Esimese lapsega läks kaal nagu ludinal, õigupoolest oli kohe peale sünnitust peaaegu raseduseelne. Sõin meeletult, aga see ei mõjutanud.
Nüüd on teine laps 4-kuune, peale sünnitust olin samuti suht normis kohe alguses, aga olen korralikult juurde võtnud. 3-4 kg, mis minu lühikse kasvu juures on päris palju. Vanad teksad jalga ei lähe.
Ei saa öelda ka, et ma ei saa aru, kust see tuleb. Saan – ma söön, nagu hobune. Täiesti täitmatu tunne on. Söön koguseliselt igal söögikorral pea 2x rohkem kui mu mees, kes mitu korda nädalas intensiivset trenni teeb.
Õnneks tarbin enam-vähem tervislikke toite, valge jahu ja suhkur eksivad ikka pigem harva toidulauale. Aga koguseid ei piira üldse. 300-400g pähkleid korraga ära süüa pole mingi küsimus, arvestamata, et see ongi mu päevane kalorinorm peaaegu. Aga isu on täiesti meeletu. Ketrab õhtuks üles. Kui päeva esimeses pooles suudan veel mõelda oma ilusatele kõhulihastele ja biitsepsile, mis peidus on, siis õhtuks on mul lihtsalt suva, kui ainult midagi hamba alla saaks.
Laste erinevusest nii palju, et tüdruk oli 4-kuuselt ikka mõnusalt paks laps, sõi alati, kui pakkusin ja palju, tühjendas mõlemad rinnad.
Poiss sööb praegu peamiselt öösel, päeval ma teda hetkel süles üldse sööma ei saa, peame hämaras toas voodis olema, siis veidi sööb, aga pikki einestamisi päeval ei tee üldse. Ja kui ei taha, siis ikka ei taha. Mul vahel rinnad nõretavad, aga tema näitab keelt, kui pakun. Samas kaaluiive on normis ja poisil tuju hea, nii et lihtsalt tema eripära end öösel tankida ja päeval asisemate asjadega tegeleda.
Nii et plika võttis mu kilod omale, pojaga nii hästi ei läinud :).
Kas võiks loota, et asi on hormoonides ja see söögiisu reguleerib ise end millalgi? Või on leevendust alles imetamise lõpus oodata? Või peaks juba praegu kõva tahtejõuga end piirama hakkama?
Ega ma hullult ei põe, et 4-kuuse lapse kõrval supermodelli keha ei oma, aga olen ikkagi elu suurimas kaalus mitterasedana ja selline söömine ei saa jätkusuutlik olla pikemalt.
