Ega pinginaaber ei peagi sõber olema. Tunni ajal tehakse tööd, vahel oma pinginaabriga, vahel rühmaga, vahel üksi. Seega pole ju väga vahet, kus sõber istub. Sõbraga sõbrunetakse ja mängitakse vahetundide ajal. Siis on mängu ja puhkuse aeg.
Vahe hakkab tekkima siis, kui su laps tuleb iga jumala päev koju ja on ebameeldivalt üllatunud, et ta pinginaabril polnud jälle harilikku/kustukat/vildikaid kaasas. Kui su laps üle päeva küsib, et see ei ole ju normaalne, et ta pinginaaber solvub, kui talle matemaatika töö ajal mahakirjutamist ei võimaldata. Minu lapsele sattus teises klassis pooleks aastaks selline emotsionaalne manipulaator, kes solvus pisarateni või vihastumiseni, kui minu laps ei lubanud tal enda pealt maha kirjutada. Teine tõepoolest jonnis selliste asjade peale (muide, jonnis veel põhikoolilõpuski – lihtsalt emotsionaalselt absoluutselt ebapädev ja kasvatamata noor). Ühel hetkel läksid nende suhted nii teravaks, et mu laps võttis välja pastaka ning pani pinali kohe koolikotti tagasi, et teine ei saaks jälle laenama hakata. Laps hakkas lahtiseid juukseid kandma, et nendega oma pooleliolevat tööd varjata ning keeras vihikusse kirjutamise ajal pinginaabrile põhimõtteliselt selja. Ma rääkisin klassijuhatajaga kordi. Tema rääkis lastega uuesti ja uuesti, aga järgmisel päeval pritsis teine jälle salvavaid sõnu, kui minu laps oma töövihiku enda näha hoidis. Põhimõtteliselt jäid nende kahe tüdruku suhted põhikoolilõpuni sellisteks kahtlasteks. Minu laps kartis teise järgmist jonnituuri, aga mingi sisemine õiglustunne ei lubanud ka oma arvamusest taganeda. See ei ole koostöö. See on õpetus edasiseks eluks, et alati leidub inimesi, kellest on mõistlik eemale hoida.
