Või noh, mitte vaid jaanipäev, sellised olengud üldiselt on meil kujunenud nii, et mina kantseldan-toidan-katan lapsi, mees tõmbab õlut-grillib-suhtleb. Täna viskas üle. Istun võõras kohas toas, panen lapsi magama, mees möllab väljas sõpradega. Kuidagi veidi nukker on olla…
Kas siis, kui lapsed suuremad, läheb see üle, või minnakse enne lahku, sest naine on kade ja nukker ning mees ei mõista, miks?
Kade ja nukker naine seab küllamineku eelduseks nõude, et üks tegeleb lastega, teine hiljem panen nad magama. Või leiab koostöös mehega mõne muu kompromissi, mis sobiks mõlemale. Kade ja nukker naine väljendab oma tundeid enne, kui mees jõuab mõistatama hakata, et mis lahti on ja miks neil järsku lahutus päevakorras on.
Laste kasvades läheb see varem või hiljem üle, aga kas on mõtet eelnevad aastad piinelda? Kergem on ühiste laste kasvatamine ühiselt ära jagada, lapsed pole vaid ema lõbu.
Meil oli varem sama…ka nii on olnud et mina olen jaanipäeval lastega kodus olnud, sest ei ole viitsinud võõras kohas neid toita-katta-magama panna.
Aga see muutus sel hetkel, kui mehele jõudis peale aastaid seletamist, et mulle ei meeldi alkoholi (liig)tarbinud inimesed, eriti minu oma mees ja laste isa ja et me ei ole lapsi saanud minule isiklikult. Nüüd on asjad teisiti.
Aga soovitada midagi ei oska, sest inimesed on erinevad. Selge on see et alkoholi tarbinud inimesega ei ole mõtet seda teemat üles võtta.
ei võta joomapeole lapsi kaasa, kutsun kellegi koju hoidma, kui sõprade juurde peole läheme.
Kui mees vaikimisi ei märka, siis tuleb enne külla minekut kodukord kokkuleppida. Ei saa mees aru, kui sa end ei väljenda, mis sa mõtled, ootad või eeldad. Mehele oleks tulnud öelda ,et nüüd läheb tema lapsi magama panema, mina olen mitu tundi neid jälginud ja hoidnud. Ära kurvasta, vaid pigem mõtle läbi, mida järgmine kord teistmoodi teha saaks. Lapsed on väikesed ikka väga lühikest aega, kuigi jah hetkel tundub sulle see kõik lõputu ja tüütu.
Või noh, mitte vaid jaanipäev, sellised olengud üldiselt on meil kujunenud nii, et mina kantseldan-toidan-katan lapsi, mees tõmbab õlut-grillib-suhtleb. Täna viskas üle. Istun võõras kohas toas, panen lapsi magama, mees möllab väljas sõpradega. Kuidagi veidi nukker on olla…
Kas siis, kui lapsed suuremad, läheb see üle, või minnakse enne lahku, sest naine on kade ja nukker ning mees ei mõista, miks?
aa ära pane lapsi siis magama. las jauravad.
minul oleks kyll piinlik öelda et mees on mölakas ja joob. ise sai ju võetud
Idee poolest pole laste kasvatamine ema lõbu, kuid meie pere paariaastane on väga emmes kinni ja ei soovi isa tähelepanu võõras seltskonnas ja olukorras, kodus pole probleemi, võõrsil on turvapersoon ema. Ma ei tea, miks nii on läinud, aga nii on. Ma ei hakka kogu peoseltskonna ees väsinud lapsega maid jagama ja kisa tegema.
Suurem aga palus, et kuna on võõras koht, siis ma ei jätaks neid tuppa üksi… Muidu oleks võinud hiljem ka seltskonnaga ühineda.
No nii on, eks lähen ka vast hoopis magama, mis seal ikka.
Kui oled lapsed enda külge klammerdujaks kasvatanud, siis pole siin midagi vinguda. Tegele oma peamise kohustuse täitmisega hoolsamalt (laste kasvatamine!), siis pole vaja laste sabas pidevalt vahtida ja saad ka pidu nautida.
Küllap oled veel kodune ja seal ära mandunud. Sellised ei oskagi seltskonnas olla-suhelda. Oleksid võinud koju jääda, nüüd rikud mehe jaanid ka oma vissis olekuga ära.
