Jäin ka mõtlema, et kuidas trenni mitte tegemine takistab kaalu langetamist? Kaalu langetamine sõltub otseselt sellest, mida ja kui palju sa sööd. Trenni tegemine kaalu ei langeta. Pigem tõstab keha toonust, vormib keha ja annab ehk hea üldenesetunde.
Kui mina kaalujälgimisega tegelesin, siis olin füüsiliselt üsna passiivne. Eriti talveperioodil. Suvel oli aiamaal müttamist, aga talvel olen täiesti korteriinimene. Aga kaal langes vaatamata sellele. Kindlasti ma trenni tegemist ja liigutamist ei alatähtsusta, kuid nagu öeldud, siis kaalu langetamise seisukohalt on sellel küll väga väike osa.
Paluks mitte solvuda anonüümsete kägude kirjutiste peale. Ehkki me teie projektis kaasa ei löö, siis ehk aitab mõni meie arvamus või kogemuse jagamine teid ka edasi. Mina nö. “kritiseerisin” siin kellegi suhtumist, kes kirjutas, et tema küll ennast kuidagi piinama ja piirama ei hakka. Selline lähenemine on tõesti väga vale. Varasematest kaalulangetamise gruppidest kukkusid kõige esimesena just sellise mõtteviisiga inimesed. Sellisel juhul on tegemist veel suurema enesepiinamisega, sest tegelikult sa ju siiski piirad ennast mingil määral, aga tulemust ei tule. Mis seal siis halba on, kui sellisele inimesele viidata, et ta on valel teel?
Ehkki ma ei ole mitte kunagi ülekaaluline olnud, siis aegajalt on elus tulnud ette perioode, kus olen soovinud kehakaalu natukene alla saada. Olen proovinud ka niimoodi, et söön natukene vähem ja liigutan rohkem. Kahjuks, selline ebamäärane lähenemine ei ole mitte kunagi tulemust andnud. Kui on tegelik soov alla võtta, siis tuleb paika panna konkreetne tegevusplaan. Miks mitte liituda mõne grupiga või tellida toitumiskavasid jne. Tuleb seada konkreetsed eesmärgid. Ja otseloomulikult tuleb enda plaanist täpselt kinni pidada. Siis on ka tulemusi. Tundub enesepiitsutamisena, aga tegelikult on tulemus seda väärt. Selleks, et mitte hulluks minna võib teha endale aegajalt selliseid päevi, kus lubad endale neid sööke, mis kaalu jälgimise ajal on keelatud. Pärast sellist päeva on jälle lihtsam edasi minna.
Jätke need jutud, et ma ei ole 2 nädalat saanud trenni teha ja seetõttu kaal on tõusnud 7 kilo. Või et kaal tõusis, sest käisin sünnipäeval. See on ainult sinu enda valik ja sinu enda keha, mis selle tagajärjel kannatab. Teisi inimesi sellised vabandused ja eneseõigustused ei huvita.
Kas kaalu langetamine siiski ei sõltu eeskätt sellest, et energia tarbimine ja kulutamine peavad olema tasakaalus? Mina olen kogu elu olnud normaalkaalus, pool aastat pärast sünnitust pea alakaalus lausa, kuid mul ei teki vajadust siin kaalulangetajaid mõnitada, et mis tahtejõuetute punt te siin olete ja niikuinii te ei saa hakkama. Minu kaal on olnud eriti madal just siis, kui piisavalt ka liigutan ennast. Jõutrennist saab jah lihased, mis kaalu lisavad, aga nt kiirkõnd värskes õhus on üliefektiivne kaalulangetaja. Ikka tuleb liigutada ka.
Sellega olen nõus, et ennast piirama peab, aga piinama siiski mitte. Mul on üks sõbranna, kes oli 20ndates pontsakas ja nüüd on alakaaluline (mitte ka anorektik). Samas on ta minu arvates kaalu osas maniakaalne, ta vaatab üle iga teise inimese lisandunud kilo ja siis kommenteerib. Kuni selleni välja, et arvustab imikute (!) kehakaalu (ise on lastetu). Selle näite tõin seepärast, et näidata, kuidas võib just kaalu edukalt langetanu olla “mõtlemisveaga”, mitte need, kel mõned kilod või natuke rohkem üle. Mul on olnud kole vaadata seda enese piiramist, mis on jõudnud selleni, et mu meelest pole inimsel enam kupli all kõik korras (vähemalt toidu osas). Kui 24/ toidu peale mõelda ja ennast lakkamatult piirata, siis see ka normaalne pole.
Mõnitada? Kas võid viidata lõigule, lausele, kus ma kedagi mõnitan? Vastupidi, ma üritan kannustada! Ja viitan kitsaskohtadele, mis on mõne inimese mõtteviisis. Seda sellepärast, et olen selle tee läbi käinud koos sarnase pundiga ning jäi meelde, et teatud suhtumine ei viinud tulemuseni. Hiljem olen jälginud sarnaseid algatusi ning sealt joonistus välja täpselt sama muster.
Jah, muidugi on nii, et energiakulu ja -tarbimine mõjutab kehakaalu. Tegelikkus on see, et liigutades küll kulutad kaloreid, kuid seoses kehalise aktiivsusega tõuseb ka isu ning märkamatult süüakse rohkem kui vaja. Selleks, et kaal langeks, peab toitumisest väga rangelt kinni pidama. Trennist ei tea ma ise suurt midagi, kuid seda asjaolu kinnitavad vist pea kõik teemas olevad inimesed, et allavõtmiseks tuleb muuta söögilauda. Trenn on vaid toetav. Sellepärast on suht arusaamatu väide, et kaal ei ole langenud, kuna vigastuse tõttu ei saanud trenni.
Ma ise olen ka olnud alati pärast laste sündi alakaalus. Neid on mul neli. Teatud vanuses tõusis kaal normi ülempiirile. Ma ei olnud paks, aga tundsin, et kui ma nüüd midagi ette ei võta, siis varsti olen paks.
Töö juures hakkasid ka naised enne ranna hooaega koos kaalu alandama. Kõik, kes ütlesid, et nemad ennast küll oluliselt piirama ei hakka, vaid söövad natukene vähem ja hakkavad õhtuti kepikõndi tegema, lõpetasid kolme kuu pärast oma kaalujälgimise täpselt sama numbriga, millega alustasid. Kusjuures ma tean, et nad käisid ka koos kepikõndi tegemas ja olid selles järjekindlad. Toitumises aga midagi oluliselt ei muutnud – “püüdsid” lihtsalt vähem süüa ja vältida mingeid toiduaineid. Tulemust see aga ei andnud.
Mina pean enda puhul tunnistama, et kaal langeb vaid siis, kui tunned vahepeal tühja kõhtu. Olen ka proovinud neid “püüan” jälgida, söön vähem ja teen kõvasti trenni, aga sellest ei muutunud mitte midagi. Mul ei alandanud kaalu ka LCHF, mille puhul ju lausa kinnitatakse, et kõht on koguaeg pilgeni täis, aga kaal langeb. Ilmselt sellepärast, et mul oli vaja nii vähe alla võtta. Olen aru saanud, et tugevas ülekaalus inimeste peal see siiski toimib päris hästi.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 15 korda. Täpsemalt 21.10 13:46; 24.10 11:36; 24.10 22:24; 29.10 10:57; 29.10 11:22; 30.10 21:56; 07.11 20:55; 08.11 00:25; 08.11 11:45; 08.11 20:33; 09.11 13:55; 15.11 20:30; 22.11 11:01; 05.12 22:28; 19.01 21:49;