapsel peas selline mügarik. arsti sõnul kolju eripära, võimalik, et beebina ühel küljel magamisest, aga võimalik et lihtsalt ongi nii, inimene pole ju sümmetriline. no igatahes üks pool peast nagu “punnitab” rohkem välja. oma jubedamates ettekujutustes ma kujutlen, kuidas ta ajus on kasvaja, kes tungib läbi koljuluu väljapoole ja sellest see luu deformatsioon. sellist asja ei saa ju olla?
seda kõike kirja pannes ma tunnen ja näen mustvalgel, et ma ei ole normaalne inimene normaalsete mõtetega. aga ma ei julge seda kellegagi ka jagada, tean, et mees, ema, isegi parim sõbranna ütleks lihtsalt, et lõpeta loll jutt.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt 20.02 10:51; 20.02 13:01; 21.02 11:30; 22.02 09:43;
