Öelge mulle, kas mul on liiga kõrged nõudmised või mida teie arvate sellisest mehest ja suhtest.
Olen oma mehega koos olnud 9a, meil on 2 lasteaiaealist last. Saime kokku, kui mina olin 30a. Mul oli ka eelnevalt suhteid olnud, mehel eelnevast abielust 2 praeguseks täiskasvanud last. Alguses mind võlus mehe puhul see, et ta mind nii palju armastas. Tegelikult armastab praegu ka, ütleb mulle seda pidevalt. Lisaks oli meeletu keemia ja tõmme. Muudes asjades oli ta pigem seda meelt, et teeme nii, nagu mulle meeldib. Ja alguses see meeldiski mulle! Ma ei osanud selles miinust näha. Nüüd on aga mind vägagi häirima hakanud see, et mehel praktiliselt oma arvamust ja soove polegi. Ikka ja alati teeme nii nagu mina välja pakun. Oma algatus tal puudub. Kui mina ei käi ühtegi ideed välja, siis nii ongi, et me ei tee midagi, ei juhtu midagi jne. Küsisin hiljuti ta käest, et millest ta unistab ja ta ei osanud mulle põhimõtteliselt mitte ühtegi unistust välja tuua. Tal justkui puudub oma mina. Tööl käib E-R. Raamatuid ei loe, telekat vaatab harva, ühtegi hobi ei ole. Mul on selline tunne, et peale laste ei seo meid mitte miski. Samas, minu mõtete ja ideedega tuleb kaasa, aga naudingut sellest ilmselt ei tunne. Näiteks lähme teatrisse. Istub ja vaatab, aga pärast temaga arutada sel teemal ei saa. Minul on pidevalt mõtteid, kuidas midagi teha või meie elu edendada, tema lihtsalt kulgeb. Ta on justkui kõigega rahul. Perega vajalikud teemad on ka alati minu lahendada. Kõik lastega ja koduga seonduv. Ta on justkui külaline.
Plussidest nii palju, et ta on rahulik, stabiilne, alkoholi tarvitab väga vähe, võõraid naisi ei vaata. Justkui ideaalmees. Meie sõbrad arvavad, et meil on väga õnnelik ja harmooniline elu, aga tegelikult on mul hinges tühjus. Voodielu on ka väga harvaks muutunud, sest ma lihtsalt ei taha. Mul on igasugune kirg kadunud, sest ma tunnen, et mina olen justkui rohkem mees selles suhtes.
Peret lõhkuma ka sellistel põhjustel ilmselt ei hakka, aga samas tunnen, et elu läheb minust justkui mööda.
Teema: Isiksuse puudumine suhtes
lahuta ära, naistel ongi normaalne kui tekib rahulolematus kui mees naist näiteks ei peksa. kui peksa siis ei armasta. kui ei peta, siis ei armasta jne. naine ongi looduse vingerpuss, ükskõik kuidas mees ka ei üritaks, naine pole iial rahul. isegi piiblis oli naine see kes paradiisi lõhkus, rahulolematusest.
Sul pole kõrged nõudmised, lihtsalt paras lammas oled.
9aastat meeldis, nüüd enam ei kõlba. Ja eksole, siis on õige aeg meest vägistama hakata selliseks nagu sulle meeldib (või arvad et meeldiks), aga olen kindel, et sa pärast seda oma “kätetööga” rahule ei jääks. Lase mehel olla ka inimene, kellel on õigus olla selline nagu ta on ja nagu ta alati on olnud. Mis tunne sul endal oleks, kui nüüd äkki tema tuleks lagedale kõigega, mis teda on häirima hakanud ja üle visanud ja sina palun muutu ka. Arvad, et selliseid asju ei olegi?
Jälle üks juhtum, kus naine istub pähe kui vähegi lastakse, aga pärast ei ole enam rahul positsiooniga.
Kas tõesti siis on liiga palju tahta, et mehel oleks ka mingi huvi elu vastu? Mingi oma algatus, ideed ja mõtted? Mitte ei noogutaks mulle kõiges kaasa!
Et mõnikord läheks ka ise toidupoodi ja ostaks õhtusöögiks vajaliku, mitte ei laekuks peale tööpäeva koju, istuks ainult lauda. Meie peres on ainult naine see, kes teeb ja mõtleb. Mehe vabandus mitte mõtlemiseks on see, et töö on pingeline. Pärast tööpäeva justkui ei peaks enam mitte midagi mõtlema.
