Laps teises klassis ja inglise keeles klass kahte rühma jaotatud, igal rühmal oma inglise keele õpetaja aga meie lapse rühmal ei ole kasutusel vihikut, on suuline keelekursus, antakse trükipabereid koju kaasa ja raamatu ning tv-ga tööd ei tehta. Lisaks e-kooli on igasse tundi lingid antud et kodutöö on arvutiga. Teise rühma õpetaja võttis kasutusele vihiku kuhu kirjutatakse sõnu: sõna hääldus tähendus! Nende koha pealt ei tea kas kasutavad ka trükipabereid kus meie rühma lastel on vaid pildid peal.
Käisime ühe lapsevanemaga klassijuhataja jutul ja mida tehti, muudeti vaid trükipaber heledamatesse toonidesse. Siis kirjutasin klassijuhatajale et kas ta on saanud inglise keele õpetajaga rääkida ja klassijuhataja helistas mulle ja rääkisime et meie peres hetkel arvutit kasutada ei saa ja ei ole ju õpetajal raske seitset sõna tahvlile kirjutada sõna hääldus tähendus et lastel vaid maha kirjutamise asi ja saaks kodus iseseisvalt õppida. Tulemuseks sai see et sõnad pannakse e-kooli! Pole hääldust ega tähendust juures! Kirjutasin seekord paberile ümber ja panin ise häälduse ja tähenduse juurde ja lasin lapsel õppida aga täna külastame siis inglise keele õpetajat ja nõuame vihiku kasutusele võtmist. Kuidas on teie lastel koolis esmakordselt inglise keelt õppima hakates kas on lihtsustatud variandis?
Teema: Inglise keel
Meil oli teises klassis aktiivselt kasutuses sõnade vihik, kõik kodus õppida jäänud sõnad kirjutati vihikusse ümber koos häälduse ja tähendusega. Samuti olid aktiivselt kasutuses nii õpik kui töövihik. Kõik seesama on kasutuses ka nüüd kolmandas klassis, lisaks eraldi vihik harjutuste ja vigade paranduste jaoks.
Suuline kursus ei ole lihtsustatud variant vaid lihtsalt teistsugune õpetamismetoodika. Eeldatatvasti käib teil keelega tutvumine keelekümblus meetodil. Kõik on algusest peale võõrkeeles, kuulatakse-mängitakse-lauldakse, et saada keeletunnetust. Kodutöö arvutis on ka tõenäoliselt kohas, kus saab keelt kuulata ilma aksendita, et õppida õiget hääldust ja omandada lauseehitust. Vihik ja hääldusmärkide õppimine ei asenda kuulamist. Küll jõutakse ka sõnade ja grammatika õppimiseni.
Selle asemel, et nõuda õpetajalt vihiku kasutusele võtmist sest sinu arvates tema meetod ei tööta- palu laps lihtsalt vanakooli meetodit kasutavasse keelegruppi üle viia.
Minu lapsed on õppinud mõlema meetodi järgi (praeguseks juba aastaid) – vaid suuliselt alustanud laste hääldus on tunduvalt parem, võõrast tekstist-filmist-kõnest arusaamine on lihtsam, rääkimisjulgus võõrkeeles tekib suhteliselt kohe ning grammatika omandamine hiljem on lihtsam, sest see tuleb kuidagi loogiliselt.
Sõnadevihiku ja hääldusmärkidega nn. vanakooli meetodil alustanud teavad rohkem sõnu, kuid rääkida nagu eriti ei julge, hääldus on aksendiga.
Esimene õpetamismeetod sobib rohkem loomuliku keelevaistuga lastele, teine jälle neile kes vajavad uue omandamiseks süsteemi ja reegleid. Kui su lapsele väljendid (nad ei õpigi niivõrd sõnu vaid just väljendeid) juba koolis meelde ei jää ning keel talle ikks raske tundub, siis ilmselt sobiks talle teine meetod rohkem.
Kas lapsel on tegelikult ka keele õppimisega probleem, või ainult sulle tundub, et ilma vihikuta nad midagi ei õpigi?