Või noh, mitte vaid jaanipäev, sellised olengud üldiselt on meil kujunenud nii, et mina kantseldan-toidan-katan lapsi, mees tõmbab õlut-grillib-suhtleb. Täna viskas üle. Istun võõras kohas toas, panen lapsi magama, mees möllab väljas sõpradega. Kuidagi veidi nukker on olla…
Kas siis, kui lapsed suuremad, läheb see üle, või minnakse enne lahku, sest naine on kade ja nukker ning mees ei mõista, miks?
Mis mõttes “minnakse lahku”? Kas sa ei tahagi siis ise joodikust lahutada?
Miks te nende alkolembeste ossidega küll ometi koos elate ja paljunete?
ei võta joomapeole lapsi kaasa, kutsun kellegi koju hoidma, kui sõprade juurde peole läheme.
Ajaviiteteemadest sain just teada, et jaanid on perepüha.
ei võta joomapeole lapsi kaasa, kutsun kellegi koju hoidma, kui sõprade juurde peole läheme.
Ajaviiteteemadest sain just teada, et jaanid on perepüha.
Võib olla küll. Seda saab teha mitut moodi: lähed külla kellelegi, tagasihoidlik alkotarbimine või ei tarita seda üldse, õgimine, loba, lapsed karjakesi mängivad, täiskasvanud kordamööda vaatavad, kui lapsed väiksemad, et kellelegi liiga ei tehtaks. Võimalik. Teine variant: kui on selline rahulikum külajaanituli, minnakse vara, lapsed mängivad atraktsioonidel, kui neid on, saavad mingi maiuse (kui müüakse) või nt peetakse piknikku (osa jaanitulesid olid oma söögiga), siis vahitakse tuld, kauaks pärast tulesüütamist ei jääda). Kolmas võimalus, kui on oma aed, oledki perega aias, teed tuld, vahid tuld, õgid, mis on, lapsed mängivad. Nii et saab ka pereringis teha, aga kui tahad ikka käpa maha saada ja/või peamiselt kogu aeg täiskasvanutega lobiseda, aga lapsed alles väikesed, siis on mõistlikum lastele tõesti keegi hoidja võtta, iseasi, et kõigil pole see võimalik, sest ega neid jaanipäeval hoidjatööst huvitatud inimesi palju ei ole, mõni heatahtlik ja mitte eriti peaolembene sugulane on kõige tõenäolisem, aga kõigil pole selliseid sugulasi.
Miks peab üldse jaanipühadel jooma ja sõpradega lällama?
Pole seda peret omades kunagi teinud, samuti mees…milleks aega ja raha raisata.See on elu raiskamine ju.
Pole otseselt palju jaanipäevi pidanud, aga kui lapsed väikesed, siis sai vahest ikka käidud nii, et ööseks külla jäime. Kooselu alguses mees jõi palju ja siis olid sellised käimised jamad.
Siis jättis maha mõne a pärast ja muidugi me ei hakanud rohkem käima sellepärast, aga tahan kirjeldada, kuidas siis olid need perega peol käimised. Kui lapsed olid imikud, siis ei käinudki.
Kui juba 3+, siis sai nad kaasa võtta. Kui teistel olid ka lapsi kaasas, siis lapsed jooksid ja mängisid koos, vahepeal emmede juures süüa-juua küsimas. Üldiselt sellistel käimistel mingit laste magamapaneku aega ei olnudki, lapsed olid niikaua üleval, kui said või jaksasid. Mäletan, et ühe korra tuli noorem mulle sülle ja jäi laua ääressüles magama, siis viisin ta tuppa. Oli ka nii, et telk oli väljas ja saatsin nad sinna ja jäid ise magama seal. Üldiselt võtsime seal vabamalt. Aga laste kantseldamine oli alati minu teema, olgu mees kaine või purjus.
…sageli mingi paar, kes on plaaninud kas koju sõita või majas magada küsib üldse endale telki ja kaob jaaniöö jooksul paar korda ära.
Mäh?
Miks peab üldse jaanipühadel jooma ja sõpradega lällama?
Pole seda peret omades kunagi teinud, samuti mees…milleks aega ja raha raisata.See on elu raiskamine ju.