Näiteks eile sõideti mu autole külje pealt sisse. Ei midagi hullu, aga auto vajab siiski remonti. Loomulikult olen jälle mina see, kes otsib koha, kuhu auto viia ja lasta korda teha. Kui ma jääks ootama, et mees aitaks, siis jääks see auto igavesti korda tegemata.
saada pikalt see mees ja ela üksi. mis sa ulud, mees sulle ongi takistuseks elus.
Dsiisas, sa oled 9 aastat ju ise ülim aktivist olnud ja mehe laisaks initsiatiivituks logardiks teinud, hoolitsenud kõige eest ja nüüd virised. Niiii tüüpiline.
Siin alles oli teema, kuidas 42 aastased naised hakkavad suhtes marutama ja rahulolematust välja elama, eks see ole ka mingit moodi keskeakriis, rahulolematus oma eluga, oma pikaajalise suhtega, pideva emmeks olemisega (eriti kui sa ise oled omale veel ühe lapse kasvatanud). No teretulemast klubisse. Aga mees pole niiväga süüdi. Kesse tegi? Ise tegi.
Kui mees peab tööl palju otsustama, siis kuidas sinu tööga on. Kui sina saad tööl otsustamisest puhata, no siis on ju loogiline, et majapidamise asjades otsustad siis sina. Ja kui tahad, et mees midagi teeks, siis ütlegi nii, et sina hetkel ei jõua sellega tegeleda, palun tee seda ja seda.
noh ta elab mugavat elu.peab ehk tööl liiga palju otsustama
Kas tõesti siis on liiga palju tahta, et mehel oleks ka mingi huvi elu vastu? Mingi oma algatus, ideed ja mõtted? Mitte ei noogutaks mulle kõiges kaasa!
Et mõnikord läheks ka ise toidupoodi ja ostaks õhtusöögiks vajaliku, mitte ei laekuks peale tööpäeva koju, istuks ainult lauda. Meie peres on ainult naine see, kes teeb ja mõtleb. Mehe vabandus mitte mõtlemiseks on see, et töö on pingeline. Pärast tööpäeva justkui ei peaks enam mitte midagi mõtlema.
Näiteks eile sõideti mu autole külje pealt sisse. Ei midagi hullu, aga auto vajab siiski remonti. Loomulikult olen jälle mina see, kes otsib koha, kuhu auto viia ja lasta korda teha. Kui ma jääks ootama, et mees aitaks, siis jääks see auto igavesti korda tegemata.
Jah, masendav kelgunöör on see mees, nagu mingi titt sul kaelas. Mina ka ei suudaks sellisega koos olla, kes mitte mingilgi määral vastutust kooselu toimimise eest võtta ei taha ja lihtsalt lohiseb koormana taga… Ilmselgelt kaob sellise mehe vastu igasugune austus ja ka armastus. Inimesel peab olema oma isiksus ja oma huvid,millega tegeleda, lisaks peab kooselus otsustused ja vastutused normaalselt jaotataud olema, mitte täielikult ühe poole selga laotatud.
Meil on täpselt samuti.
Jah, mul ka selline mees ja ausalt kõrini on. Praegu plaanime uut eluaset osta, mida meil ka väga vaja on, sest pere on kasvanud. Raha nagu on piisavalt, aga mul kaob tuju ära kui ma selle projektiga üksinda tegelen. Mees ei vaata isegi kinnisvarakuulutusi. Kui ma temalt küsisin, miks ta nii passiivne on, siis ütles, et talle sobib see mis mina välja valin, et ma saatku talle kuulutuse link, siis lähme koos vaatama. Et nagu üks lastest siis, kes lihtsalt auto peale kaasa tuleb kui lapsevanem on eeltöö ära teinud.
Jah, muidu on normaalne mees, aga kas tõesti on liiga palju tahta, et muidu normaalne mees oleks ka natuke hakkaja ja initsiatiivi üles näitaks. Et me saaks koos valida, otsida, vaadata ja arutada.