Ma saan aru, et probleeme tekitab kõige rohkem see, et teemaalgataja lapsel ei ole kodus arvuti kasutamise võimalust? Las laps läheb pärast tunde kooli raamatukokku, kirjutab need seitse sõna endale vihikusse ja õpib kodus ära. Õpetaja on väga õigel teel – suuline eelkursus on väga mõistlik variant keeleõppe alustamiseks ja arusaadavalt ei kasutata suulise kursuse juures kirjalikke materjale (mulle jäi tegelikult arusaamatuks, mis on nende trükitud lehtede funktsioon?). Minu lastel ei ole pool aastat mingit vihikut ega töövihikut kasutusel olnud.
Kurb, kui kaasaegseid meetodeid kasutavaid õpetajaid maha tehakse lihtsalt seetõttu, et vanemad ei ole nende meetoditega tuttavad. Või mis kaasaegsed meetodid… kui ma oma kooliaega (ingl k süvaõppega klassis) meenutan, siis meil oli ka esimesel poolaastal suuline kursus. Praegu annab arvuti lisaks veel võimaluse kuulata aktsendita hääldust – kuidas saaks sellisele õppele eelistada vihikusse häälduse kirjutamist!?
Eelviimasele kommenteerijale-Küsisin oma last teise rühma, ei oldud nõus. On tulnud tagasisidet et hääldus arvutis ei ole kõige parem ega õigem. Teises rühmas on ka hääldustöö arvutiga aga sinnahulka neil on ülevaade vihikus et kodus iseseisvalt õppida. Nõustun sellega et hääldustöö arvutis on üks variant kuidas inglise keelt õppida aga asi on selles et neile pannakse ka hindeid selle eest! Kuna minul hetkel ei ole arvuti töökorras siis on inglise keel puudulik just sellepäras et pole tagavara varianti kust vaadata sõna hääldus tähendust. Pealegi tunnis nad niigi õpivad hääldust, koju võib ju sõnu kaasa anda. On näha siis hääldus ja tähendus.
Viimasele kommenteerijale- on vaja mõlemat, kirjapilti pluss hääldust. Kõige nõmedam on see et nad lähevad kirjutamise peale üle aga õpetaja endiselt ei ole huvitatud sõna hääldus tähendus ülesse kirjutamisest. Et ainult töövihik ja sõnad mis on raamatus järelikult jäävad taas sõnad sõnadeks ilma häälduse ja tähenduseta ehk siis kirjapilt raamatus ilma häälduse ja tähenduseta. Inka oli mu lemmik tund vanasti ja õpetaja oli see kes õpetas iga tund hääldust ja me saime kodus praktiseerida sest meil oli ka vastav materjal olemas.
kas sul kodus sõnaraamatuid pole? *tõsiselt üllatunud*
Mis tõestab veelkord, et õpetaja peaks oma meetodeid lastevanematele tutvustama…
Minul on just vastupidine arvamus. Minu lapsed peavad koolis kirjutama vihikusse sõnu koos häälduse ja tähendusega ning täpselt nii palju nad seda vihikut ka kasutavad. Sõnad kirjutatakse ära, sest õpetaja nõuab, aga neid sõnu nad sealt ei õpi. Minu arust on hääldusmärkide järgi häälduse õppimine õigustatud ainult olukorras, kus kuulamise järgi pole võimalik. Kui on kuulamise järgi võimalik, siis peaks igal juhul seda kasutama. Meie siis sisestame sõnad quizlet’isse ning laps õpib sealt – kõigepealt kuulamise järgi kirjutama ja siis tähendused. Mõlemad mehega räägime inglise keelt väga hästi, aga hääldusmärkidest ei saa paraku mitte muhvigi aru. Samamoodi ei suuda ka laps nende järgi tegelikult hääldust lugeda ja miks peakski? Seega meie jaoks see on lihtsalt mingi jabur rudiment, mille kirjutamist õpetaja nõuab, aga millega me reaalselt midagi peale ei hakka.
Kas ma pean hakkama õpetaja tööd ära tegema kallis inimene? Tema õpetab inglise keelt, seega tema peab varustama lapsi sõna hääldus tähendusega või mis ajas me elame? Pean õpetaja tegemata tööd üle tegema? Ei mul ei ole sõnaraamatuid kodus ja asi polegi selles kas mul on arvutit või sõnaraamatut kodus vaid asi on selles kas laps saab õppida iseseisvalt.
ei, sellega ma olen nõus. Mind hämmastas see, et kui arvuti on katki, siis nagu polegi enam kuskilt sõnade hääldust ega tähendust vaadata.
