Teema: ITK või Pelgulinna sünnitusmaja

Kust sa oled lugenud, et Pelgut maha tehakse? Olen rase ja niipalju kui mina olen foorumite beebiteemadest või Facebooki oma kuu beebigrupist lugenud, on hinnangud enam-vähem võrdsed. Ühel ühega head kogemused, teisel teisega.
Mulle meelib ITKs lihtsalt EMO rohkem. Pelgus pole eraldi arsti all EMOs, on valvearst terve maja peale ja siis ämmaemand üsna tõredalt üritab tema meelest vähem olulistest patsientidest lahti saada, sest valvearst iga asja pärast alla ei tule. Sama asjaga, millega mind Pelgust ilma läbivaatuseta ja üsna tõredalt tagasi saadeti, sain ITKs kohe arsti juurde.

Kägu kirjutas:

Ja mis mõttes õppinud arstid ühes kohas?

ses mõttes, et arstid on kõik õppinud ühes kohas – tartu ülikooli arstiteaduskonnas 😉

Ei ole seda tähele pannud, et Pelgut maha tehtaks. Ise olen seal kaks last sünnitanud (2013 ja 2011), suurem osa tuttavaid ka seal sünnitanud. Minul oli väga positiivne kogemus, toetav personal, kogu sünnituse aja oli ämmaemand kõrval ja pärast ka arst. Esimese lapsega oli vaja ka imetamisnõustaja abi, kuna laps oli kergelt enneaegne ja ei saanud alguses rinnale, sellega sai seal ka kõik korda. Enneaegsega Lastehaiglasse ei saadetud (nagu keegi siin eespool kirjutas – nii need jutud tekivad), vaid olin lapsega edasi Pelgus, aga sünnitusjärgses osakonnas, kus olid ka teised enneaegsete lastega emad, kes pidid veel mõnda aega haiglas olema ega saanud esimestel päevadel veel koju. Samamoodi oli ka mu õde oma enneaegse lapsega Pelgus edasi, ei saadetud Lastehaiglasse.

Nendest Pelgu vs ITK teemadest siin olen tähele pannud hoopis seda, et kriitilise kommentaari Pelgu kohta kirjutavad hoopis need, kes ise seal sünnitanud pole, umbes, et “kuulsin, et” ja “pidi olema nii”. Kes ise Pelgus sünnitanud, need tavaliselt ikka kiidavad.

Kägu kirjutas:

http://ekspress.delfi.ee/kuum/…..d=73140823
http://ekspress.delfi.ee/kuum/…..d=73632909

jah, juhtub ka mujal, aga seal juhtub kuidagi rohkem ja hullemini …

Olen ise ämmaemand ja kolleegide kaudu tean ITK kohta iga aasta kohta vähemalt 20 sellist traagilist juhtumit nimetada. See on meditsiin ja meditsiinis juhtub selliseid asju. Põhjuseid, miks ITK juhtumid meediakünnist ei ületa, tasub otsida nõukogu liikmete ja nende sõprade seast. Tutvused maksavad. On naiivne arvata, et ühes haiglas juhtub ja teises haiglas mitte. Juhtub igas haiglas ja personaliga on seal vähe pistmist. Suurem osa ITK’s ja LTKH’s (Pelgus) töötavast personalist on töötanud mõlemas ning on omavahel tõesti kursuseõed. Varustus on samal tasemel mõlemas. Kui üks jõuab millegagi ette, on teisel juba eelarvesse plaanitud samasugune täiendus. Nt Pelgulinnas avati uued vastsündinute intensiivravi perepalatid, mida mujal veel pole. Neid plaanitakse juba ka ITK-sse. Maju uuendatakse samas tempos, personali koolitatakse sama palju (käivad suures osas samadel koolitustel) sh ka suhtlemisalased koolitused. Kui kellelgi on ühes halb kogemus mõne arsti/ämmaemandaga, siis teisel on sama arsti/ämmakaga suurepärane kogemus. Oleneb suuresti sellest, kuidas inimesed klapivad, kuidas kellelgi tuju on, kuidas patsient ise käitub. Üldiselt on kõik ämmaemandad väga kannatlikud, seda tööd ei saa muidu tehagi, aga vahel on patsiente keda ka kõige kannatlikum inimene välja ei kannata. Tuleb uksest sisse ja esimesest sõnast näed, et ta provotseerib. Kui naerataval toonil vastu ei räägi, oledki pärast maailma kõige hullem nõid. Enda käitumist sealjuures ei panda tähele. Peaks olema siiski vastastikune respekt.