Mul oli mees, kes käis tööl ja koju tulles pmst heitis diivanile horisontaalasendisse. Kui mind polnud veel kodus, siis ta ei pannud toas tuld ka põlema, lebas pimeduses diivanil kõigi oma tööriietega, jalad diivanilaual. Telekat ei vaadanud, midagi ei lugenud, arvutis ega telefonis ei olnud, muusika ei mänginud. Tal ei olnud depressiooni, ta lihtsalt oligi selline. Kui ma koju tulin, siis lebas edasi. Kui ma kööki siirdusin, siis mingi aja pärast loivas sinna järele, istus toolile ja vaatas liikumatult pealt, kuidas ma askeldasin poekottidega, kassiliivaga, kassitoiduga, söögitegemisega jne.
Kui mind see väike kelmikas nüanss, et ma tulen pimedas õhtul koju ja aknad on pimedad, aga see koll on kodus ja lebab diivanil, juba väga häirima hakkas, lõin ma ta oma elamisest välja.
Lapsi õnneks ei olnud.
Aa, ta põhjendas seda kõike sellega, et pole tuld vaja põlema panna, et ta ‘hoiab elektrit kokku’. Noh, ma olen päris normaalselt teeniv naine ja mind ei huvitanud diivanipadi, mis ‘hoiab elektrit kokku’.
Ma arvaksin, et tegu on lihtsalt äravaevatud meestega, kes ei viitsi pidevalt teha ega arvata midagi, mis nagunii ilmselt mitte kuhugi ei kõlba.
Arvaksin, kui teemaalgatajal poleks neid lauseid
rahulik, stabiilne, alkoholi tarvitab väga vähe, võõraid naisi ei vaata.
Raamatuid ei loe, telekat vaatab harva, ühtegi hobi ei ole.
Mida see mees siis pärast tööd ja nädalavahetusel üleüldse teeb? Päris ausalt – mida ta teeb?
Kas töötamine ei või olla väsitav? Minu jaoks on. Ma olen ise ka kurb selle üle, et ma olen peale tööd nii teovõimetu, mõtlemisvõimetu ja initsiatiivitu.
Ja alguses see meeldiski mulle!
See ongi asja võti. Alul meeldis, nüüd enam mitte.
Miks sa inimest vabaks ei lase ja endale uut ei otsi kes jälle 9 aastat meeldiks? Ka tema tahaks koos olla naisega, kes foorumise mingeid kaeblevaid postitusi ei teeks ning tahab koos diivani peal jalgu puhata.
Kokkuvõtteks: see on jälle seesama vana jutt, et kui naisel on mees kodus, kes ei peta, ringi ei aja ja pinget ei tekita, siis naine tüdineb sellisest mehest.
Ja postitab, kui s..tt tal elu on.
Ema-isa ei saa vahetada, lapsi ka mitte, aga elukaaslane, mees on ju vahetatav, ise oled sellise valinud.
Vali ikka see kes sulle meeldib, kes teine sulle nõu oskab anda.
Tead, see on sul lihtsalt mingi keskeakriisi naiste versioon.
Sul on väga hea mees. Midagi uut, mida ta varem pole üldse teinud, sa temalt nõuda ei saa. Näiteks, kui sa oled algusest alates olnud nõus sellega, et te teete nii nagu sulle meeldib, siis nii ongi. See on mehe loomuses, kui sa hakkaksid nüüd, pärast 9 aastat kooselu nõudma, et tema mingeid asju algataks ja initsiatiivi üles näitaks, siis see liigituks juba pigem sinna vaimse vägivalla kanti, sest ta lihtsalt pole seda tüüpi mees.
Küll aga saaksid sa veidikene enda suhtumist kohendada ja paluda tal teha selliseid asju, mida ta varem tegi, aga nüüd enam ei tee, kindlasti neid asju on.
Auto puhul – loomulikult ta ei taipa sulle ise enda abi pakkuda kui sa oled kogu aeg kõik need asjad ise korda ajanud. Kui sa tahad millegagi abi, siis peaksid talle lihtsalt ütlema.
Mul on ema selline, kes raamatuid ei loe, teatris ei käi, kinos ei käi, kontserdile läheb hädapärast korra aastas ja ka ainult siis kui mina mingid piletid pihku surun. Ta on terve elu selline olnud. Aga ta koob ja lahendab ristsõnu. No midagigi. Minul on hoopis teistsugused huvid, ma ka nooremana püüdsin ema käest küsida, et kas tõesti mitte miski ei meeldi, loeks ühegi raamatu läbi? Ta ostis neid küll, aga pani lugemata riiulisse ja nii need seal olid seisnud juba enne minu sündi, hiljem ta enam ei ostnud ka, siis olid ju raamatud riiulis olemas, nii nagu peab. Aga ei, ta tõepoolest ei loegi raamatuid, pole kunagi lugenud.