Millise õpiku järgi su laps õpib? Kõigi õpikute (vähemalt nende mida mina näinud olen) tagaosas on olemas sõnastik kus peatükkide kaupa on kõik sõnad nii hääldusmärkide kui tähendustega. Nende vihikusse ümberkirjutamine on küll täiesti mõttetu tunni aja raiskamine. Sain su esimesest postitusest aru, et teil kasutatakse vaid paljundatud piltidega töölehti, kuid ilmneb et teil on ka õpik ja töövihik täiesti olemas.
Kui arvutit ega netiga nutitelefoni tõesti kodus kellelgi ei ole on lahenduseks külastada peale tunde kooli raamatukogu. Kelle pädeval hinnangul pole arvutis (mis iganes programmi või kohta teie õpetaja kasutab) õpetatav hääldus paigas? On see hinnangu andja inglise keelt emakeelena rääkiv isik? See “meie ajal õpiti nii” ei tähenda, et muudmoodi paremat tulemust ei saavutata.
Sa ei pea tegema õpetaja tööd tema eest ära, samas ei tohiks sa ka segada teda oma tööd tegemast. Kui õpetaja peab hakkama tunni aega vanemate nõudmisel lisatööle raiskama, ei tasu imestada kui vajalikku enam tehtud ei jõuta. Teise klassi lapsed kirjutavad siiski suhteliselt aeglaselt, eriti kui iga sõna iga tähte tahvlilt kontrollima peavad. Hääldusmärke ei loe nad tegelikult samuti ning nende märkide põhjal ei õpita õieti hääldama nagunii.
Usalda oma lapse õpetaja valitud meetodit – sa ei saa mingi tulemuse üle otsustada ainult selle ühe kuu põhjal.
See meetod toimib, päriselt ka.
Su laps on keelt õppinud 1 KUU ning sa väidad kindlalt, et õppimine on tundaandvalt poolik ning eksimusi on liiga palju, õpetamine on ebapädev ning ainult see süsteem on õige mis “omal ajal” oli.
Jah, õpiti hääldusmärke – kas sa räägid nö.puhtalt, aktsendita?
Viie sõna kirjutamine pole probleem? Aga koos hääldusmärkide ja tõlkega on neid sõnu juba 15. Ja mida aeg edasi seda rohkem neid uusi sõnu tuleb.
Mul on kogemus 2 lapsega, kes on õppinud nn. kuulamismeetodil – üks vastavalt 2 aastat, teine 4 aastat. Teised 2 on õppinud nn. vanakooli meetodil – üks 5 aastat, teine 6 aastat.
Vahe on märgatav. Oma laste ning nende klassikaaslaste kogemustele tuginedes julgen tõesti teha üldistusi. Pooldan kahe käega uut meetodit. Kõige vanem õpib nüüd teist võõrkeelt selle uue meetodi järgi ning ka tema sõnul on see tunduvalt tulemuslikum ja tal on kahju, et ei olnud võimalust alustada inglise keele õpinguid samamoodi.
Anna aega, su laps alles kohaneb uue keelega. See ei tähenda, et ta teistest maha jääb. Kõige raskem on hoopis sul endal üle saada võõristusest, et õpetamine toimub hoopis teistmoodi kui sina omal ajal õppisid. Olin ka ise selle meetodiga kokku puutudes vägagi kahtleval seisukohal. Asjatult.
Eelmisel aastal vanem laps käis teises klassis ja sel aastal noorem laps teises klassis. Poisil eelmisel aastal polnud mingit raamatut ega töövihikut kasutusel, vihikust rääkimata. Õppisid ainult välja prinditud lehtedelt. Sõnu õppisid ka, aga kirjutama neid ei pidanud. Kuskil mingeid hääldusemärke taga polnud. Täpselt sama on nüüd ka nooremal lapsel. Õpivad kõnekeelt ehk siis teevad dialooge ja muid mänge. Nüüd kolmandas klassis on lapsel raamat, töövihik ja vihik. Vihikusse on koos hääldusega ka esimesed sõnad kirjutatud, aga reaalselt nad veel ikkagi kirjutamist ei harjuta. Alles tasa-pisi hakkavad sellega vist tegelema. Endiselt on rõhk suulisel rääkimisel ja kuulamisel.