Mina hakkasin rasedusega u 3 aastat tagasi Pelgus käima. Olin siis väga rahul, kuigi sõbranna oli samal ajal rase ja kiitis ITK-d. Väikseid kahtlusi Pelgu osas tekkis mul siis, kui sõbranna kiitles, et ta ämmaemand vaatab igal kuul ka ultraheliga ta üle, minul samal ajal oli terve raseduse jooksul vaid paar UH-uuringut.
Aga see polegi peamine. Rohkem ajab mind tagantjärgi vihale see, et 20.rasedusnädalal UH-s oli näha, et lapse südamega on midagi teisiti, kuid seda ei uuritud edasi. Isegi mina nägin, et südame juures oli suur valge täpp. UH-d teinud arst muudkui uuris seda, ütles et seal nagu oleks midagi, kuid ütles samas, et see EI PRUUGI MIDAGI TAHENDADA ja et vast kaob 30ndaks nädalaks ära… ämmaemand ütles alguses et saadab mu viimasel raseduskuul uuesti ultrahelisse ja kui midagi on, siis vaatab kardioloog lapse kohe pärast sündi üle. Aga kui viimane kuu kätte jõudis ja ma UH aega küsisin, siis ämmaemand ütles et ei saada mind kusagile UHsse, kuna arst pole mind tagasi kutsunud ja kõik on tõenäoliselt korras… ma olin ise ka nii naiivne, ka tuttavad ütlesid et küll nad uuriksid edasi kui mingigi tõsisem kahtlus oleks ja nii ma väga ei muretsenud.
Nii laps sündiski, keegi teda lähemalt ei uurinud, sai kõrged sünnihinded ja ainult tänu sellele, et minul oli kiirest sünnitusest verejooks, jäime me mitmeks päevaks haiglasse. Enne kojusaamist 3.päeval avastati, et laps ei saa piisavalt hapnikku ja hiljem selguski, et tal on väga raske südamerike. See rike vajab kiiret opereerimist, elada sellise rikkega ei ole võimalik.

Ma ei süüdista ju Pelgut selles, et laps haige oli. Aga ma olen ikka mõelnud sellele, et miks küll uuesti UHsse ei saadetud ja last kardioloog kohe jälgimisele ei võtnud. Ja et mis oleks võinud juhtuda, kui me oleks varem haiglast välja saanud ning lapse südamerike oleks alles kodus avalduma hakanud. Samas need 3 päeva haiglas ka last väga ei jälgitud, ta praktiliselt ei söönud ja kui seda kurtsin ämmaemandale, siis suhtuti sellesse üsna ükskõikselt. Tagantjärgi oli muidugi selge, et see oli südamerikkega seotud. Keegi ei kaalunud, kui palju laps pii
See oli ka raske, et laps viidi Lastehaiglasse edasi, mitte nagu ITKs, kus oleks jäänud samasse majja. Öeldi ainult, et minge õhtupoole Lastehaiglasse, kuid seal oli tükk tegemist, et oma lapse juurde pääseda. Lõpuks lasti ainult mind lapse juurde, isa esimesel õhtul ei saanudki palatisse.