Inimesed on erinevad. Kui sa tahaksid, et mehel oleks mingi üks hobi, siis äkki räägiksid temaga, et ehk ikka on midagi, mis teda huvitaks. See on ka kahe otsaga asi, mine tea, äkki leiabki mingi hobi, millele pühendub, siis jälle häda, et kulutab sellele liga palju raha ja aega. No hakkab näiteks harrastama loodusfotograafiat, alguses teeb seebikaga, siis ostab kaamera, hiljem ostab drooni, siis veel mingi drooni, siis enam kodus üldse ei ole ja kui on, siis istub arvutis ja vaatab tehtud pilte üle. Jälle häda. No hakkab marke koguma, jälle raha kulub palju, istub palju arvutis… Või avastab kalalkäimise – jälle kulub raha varustuse peale ja teda pole enam üldse kodus..
Mõtle hoolega järele, mida sa soovid. Teist inimest sa raksust muuta ei saa, küll aga saad enda soovide ja ootuste kohendamisega muuta enda suhtumist ja paluda temalgi veidike mingit vana särtsu tagasi tuua. Mitte täiesti uuel moel, vaid oma partneri võimekuse piires.
Kui muutusesoov suur on, siis harjuta teda tasapisi otsustama. Näiteks nv aktiviteedi osas: paku 3-4 varianti välja ja lase tal otsustada, aga räägi seda juttu juba tükk aega varem, alates nt teisip-kolmap, et ta saaks seedida, variandid läbi mõelda ja siis otsustada. kui laup hommikul presenteerid, et prauhti nüüd otsusta ära, siis läheb ta strssi ja lukku ja ei tee midagi. Kui nv aktiviteet on suur asi, siis alusta väiksemast: näiteks õhtusöögi tegemisega. Vabalt, et sina võid teha, aga tema ütleb, mida. Alguses võid ka mingid variandid ette käia (stiilis: kas kotletid, pasta või hakklihakaste), las tema otsustab, hiljem juba kokku lepppida, et nr kolmap on tema valitud õhtusöögi päev ja enam valikuid ette ei anna. Teatriga sama: anna 2-3-4 etendust-aega ette, las tema ostustab. Tasapisi.
Keegi siin eespool rääkis hobidest ja loodusfotograafiast. Vot, minu mehe hobid ongi loodusfotograafia, kogub igasuguseid rahasid (nii paber kui mündid), teeb sporti. Muide, kõik see võtab päris palju aega. Nädalavahetused on mulle näiteks nagu tööpäevad, st meest kodus ei ole ja perega seotud asju ei tee. Laupäeval kell 10 (mõnikord ka kell 6, nt suvel) on juba metsas, tavaliselt kella 3-4-ni, siis tuleb koju, tõmbab pildid arvutisse, töötleb neid, laadib üles jne. Siis ostab-müüb-vahetab neid rahasid (vaja kuulutusi üles panna jne). Pühapäeviti teeb kindlasti mingi (aja)mahukama trenni.
Tore, kui inimesel on hobi(d), aga see ei tähenda, et siis on rohkem pere jaoks aega ja et ta kodus rohkem panustab. Ikka vastupidi kipub olema.
Aga mis teil valesti on, teil ju nagu Jörbergidel ja vaata kui kaua nemad on koos olnud.
Pika abielu saladus Ester Jörbergi sõnade järgi: “Heas abielus on kõige tähtsamad sarnased eluvaated. Me vaatame Üllariga paljudele asjadele ühtemoodi ja nende puhul, millele ei vaata, nende puhul ütlen mina, kuidas asjad on.”
Öelge mulle, kas mul on liiga kõrged nõudmised või mida teie arvate sellisest mehest ja suhtest.