Õigust räägid, õigust. Jaaniõhtu sõpradega on tõesti raisatud raha ja mõttetult kulutatud aeg, hoopis sisukam on sel ajal telerist uudiseid vaadata või siis vähemalt Perekoolis kirjutada.
Muidugi peaks ka mees lastega tegelema, aga teema kirjelduse põhjal tundub, et lastel polnud sel konkreetsel peol midagi teha, et nendega peaks pidevalt tegelema. Päris ema sabas lippavad mudilased võiks vanaema juurde jääda, eriti kui peol teisi lapsi pole. Nii 5-6 aastased ei vaja enam kogu aeg emaga koosolemist, ometigi on neil igav peol, kus pole teisi lapsi ja sõpru.
Ma poleks nii nõus üldse kuskile külla minema. Meil vastupidi just. Võõrustasime küll eile ise sõpru aga mees tegeles enamuse ajast väiksemaga ja pani ka magama. Suurem tegutseb juba ise ja mängis sõpradega. Külas käies saan ka just mina rohkem sõpradega jutustada ja istuda, kui ööseks jääme siis paneb tavaliselt mees lapsed magama. Põhjus selles, et mina olen nagunii lastega igapäevaselt kodune ja mees tahab siis mulle natuke vabadust anda, et saan ka rahulikult sõpradega suhelda jne. Meil õnneks istumised sellised lällamised ei ole ja sõbrad tegelevad ka vahepeal üksteise lastega, kui näevad, et vanemad ei saa üldse asu. Minu mees ka eile grillis ja suhtles aga enamuse ajast koos väiksema lapsega, mehed olidki ümber grilli tited süles, naised rääkisid lauas juttu ja jälgisid suuremaid. Vahepeal pidi mees küll sõpradest eemale lapsega kiikuma jne. minema aga eks kõik jooksid mingi aja pisikeste kannul. Sööme alati kõik koos lauas ja kõik aitavad vajadusel kõigi lapsi.
Päris ema sabas lippavad mudilased võiks vanaema juurde jääda,
Miks just vanaEMA juurde? Et siis saaks statistikale vunki lisada, et mehed (pojad, isad, vanaisad, onud jne) lastega ei tegele? Aa, et ei oska? Aga MIKS nad ei oska? Miks emad-mammad ei lase neil oskajaks saada?
Ma olen aastase poisipõnniga üksikvanem ning sõprade juures jaanitulele lähen muidugi koos lapsega. Kui beebi ära väsib, siis panen ta magama ja koju minnes ärkab üles, kuid kodus jääb uuesti magama. Üksikvanemana olen harjunud, et mul pole mitte kellegi teisega seda vastutust jagada ning toidan, katan, tegeln ikka ise. Söögilauas kui väikepoiss kangesti klammerdub (kes ei klammerduks ainsa vanema külge), siis sõbrad aitavad temaga tegeleda.
Ei näe sellel suurt koormust. Kui oleks kahekesi, siis ikka eeldaks, et teine pool panustab ka enda poolt lapsega tegelemisele.
Muidugi peaks ka mees lastega tegelema, aga teema kirjelduse põhjal tundub, et lastel polnud sel konkreetsel peol midagi teha, et nendega peaks pidevalt tegelema. Päris ema sabas lippavad mudilased võiks vanaema juurde jääda, eriti kui peol teisi lapsi pole. Nii 5-6 aastased ei vaja enam kogu aeg emaga koosolemist, ometigi on neil igav peol, kus pole teisi lapsi ja sõpru.
See muidugi eeldab, et vanaema on kodus passiv vanur, mida ta tänapäeval reeglina ei ole.
Miks just vanaEMA juurde? Et siis saaks statistikale vunki lisada, et mehed (pojad, isad, vanaisad, onud jne) lastega ei tegele? Aa, et ei oska? Aga MIKS nad ei oska? Miks emad-mammad ei lase neil oskajaks saada?