Meie lastel tunnis muidugi natuke igav. Nad on kasvanud inglisekeelsete multikatega üles. Pole küll aru saanud, et neil hääldamisega probleeme oleks. Kui sõnade kirjutamine pihta hakkab, siis läheb asi juba keerulisemaks.
Kodus arvutis ei pea nad midagi tegema. Koolis aga aeg-ajalt kasutavad tahvleid.
Mina olen küll sellise algusega rahul. Aga laste koolis on nagunii kogu õppesüsteem hoopis teistsugune. Veidi nagu eksperimentaalne.
Kuulge, kas ma olen ainus, kes arvab, et siin teemas on “jonnimine jonnimise pärast” ja ei midagi muud? Kuidas, krt, saab perekoolis sihukest pikka tsätirada teha, kui internetiühendust pole? Sõnad on e.koolis olemas, kirjutagu kodus välja, kui vihik nii oluline on. Programmide lingid on teil olemas – kui arvutit pole, siis kasutagu ema telefoni. Kui kogu see aur ja aeg, mis sa siin vastamisele oled kulutanud, oleks masin olnud lapse käsutuses, oleks tal see inglise keel juba viis korda iseseisvalt õpitud.
Ma imestan, et kodus pole enam sõnaraamatuid. Mul on oma kooliajast nii inglise keele, kui ka vene keele sõnaraamatuid hulgi. Siis teisiti hakkama ei saanudki. Kui raha vähe mine osta mõni taaskasutuskeskusest.
Kas ma pean hakkama õpetaja tööd ära tegema kallis inimene? Tema õpetab inglise keelt, seega tema peab varustama lapsi sõna hääldus tähendusega või mis ajas me elame? Pean õpetaja tegemata tööd üle tegema? Ei mul ei ole sõnaraamatuid kodus ja asi polegi selles kas mul on arvutit või sõnaraamatut kodus vaid asi on selles kas laps saab õppida iseseisvalt.
SINA ei pea midagi tegema. Ikka laps ise ja iseseisvalt otsib sõnaraamatust sõnad välja. Teise klassi laps on selleks ülimalt võimeline. Ja tõenäoliselt jääbki sõna niimoodi kergemini meelde kui sellega rohkem tööd peab tegema. Sõnaraamatu olemasolu on keeleõppes ülioluline, seda isegi tänapäevasel arvutiajastul.
Täiesti jabur on minna nõudma, et õpetaja hakkaks tunnis kirjutama sõnu tahvlile ja lapsed sealt vihikusse, kui sedasama aega võiks kasutada suuliselt häälduse õppimiseks! Su laps ei saa hääldusmärkidest õiget hääldust kätte, usu mind. Hääldusmärgid aitavad võõra sõna puhul siis, kui keel on juba teataval tasemel omandatud, kuid mitte algõppes. Hääldusmärgid on viimase järjekorra abi juhuks, kui suulist hääldust ei ole kuskilt võtta – seda olukorda ju tänapäeval naljalt ei teki, eks ole.
Sulle on korduvalt pakutud, et las laps läheb raamatukokku või arvutiklassi arvutit kasutama, miks see ei sobi? Palun ära survesta õpetajat metoodikat muutma, see on väga halb mõte.
tegelikult pole see hääldusel põhinev meetod sugugi nii uus, seda on eestis kasutatud aastakümneid
ma ise olen alustanud sellises stiilis inglise keele õpet aastakümneid tagasi ühe tallinna tuntud eliitkooli tavaklassis (tänapäeva mõistes siis B-keelena, alates 5.klassist), õppeaasta oli siis 1976/1977.
Tervelt pool aastat polnud meil mittemingeid vihikuid, hiljem alles tulid mingid sõnade vihikud. Meil oli põhiliseks “töövahenditeks” käärid ja pildikesed, panime neid ritta, moodustasime lauseid. Laulsime. Rääkisime.
Imelik küll, aga ca kolmandik klassist (kes reaalkallakust huvitatud polnud) jätkasid peale 8.kl õpinguid lausa keelekallakuga keskkooliklassis, kus olid need, kes oli inglise keelt õppinud süvendatult lausa 1.klassist peale.
Minu meelest on see väga õige metoodika: õpi kõigepealt rääkima, saa selgeks keele tunnetus, alles siis õpi selles keeles kirjutama. Nii jääb keel paremini meelde ja tekib armastus selle uue võõrkeele vastu.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