Olen oma mehega koos olnud 9a, meil on 2 lasteaiaealist last. Saime kokku, kui mina olin 30a. Mul oli ka eelnevalt suhteid olnud, mehel eelnevast abielust 2 praeguseks täiskasvanud last. Alguses mind võlus mehe puhul see, et ta mind nii palju armastas. Tegelikult armastab praegu ka, ütleb mulle seda pidevalt. Lisaks oli meeletu keemia ja tõmme. Muudes asjades oli ta pigem seda meelt, et teeme nii, nagu mulle meeldib. Ja alguses see meeldiski mulle! Ma ei osanud selles miinust näha. Nüüd on aga mind vägagi häirima hakanud see, et mehel praktiliselt oma arvamust ja soove polegi. Ikka ja alati teeme nii nagu mina välja pakun. Oma algatus tal puudub. Kui mina ei käi ühtegi ideed välja, siis nii ongi, et me ei tee midagi, ei juhtu midagi jne. Küsisin hiljuti ta käest, et millest ta unistab ja ta ei osanud mulle põhimõtteliselt mitte ühtegi unistust välja tuua. Tal justkui puudub oma mina. Tööl käib E-R. Raamatuid ei loe, telekat vaatab harva, ühtegi hobi ei ole. Mul on selline tunne, et peale laste ei seo meid mitte miski. Samas, minu mõtete ja ideedega tuleb kaasa, aga naudingut sellest ilmselt ei tunne. Näiteks lähme teatrisse. Istub ja vaatab, aga pärast temaga arutada sel teemal ei saa. Minul on pidevalt mõtteid, kuidas midagi teha või meie elu edendada, tema lihtsalt kulgeb. Ta on justkui kõigega rahul. Perega vajalikud teemad on ka alati minu lahendada. Kõik lastega ja koduga seonduv. Ta on justkui külaline.
Plussidest nii palju, et ta on rahulik, stabiilne, alkoholi tarvitab väga vähe, võõraid naisi ei vaata. Justkui ideaalmees. Meie sõbrad arvavad, et meil on väga õnnelik ja harmooniline elu, aga tegelikult on mul hinges tühjus. Voodielu on ka väga harvaks muutunud, sest ma lihtsalt ei taha. Mul on igasugune kirg kadunud, sest ma tunnen, et mina olen justkui rohkem mees selles suhtes.
Peret lõhkuma ka sellistel põhjustel ilmselt ei hakka, aga samas tunnen, et elu läheb minust justkui mööda.
Heast elust lolliks läinud. Ära jana, võib halvasti lõppeda. Küll see kirg tekib, kui mees uue leiab, aga siis in hilja…
Kas töötamine ei või olla väsitav? Minu jaoks on. Ma olen ise ka kurb selle üle, et ma olen peale tööd nii teovõimetu, mõtlemisvõimetu ja initsiatiivitu. (5) (0)
Palun, kas keegi oskab mulle mingit nõu anda, et oleks rohkem jõudu ja energiat.
Äkki saab teemaalgataja ka abi, kuidas mehesse suhtuda.
Ma olen nii vastik ise endale ka. aga ma ei jõua midagi teha. Kõike teen sunniga ja pere rõõmuks. Niisamuti nagu tema mees tuleb kaasa. Ma istuks kõige parema meelega kodus ja oleks, taastuks tööst. See on nagu haiglane juba. Vastik endalegi. eriti, kui kuulan, kuidas teised töökaaslased peale tööd veel käisid, tegid, olid.
Mul tulevad mõtted pähe midagi teha alles puhkuse neljandal päeval. Sinnani olen ma: tee-ma teen, mine- ma lähen, naera- ma naeran.
Mulle ei sobi see töö-kodu elu üldse. sobiks töö-töö ja kodu-kodu. Neid kahte ühendada on nii raske, et see käib sunniga ja hirmuga ainult. Muidu lapsed pärast suureks saades ütlevad, et neil oli halb lapsepõlv. või mees, kes tahaks käia, läheb minuta ja lõpuks lähebki ära.
Rumal jutt siin. Laisal( ka mõttelaiskus on ikka see sama laiskus) mehel pea lõikab ja on osanud endale ülimõnusa elu luua ja tema peaks hakkama muutuma? Üritate mingite lapselike nõksudega tema mõnusat elu rikkuda. Laisk olemine ei tähenda veel lolli.
Midagi ei lähe tema tõttu valesti ja tema ei vastuta. Las naine sahmerdab ja otsustab, pärast kui lähebki midagi nihu ei saa meest süüdistada, naine ise tegi ja otsustas ju niiviisi, ise ka vastutab ja parandab vigu.
