Palun jagage kogemusi, kas kellelgi on veel nii, et eripärad lapse käitumises/eelistustes/harjumustes ilmnevad nö periooditi? Eriti kel on autismispektrihäirega laps. Oleme suunatud uuringutele, aga olen nii suures segaduses, sest hetkel on lapsel (poiss 4,5 a vana) jälle nö hea periood ja kodus on nagu täitsa tavaline laps: heas tujus, suhtleb erinevatel teemadel, vaatab silma (skypes isegi vanaemale!), ei esine ei sundtegevusi ega -liigutusi, teeb kenasti koostööd, saab teha kokkuleppeid ja peab neist kinni, juba kaks nädalat sööb oma tavapärast menüüd täitsa normaalselt (see ei ole küll ülejäänud pere või rühma tavapärane menüü, aga vähemalt sööb), lasteaiaski saab päris kenasti hakkama hetkel. Ainult helitundlikkus tundub momendil teravam olevat. Tema kohta musterlaps. Sedasi on meil ka varemalt mitmeid kordi olnud: ca paar nädalat on kõik täiesti ok ja siis läheb mitmeks nädalaks jälle lahti vana trall (ärritub kergesti, muutub agressiivseks, allumatuks, ei hoia ise kahvlit-lusikat või keeldub üldse söömast, paaniline potihirm, sh keeldub joomast, et mitte pissile minna, ei hoia pilkkontakti, tegeleb intensiivselt oma erihuviga ja suhtleb ainult läbi selle, ilmuvad kiiksud, mis püsivad vähem või kauem aega jne jne jne).
Kui on selline nö halb aeg, siis olen hulluks minemas temaga. Ja kui ühtäkki tuleb nn hea aeg nagu praegu, siis unub nagu kõik see hullus ära ja vaatan teda kohutavate süümekatega mõeldes, et olen taas üle reageerinud, saan asjadest valesti aru, ei oska teda lihtsalt kasvatada ja milleks kogu see uuringute trall, äkki poogitakse veel mingi valediagnoos sedasi külge, aga laps tegelikult ehk täiesti terve… Ühesõnaga olen ennast täitsa hulluks ajanud sellega juba. Igal pool materjalides rõhutatakse, et eripärad on püsivad ja ilmnevad igas olukorras, aga meil ei ole nii: ilmnevad olenevalt olukorrast, kohast ja inimestest, eelkõige aga mingist müstilisest x-faktorist, millest ma ei saa ega saa sotti.
Palun öelge, kel kogemust, kas spektrihäire võib tõesti sel moel avalduda, tagasilanguste ja nn heade perioodidega või on need lapsed siiski nö stabiilselt autistlikud? Jah, tean, et kõik on erinevad, aga siiski.
Teema: Käitumuslikud eripärad ilmnevad periooditi – kellel veel nii?
Minu meelest on see pigem tavapärane, et leebemad autismispektrihäired esinevad periooditi. Ise pakuksin küll, et need muutuvad intensiivsemaks kui laps on väsinud, näit kevadeti ja võõras olukorras. Mingi kole diagnoos on tänapäeval õnneks ainult diagnoos ja see ei määra lapse tulevikku vähimalgi määral. Kui sinu lapsel on paremaid perioode, siis on ka suur tõenäosus, et ajapikku laps kasvab vähemalt osaliselt oma eripäradest välja või siis kohaneb nendega. Kusjuures ma annan endale aru, et kõik minu jutt käib risti vastupidi teaduslikule käsitlusele. Alles hiljuti raiuti, et autism kas on või pole, ei saa olla natuke autist. Aga ma arvan, et paljud teavad mõnda oma eluga üsna hästi hakkama saavat täiskasvanut, kes lapsena keeldus igasugusest füüsilisest kontaktist, ei vaadanud kellelegi silma, ammugi ei rääkinud kellegagi peale paari pereliikme, kelle toit koosnes näit ainult mustast leivast ja keedetud kartulitest jne- ilmselged autismispektri tunnused.
Minu tütrel diagnoosi pole. Tehti 6 a teste jms, aga öeldi, et on küll jooni, aga diagnoosiks mitte piisavalt. Nüüd on 12 a, käib tavakoolis (küll väiksemas erakoolis).
Aga see periooditi on saatnud meid terve meie elu. Ma olen isegi mõnda aega otsinud seoseid küll magnettormide, küll kuuseisudega. Targemaks pole saanud. Tõepoolest on perioode, kus ma kakun juukseid, otsin aega psühholoogile, loen ööde viisi erinevat kirjandust – et mis meie lapsel ometi häda on. Ja on perioode, mil ma mõtlen, et miks mul üldse sellised mõtted on olnud – nii ok on olnud seis.
Neiu on nüüd juba 12 ja käimas on puberteet. Nüüdseks olen üsna kindel, et ta edaspidi saab oma eluga täielikult iseseisvalt hakkama ja nii kohutavat suurt muret enam pole. Samas näen ja annan endale aru, et midagi temas on sellist, mis on teistmoodi. Peres on meil kokku 3 last ja ülejäänud on nö tavalised.
Põhiline joon, mis ilmselt teda jääb terveks eluks saatma, on tema väga kehv suhtlemisoskus, jäikus kõige suhtes (on selleks siis toit, uued riided, uued mõtted, muudatused vms), oskus ennast nö teise kingadesse asetada.
Olen ka aru saanud, et sellised probleemsed hetked tal tekivad siis, kui ta on unine, väsinud või mingi muu füüsiline ebamugavus teda häirib.
Aga üldjoontes saame hakkama.
Eripedagoog Karmen Pruul Põhja-Eesti Rajaleidja Keskusest rääkis enda loengus, et autistidel on kõrgema ja madalama autismi perioodid. karmen.pruul@rajaleidja.ee
Ma ise mõtlen oma lapse kohta samuti. Vahel mõtlen, et olen hulluks läinud, kujutan asju ette või on tema käitumine kuidagi minust tingitud. Olen tegelikult tema sünnist saadik mures olnud. Siis vaatan jälle, et ta on okei kasvab ja areneb. Teisel päeval olen hullumas. Lisaks tema uneprobleemid sünnist saadik.
Tõesti raske. Kui sa ehk viitsid kirjeldaksid lapse käitumist või eripära kui ta oli alla 2-aasta.
Soovitan lugeda raamatuid jm kättesaadavat infot ülitundlikest inimestest ja lastest.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