Mustaks huumoriks võib nimetada seda, et Pelgulinna intensiivis öeldi mulle, et neil puudub elektrooniline rinnapump. Pidin enne kiirabi saabumist tunni jooksul piima lüpsma talle kaasa, kuid selleks anti mulle esialgu üks topsike, millega ma ei suutnud üldse midagi peale hakata (käed värisesid shokist). Lõpuks leiti kusagilt mingi käsipump, millel ventiilid olid kulunud ja oli samuti keeruline sellega toimetada. Aga et sünnitusmajal puudub korralik rinnapump nagu arst väitis, on küll tagantjärgi mulle täiesti arusaamatu.

Kui mul ei oleks lapsel midagi viga olnud, siis tõenäoliselt ma kiidaks Pelgut ja ütleks et kõik oli väga tore ja sõbralik. Lihtsalt ma nägin sealset olukorda veidi teise nurga alt kui suurem osa inimesi. Seal ma teist korda ei sünnitaks igatahes.

“2.) Raseduse nii varajases järgus näha olevad anomaaliad kaovadki enamasti ära. Enamasti nendest vanematele isegi ei räägita, et vanemaid mitte asjata paanikasse ajada.” täiesti vastutustundetu!

Mul vedas, saime otsa peale ja kohe Ridnõi konsultatsioonile. tegin 21 n abordi. samuti raskekujuline südame väärareng, kohe peale sünnitust oleks pidanud opereerima + 6 kuud hiljem+ kusagil 1,8 a ja seda kõike välismaal. selleks meditsiin meil olemas ongi, et saaks ära hoida lapsele ja perele põhjustatavaid kannatusi.

Mina leian samuti, et see tundub olevat mingi arstide ringkaitse moodi asi või mingi imelik suhtumine, et me kõigest emale ei räägigi, et mitte asjatut muretsemist põhjustada. Kui isegi ainult ühel juhul sajast on selliste anomaaliate puhul muretsemiseks põhjust, siis tuleb igal juhul ikkagi lapse vanemale rääkida. Lapse emal on õigus teada KÕIGEST, mis tema last puudutab. Mis mõttes asjatut muretsemist? Ma ise kohtasin samasugust suhtumist raseduse ajal Pelgus. Jälgimisel olin erakliinikus, aga arst saatis mind lisaUH-sse Pelgusse raseduse lõpupoole, sest talle tundus enda aparaadiga (mis väiksem), et lapsel on nabanöör ümber kaela. Pelgus siis ämmaemand teatas mulle üsna üleolevalt, et ma ei tea, mida teie arst teid siia saatis, me üldjuhul isegi ei ütle rasedatele kui nende lapsel on nabanöör ümber kaela. Sama põhjus – ei soovi põhjustada liigset muretsemist.

Ausalt öeldes nähvasin ma vastu sellele ämmakale, et vabandage väga, aga ma ei pea seda informatsiooni sugugi ebaoluliseks kui lapsel on nabanöör ümber kaela, sest juhul kui see on liiga lühike, siis on sünnitusel lapse elu ohus. Ja ma ei saa sünnitusmajja saabudes personali isegi mitte hoiatada, sest mingi ämmaemand arvas, et mulle emana pole seda infokildu tarvis. Jah, tõesti, enamasti ei juhtu lastega midagi, kellel nabanöör ümber kaela ning nad sünnivad kenasti iseseisvalt, aga vot sellel ühel juhul sajast võib asi lõppeda hapnikupuudusega ja keisriga. Parem on kui personal sellisest olukorrast siiski teadlik on. Seega on päris kuritahtlik minu meelest suhtumine, et me räägime lapse emale ainult valikuliselt asju TEMA lapse kohta. Tõesti, noh…

Sünnitusmajana aga on Pelgu tasemel kui oled aktiivsünnituse pooldaja. Beebi sündis seal ja jäin personalist kuni perepalatini kõigega rahule. Üks kummaline sanitar midagi tänitas sünnituseelses, aga olgu ta siis õnnelik haigla “direktorina” 😀