Alguses see sulle ju meeldis, muidu poleks lasknud asjal niimoodi minna, nüüd on lihtsalt tulemus näha.
Meestel polegi tavaliselt isiksust. Juba kesk- ja ülikoolis on tüdrukutel igasugused põnevad hobid, loevad raamatuid, kuulavad head muusikat, teavad palju teadusest ja poliitikast, on ühiskondlikult aktiivsed, näiteks 90% vabatahtlikest on naised, kuuluvad igasugustesse klubidesse ja organisatsioonidesse, jõuavad samal ajal õppida, karjääri teha ja välimuse eest hoolitseda. Mehed lihtsalt joovad end täis ning panevad suvalisi naisi.
Meeste isiksust vähendab ka see, et just naised on Eestis need, kes mehe ees emotsionaalselt, praktiliselt ja sotsiaalselt hoolitsevad. Meheke, kas sul on kõht täis? Meheke, läheks nädalavahetusel teatrisse ja sõbra sünnipäevale? Sünnipäeval tulevad jälle mehekese juurde, et tule nüüd seltskonda, ole seltskondlik. Naine on alati see, kes mehega esimesena rääkima hakkab, kui tutvumise faas on möödas. Mehed lihtsalt lösutavad nurgas ja ootavad, et kõik ette kantakse.
Meestel polegi tavaliselt isiksust. Juba kesk- ja ülikoolis on tüdrukutel igasugused põnevad hobid, loevad raamatuid, kuulavad head muusikat, teavad palju teadusest ja poliitikast, on ühiskondlikult aktiivsed, näiteks 90% vabatahtlikest on naised, kuuluvad igasugustesse klubidesse ja organisatsioonidesse, jõuavad samal ajal õppida, karjääri teha ja välimuse eest hoolitseda. Mehed lihtsalt joovad end täis ning panevad suvalisi naisi.
Miks siis enamik teadlasi ja poliitikuid on mehed, kui naised teavad teadusest ja poliitikast palju? Naised isegi ei vali naisi poliitikasse. Sageli ei saa nad seal hakkama. Ametnikuna küll, see on teine asi, seal on reeglistik ette antud.
Aga ka niipidi on, et kui mees naisi pole pannud, siis ei võeta meest tõsiselt teiste naiste poolt. Seega tuleb naisi panna. Raamatulugemine ja hobid töötab mingis haritute ringkonnas, üldiselt loeb kõvatamine ja pano.
Keegi siin eespool rääkis hobidest ja loodusfotograafiast. Vot, minu mehe hobid ongi loodusfotograafia, kogub igasuguseid rahasid (nii paber kui mündid), teeb sporti. Muide, kõik see võtab päris palju aega. Nädalavahetused on mulle näiteks nagu tööpäevad, st meest kodus ei ole ja perega seotud asju ei tee. Laupäeval kell 10 (mõnikord ka kell 6, nt suvel) on juba metsas, tavaliselt kella 3-4-ni, siis tuleb koju, tõmbab pildid arvutisse, töötleb neid, laadib üles jne. Siis ostab-müüb-vahetab neid rahasid (vaja kuulutusi üles panna jne). Pühapäeviti teeb kindlasti mingi (aja)mahukama trenni.
Tore, kui inimesel on hobi(d), aga see ei tähenda, et siis on rohkem pere jaoks aega ja et ta kodus rohkem panustab. Ikka vastupidi kipub olema.Aga mis teil valesti on, teil ju nagu Jörbergidel ja vaata kui kaua nemad on koos olnud.
Pika abielu saladus Ester Jörbergi sõnade järgi: “Heas abielus on kõige tähtsamad sarnased eluvaated. Me vaatame Üllariga paljudele asjadele ühtemoodi ja nende puhul, millele ei vaata, nende puhul ütlen mina, kuidas asjad on.”
Lapsed “paki” mehele kaasa! Või minge kõik koos.
Peret lõhkuma ka sellistel põhjustel ilmselt ei hakka, aga samas tunnen, et elu läheb minust justkui mööda.
Meie staarid ja staarikesed kasutavad ka seda lauset ja siis lahutavad sõnadega “mul oli vaja iseennast leida”… Lahuta ära, mis sa elad hea inimesega koos? Küllap leiad kellegi, kes ei luba sul pussu ka lasta ilma tema loata. Vot siis on tore elu ja see ei “lähe sinust mööda”.