See ei ole päris nii, et emmed ei lase. Mina näiteks hea meelega lasen, mees saab väga hästi lastega hakkama kui mitmeks nädalaks komandeeringusse olen läinud. Aga ta mitte kunagi ei tule ise lastega toimetamist enda õlule võtma, kui mina olen kodus. Ta on mulle selgitanud, et tema on veendunud, et naised saavad laste kantseldamisega loomulike looduse poolt antud instinktide najal kergema vaevaga hakkama ja ta ei saa aru, miks toimivat süteemi ema-lapsed segama peaks tulema. Ka minu jutt, et kõik see ei tule mängleva kergusega ja ma vägagi tahaksin, et ta ka igapäevaselt lastega toimetada aitaks, ei aita. Ma peaksin konkreetselt käskima, tänitama ja õpetama, aga mina olen selline, kes täiskasvanud inimese aega ja tegevusi ei dikteeri. Ise ma ka ju ei armasta kui keegi teine otsustab mida ja millal ma tegema pean. Mina ei vihasta selle peale vaid teen neid asju, mis vaja teha, ning mehe funktsioon meie peres on need kohustused üle võtta siis, kui mind kodus ei ole.
Arvan, et neis peredes, kus laps ema külge klammerdub, on ema ise selles süüdi. Klammerdumine ema-lapse suhtes on kahepoolne. Lase mehel tavalistel päevadel rohkem lapsega tegeleda ja küll näed, ta aktsepteerib varsti mõlemat vanemat võrdselt.
minu mees ei ole kunagi eriti viitsinud pikalt seltskonnas istuda, tavaliselt 3-4 tunniga jutud räägitud. Kasutades ettekäänet -vaja laps magama panna – lasi seltskonnast jalga.
Või noh, mitte vaid jaanipäev, sellised olengud üldiselt on meil kujunenud nii, et mina kantseldan-toidan-katan lapsi, mees tõmbab õlut-grillib-suhtleb. Täna viskas üle. Istun võõras kohas toas, panen lapsi magama, mees möllab väljas sõpradega. Kuidagi veidi nukker on olla…
Kas siis, kui lapsed suuremad, läheb see üle, või minnakse enne lahku, sest naine on kade ja nukker ning mees ei mõista, miks?
Tundub tüüpiline olukord, kus laste sünniga pole meesterahva jaoks midagi eriti muutunud. Küll aga naise jaoks. Lapsed sünnitas naine, kasvatab ka naine! (mehe aurust). Sellised teemad saaks muidugi enne laste sündi läbi rääkida, et kes kui palju on nõus oma elustiili muutma.
Enda kogemustest võin rääkida, et kui lapsed (meil on 3) olid väiksed, seltsisime rohkem peretuttavatega, kellel olid ka väiksed lapsed. See kujunes ikka nii, et mehed hoidsid rohkem omaette ja ehk võtsid veidi vabamalt, naised aga hoidsid omaette, kantseldasid lapsi, tegelesid nö köögipoolega. Kõik olid rahul. Seni ongi kõik hästi, kuni ollakse asjadega rahul! Kui sinule aga ei sobi see korraldus, siis soovitan sul enne peopaiga valimist mehega rääkida, et millisena sina seda pidu näed ja mis see sinu jaoks kaasa toob. Lastega võõras kohas öömajale jääda ongi õudusunenägu! Ise magamata ja lapsed kaa! teinekord oled kogemuse võrra rikkam. Korralda nii, et saad ööseks tagasi koju.
Mulle tundub, et enamus naisi elab selles osas ise oma elu keeruliseks.
Meie perekonnas kehtivad sellistel puhkudel kokkulepped. Need tehakse enne koosviibimisi ja taolisi üritusi – räägitakse ja jõutakse kompromissideni. Meil on kaheaastased kaksikud. Kuna sel aastal pidasime pidu kahel päeval siis oligi nii, et ühel neist oli laste eest vastutav isa ja teisel päeval ema.
Lihtne.
See eeldab aga, et mõlemad partnerid mõistavad, et tegu on võrdsete lapsevanematega.
Kade ja nukker naine seab küllamineku eelduseks nõude, et üks tegeleb lastega, teine hiljem panen nad magama. Või leiab koostöös mehega mõne muu kompromissi, mis sobiks mõlemale. Kade ja nukker naine väljendab oma tundeid enne, kui mees jõuab mõistatama hakata, et mis lahti on ja miks neil järsku lahutus päevakorras on.
