Naised, kes saanud kaksikud ja neid kasvatavad, kas see on palju raskem võrreldes ühe lapse kasvatamisega? Mul varem lapsi polnud ja nüüd on paariaastased kaksikud. Kergemaks pole läinud, jube väsimus on peal ja tunnen, et oma aega üldse pole enam. Lapsed on terved ja tublid, nüüd ka lasteaias, aga need 2 aastat on mulle väga keerulised olnud. Pikad päevad üksi lastega kodus, iga käik vajab tohutut planeerimist. Mees töö tõttu kodust eemal ja hoidjat pole. Vahel harva saan oma vanemate juurde lapsed viia. Kõik see on pannud mind arvama, et kui oleksin saanud ühe lapse mitte kaksikud, siis oleksingi ühe lapsega jäänud. Kas see on sellest, et ma liiga palju lastega üksi või ongi kaksikutega kõik see kodune elu kordades hullem kui ühega? Kuidas teised selle olukorra lahendanud on? Käisime mehega ka kaksikute kokkutulekul ja mees ütles, et nägi seal kurnatud vanemaid mitte rõõmsaid inimesi:) Nii hull vast polnud, aga siiski on paljudel veel peale kaksikute lapsi peres ja kokku 3-4 last. Mõtlen, et ma vist olin liiga pikalt harjunud lastevaba eluga, et see elumuutus nii suur oli.
Teema: kaksikud vs üks laps
Mina usun, et asi ongi selles, et sa pidevalt üksi pead olema, niiviisi võib isegi ühe lapsega ära kurnata rääkimata kahest. Ma ise ka ootan kaksikuid, üks suurem laps on veel ees. Väike hirm ikka on tuleviku ees, aga kuna minu mees töötab väga hea graafikuga siis on ta mul enamjaolt koguaeg kõrval olemas, vastasel juhul ma küll ei kujutaks ette et ma reaalselt peangi 24/7 ainult laste päralt olema, alguses kindlasti aga mida vanemaks saavad seda vähem. Lapsed on toredad aga enda jaoks peab ka aega leidma.
Minul on 11 kuud vanad kaksikud. Alguses, kui nad ikka titad olid, siis olin väga väsinud, nüüd on juba tunduvalt kergem nendega. Mees käib mul pm 9-16ni tööl ning õhtul on juba palju kergem majandada. Samuti mu enda vanemad hoiavad neid suurima heameelega ing kuna nad juba suured poisid, siis on ka terve päeva olnud vanaema juures, kui meie oleme käinud kuskil, kuhu lapsi kaasa võtta pole saanud.
Olen ka mõelnud, kas ühe lapsega oleks kergem…jah, mina arvan, et oleks olnud, aga soov oli saada kaks last ja tulid nad seekord korraga. Kui ma vaatan enda peretuttavaid, kellel on kaks last suht jutti, siis ohh õudust…on minu arvamus.
Mina aga sain kogu selle mässunduse jms ühe korraga tehtud! 🙂 lastel on ka omavahel väga tore ja ise ei peagi väga midagi tegema…mängivad, suhtlevad…ei nõua minu tähelpanu nii palju.
Loomulikult on kahe lapsega (eriti beebina) raskem kui ühega, selles ei kahtle vast keegi. Me saime kaksikud esimestena+ nüüd noorem laps, sõbrannal oli enne suurem laps ja nooremad on kaksikud. Summa ei sõltu liidetavate järjekorrast 🙂 omad plussid ja miinused on mõlemal. Meil oli muret ja mässmamist palju (kuigi, Taevas tänatud, terved ajalised ja hästi arnevad lapsed olid) , esmakordsed ähmis vanemad, gaasivaludes kaks titte korraga (meenutab eriti mees õudusega seda aega), noorem laps pärast seda oli tõesti puhkus ja nautimine. Sõbranna oli siis juba titega kogenud ja sellevõrra oli algus kaksikutega kergem, aga jälle nt armukadeduse probleem suuremal, kes kahe tite pärast tähelepanu vähesust tundis.
Mina kirjutan ka alla, et sul on kõige rohke vaimne väsimus ise otsustamisest-vastutamisest-hoolitsemisest, see kurnaks ära igaühe, isegi kõige suurema iseloomult Ema.
Varsti läheb kergemaks! Ja ega siis otsekohe jutti ei pea järgmisi lapsi saama (nagu meie). Meie lapsed magavad alates 3a juba täiesti ööd läbi (muidugi ikka käime 3-4 korda vaatamas ja tekki peale panemas, aga need rändamised, ärkamised, nutud jne on möödas), see on ka juba suur asi.
Ma usun, et kui seal kokkutulekul olid aastaste ja veidi vanemate lastega kaksikte vanemad, siis jah võis päris palju magamatusest siniseid silmaaluseid jne kohata 🙂 🙂
Nüüd on lapsed 2×5 ja 3a, imetore kamp, kes mängivad koos ja hoiavad üksteist väga.
Kui mul oleks eelnev kogemus olmud, siis oleks lihtsam olnud.
Lisaks oleks ma tookord vajanud psühholoogi või lausa psühhiaatri abi, millest ma nüüd aastaid hiljem aru sain.
Minul puudus tugivõrgustik ja sõpruskond linnas, kus elame ja see siuski tegi asja raskemaks.
Kolmas laps oli juba lihtsam
Magas hästi, ei tahtnud koguaeg syya
Sain igale poole käruga sisse.