Lastetegemise ajal probleeme ju polnud, eks? Kõik tuli alles paaaalju-paaaalju hiljem?
Meestel polegi tavaliselt isiksust. Juba kesk- ja ülikoolis on tüdrukutel igasugused põnevad hobid, loevad raamatuid, kuulavad head muusikat, teavad palju teadusest ja poliitikast, on ühiskondlikult aktiivsed, näiteks 90% vabatahtlikest on naised, kuuluvad igasugustesse klubidesse ja organisatsioonidesse, jõuavad samal ajal õppida, karjääri teha ja välimuse eest hoolitseda. Mehed lihtsalt joovad end täis ning panevad suvalisi naisi.
Meeste isiksust vähendab ka see, et just naised on Eestis need, kes mehe ees emotsionaalselt, praktiliselt ja sotsiaalselt hoolitsevad. Meheke, kas sul on kõht täis? Meheke, läheks nädalavahetusel teatrisse ja sõbra sünnipäevale? Sünnipäeval tulevad jälle mehekese juurde, et tule nüüd seltskonda, ole seltskondlik. Naine on alati see, kes mehega esimesena rääkima hakkab, kui tutvumise faas on möödas. Mehed lihtsalt lösutavad nurgas ja ootavad, et kõik ette kantakse.
Mul on sinust nii kahju, et sa selliste meestega oled kokku puutunud!
See mees on olnud sinu kõrval, kui said lapsed, ta oli olemas.
tõesti, ole tark naine ja hinda seda aaret, kes Su kõrval on. Kõik need otsused, milline diivan osta, millised kardinad… see on tühi tähi.
loodetavasti on sul tutvusringkonnas pere, kes on lahutanud, mine küsi, kuidas on, kas meeldib. Kuidas on oma lapsi kannatamas näha, kuidas on katkiste lastega mööda psühholooge käia, mine küsi!
Siis otsusta.
Minu mees oli ka alguses selline ja mulle sobis. Ma ei ole hirmus korraldaja kunagi olnud ja rohkem kulgesime vaikselt koos looduses või kodus. Nüüd on ta selline, kellel on sipelgad püksis ja mingi rahutus pidevalt. Pidevalt mõtleb, et kuhu minna ja mida teha ja see väsitab ja häirib mind. Väike laps on ka kodus ja miks ei võiks rahulikult kodus olla ja ilma, et pidevalt mõtleks, kuulaks igasuguseid plaane. Kõige rohkem häirib muidugi see, kui ta teeb selliseid plaane, mis on ainult temaga seotud. Ma siis lapsega istun kodus.
Mul oli mees, kes käis tööl ja koju tulles pmst heitis diivanile horisontaalasendisse. Kui mind polnud veel kodus, siis ta ei pannud toas tuld ka põlema, lebas pimeduses diivanil kõigi oma tööriietega, jalad diivanilaual. Telekat ei vaadanud, midagi ei lugenud, arvutis ega telefonis ei olnud, muusika ei mänginud. Tal ei olnud depressiooni, ta lihtsalt oligi selline. Kui ma koju tulin, siis lebas edasi. Kui ma kööki siirdusin, siis mingi aja pärast loivas sinna järele, istus toolile ja vaatas liikumatult pealt, kuidas ma askeldasin poekottidega, kassiliivaga, kassitoiduga, söögitegemisega jne.
Kui mind see väike kelmikas nüanss, et ma tulen pimedas õhtul koju ja aknad on pimedad, aga see koll on kodus ja lebab diivanil, juba väga häirima hakkas, lõin ma ta oma elamisest välja.
Lapsi õnneks ei olnud.
Aa, ta põhjendas seda kõike sellega, et pole tuld vaja põlema panna, et ta ‘hoiab elektrit kokku’. Noh, ma olen päris normaalselt teeniv naine ja mind ei huvitanud diivanipadi, mis ‘hoiab elektrit kokku’.
Ma pole tükk aega nii naernud…
Teemaalgatajale, ise oled oma mehe aastate jooksul ära kohitsenud ja nüüd ootad, et ta üleöö matchoks muutuks? Anna talle siis nagu lapsele natuke uusi ülesandeid ja pane mees tundma nagu mees mitte kelgunöör. Mehed on täpselt nii laisad ja lohakad nagu naised neil olla lasevad.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.