Laste kasvades läheb see varem või hiljem üle, aga kas on mõtet eelnevad aastad piinelda? Kergem on ühiste laste kasvatamine ühiselt ära jagada, lapsed pole vaid ema lõbu.
Samas on imelik, et mees ise selle peale ei tule – on pidu, aga pidutseb vaid tema, naisel on toimetused nagu alati…
see on vist ikka niipidi, et mitte lapsed ei jookse emal sabas. vaid, kui laps on väike, siis peab temal sabas jooksma. minul oli küll nii. kuigi see teeb sama välja, et mingit oma pidu, kui lapsed kaasas, polegi. eks peab ette juba kokkuleppima, et kumb see üritus lastevalvur on. meil olin selleks alati mina, kuni lapsed juba nii suured olid, et enam polnud nendega koos magama minna. me ei leppinud kokku, ei tea isegi miks. see aga tõmbas mul üldse soovi maha sellistel üritustel käia. mees tahtis küll käia perega ja pidas mind piduriks, kes on pigem kodus. mul oli aga kodus hoopis mugavam- oma turvaline territoorium, kus ei pea lapsel koguaeg sabas jooksma.
Samas on imelik, et mees ise selle peale ei tule – on pidu, aga pidutseb vaid tema, naisel on toimetused nagu alati…
See kipub mega paljudes asjades nii olema, mitte ainult laste kasvatamises. Muidugi on erandeid, mehi, kes tulevad ise selle peale, et kodus vaja üht-teist teha (tavaliselt igapäevased asjad, nagu nõude- ja pesumajandus, kergem koristamine jne), aga väga paljud ütlevad, et nad lihtsalt “ei märka”. Kui neile öelda, et vaja seda, teist ja kolmandat teha, siis teevad ära. Enamus mehi (ja naisi) on mugavad olendid, kuni kuskilt ei “torgi”, on kõik nende meelest hästi.
Nõme muidugi, et naine on vaikimisi see, kes peab süsteemi loomisega tegelema, aga ausalt, mehed ei pane pahaks, kui neile ülesandeid antakse ja nendega ausalt oma vajadustest räägitakse. Lõkkeõhtu näitel mees ei pruugi selle pealegi tulla, et naisele ei meeldi lapse rakkes olla terve õhtu. Sellepärast tulekski asjad eelnevalt paika panna.
Ma ei õigusta meeste tähelepanematust, vaid räägin oma täheldustest seoses meestega minu elus.
Kui oleks kahekesi, siis ikka eeldaks, et teine pool panustab ka enda poolt lapsega tegelemisele.
See muidugi eeldab, et vanaema on kodus passiv vanur, mida ta tänapäeval reeglina ei ole.
Perekoolist loetu põhjal – eeldamine o kõikide ämbrite ema.
Samas on imelik, et mees ise selle peale ei tule – on pidu, aga pidutseb vaid tema, naisel on toimetused nagu alati…
See kipub mega paljudes asjades nii olema, mitte ainult laste kasvatamises. Muidugi on erandeid, mehi, kes tulevad ise selle peale, et kodus vaja üht-teist teha (tavaliselt igapäevased asjad, nagu nõude- ja pesumajandus, kergem koristamine jne), aga väga paljud ütlevad, et nad lihtsalt “ei märka”. Kui neile öelda, et vaja seda, teist ja kolmandat teha, siis teevad ära. Enamus mehi (ja naisi) on mugavad olendid, kuni kuskilt ei “torgi”, on kõik nende meelest hästi.
Nõme muidugi, et naine on vaikimisi see, kes peab süsteemi loomisega tegelema, aga ausalt, mehed ei pane pahaks, kui neile ülesandeid antakse ja nendega ausalt oma vajadustest räägitakse. Lõkkeõhtu näitel mees ei pruugi selle pealegi tulla, et naisele ei meeldi lapse rakkes olla terve õhtu. Sellepärast tulekski asjad eelnevalt paika panna.
Ma ei õigusta meeste tähelepanematust, vaid räägin oma täheldustest seoses meestega minu elus.
Ma olen sellega nõus, samas ikkagi häirib, et pean korraldusi andma ja paluma. Lastega tegelema ja kodu eest hoolitsema peab justkui minu jaoks.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