Nyyd on mu kaksikud 12 ja mul on aega eladA endale aga nemad omavahel on siiski suuremad konkurendid kui meie pere kolmas laps.
mul on kaks väikese vanusevahega last ja pole ka kerge olnud. väiksem siiani ei maga väga hästi ja see tähendab, et ma olen juba 4 aastat järjest korralikult väljapuhkamata olnud, lisaks oli teise lapse beebiea algus väga raske, kuna röökis esimesed neli kuud ööd läbi, miski ei aidanud. Hommikul aga suurem ärkas ju ikka samal ajal, kui harjunud oli. Lisaks uue lapse sünd tekitas suuremale lapsele paraja stressi ja pool aastat oli sellist keerulisemat aega igal rindel. Õnneks möödus. Kusjuures mul olid kõige raskemad esimese lapse esimene aasta (oli väga suure lähedusvajadusega, vankrivihkaja jne) ja siis peale teise sündi. Vahepeal oli juba parem (välja arvatud väiksema kehv magamine nii päeval kui ka öösel), aga nüüd tunnen, et olen suht manduma hakanud, pole enam nii palju seda särtsu ja jaksu lastega tegeleda, kui varem. Tahaks kodust pigem juba välja saada. Õnneks suurem läheb nüüd lasteaeda kohe.
Et selles suhtes usun, et mõlemad on rasked – kas olla kaksikutega või siis kahe väikelapsega rakkes. Lihtsalt raskuste iseloom on veidi teine. Pluss see, et aeg, mil lapsed suuremaks ja asjalikumaks saavad on nö pikem (kui kaks saavad korraga nt 3 aastaseks ja on juba täiega lahedad tegelased, siis kahe puhul tuleb seda oodata 4-5+ aastat).
Tugigrupp praktiliselt puudub, eriti peale teise sündi. Nüüd enam ei ela Eestis ja mees teeb kogu aeg tööd, seega peangi praktiliselt üksi kogu kodunduse ja lastenduse eest vastutama.
Ma arvan, et tegelikult on kaksikutega lihtsam kui kahe väikse vanusevahega lapsega. Samas, esimese variandi puhul ei oleks saanud midagi muuta, teise variandi puhul oleks tark olnud teiste kogemustest lugeda.
Meie kaksikud on praeguseks varsti 10.a. Esimene elukuu oli minu jaoks vist kõige hullem, sest ma ei teadnud, kas meil on kõik hästi või ei ole. Kui kunagi koju saime, siis oma kodus oli ikka hea olla. Abikaasa oli esimesed aastad kaugemal tööl ning olin poolenisti nagu üksikvanem. Tugivõrgustik oli olemas, aga 100 km kaugusel, seega…olin üksinda E-R. Lapsed läksid lasteaeda kui nad olid pooleneljased, aga ….kohati oli siis isegi raskem, sest nad olid esimesel kahel lasteaia-aastal kogu aeg üksteise alla haiged.
Sain väga hea tööpakkumise kui kaksikud olid 6kuused. Lisaks hakkasin tegema kodus ka tööd täiskohaga. Töö tegemise ajaks palkasime mõneks tunniks nädalas lapsehoidja, kes käis lastega õues jalutamas. Tööd tegin ka siis kui lapsed olid magama läinud ning nädalavahetustel kui abikaasa kodus oli. Ellu jäin ja ikkagi…kõige raskem aeg moraalselt oli esimene elukuu haiglas. Muud asjad olid kõik ületatavad ja eks siis on ka raskem olnud kui lapsed haiged olid lasteaia alguses.
Praegu hakkab tunduma, et “väiksed lapsed-väiksed mured, suured lapsed-suured mured!”
Aga tagasi teemasse. Olen väga rahul, et meil korraga kaks last sündis:) Beebieas on ikka korralik aja kokkuhoid ehk süüa teha kahele on parem kui ühele, söötmiseks on ju kaks kätt, vanker oli üks ja jalutamine oli 2:1. Ok, kulutused olid kahekordsed (kaksikute vanker on kallim, turvatoolid-hällid topelt, riided topelt, voodid topelt või isegi 2x topelt (reisivoodid).
Mul oli ühe lapsega täpselt sama tunne. See vist on esimese lapse saamise šokk, kontrast eelmise eluga on niivõrd suur, eriti, kui abi ei ole. Kaksikuid mul ei ole. On teine väiksem laps, alguses oli ka raske aga mitte nii raske nagu esimese lapsega ja kui väiksem sai 6-kuuseks, oli juba tunduvalt toredam. Nüüd on nad koos üksteisele vahvad seltsilised. Ma ise olen selline, et peaaegu ei naera aga nad omavahel on naerusoolika üles leidnud ja on vahva meeskond.
Laste pealt ma vaatan, et oleneb iseloomust ja sellest, kui kiiresti arenevad aga kuskil kahe ja pooleaastaselt läheb kergemaks ja kolmesed on juba küllaltki mõistlikud tegelased.
Teemaalgataja, kui mees eemal tööl käib, siis ilmselt selleks, et rohkem raha teenida? Leia endale lapsehoidja. Ma tõesti soovitan. Ise ma pole ka mingi kõrgepalgaline, aga see investeering tasub end igati ära. Ma nägin tõsiselt vaeva, et selline lapsehoidja leida, kes laste hoidmisest rõõmu tunneks ning samas ei vaja seda lapsehoidmisraha ainsa sissetulekuna. Mind kolme väikelapse juures aitab üks äsja pensionile läinud naine, kelle jaoks niisama kodus passimine on tüütu ja kellele lapsed meeldivad. Ta toimib vanaemana, ei võta lapsi kui tööd vaid kaasab nad oma ellu. Pärast sellise inimese leidmist on minu üleväsimus kordades vähenenud. Otsisin ma sellist inimest aktiivselt inimestega suheldes terve aasta, sest ametlikud lapsehoidad minu rahalistele võimetele ei vastanud. Eks see otsimine on raske, lootusetuna näiv aga lõpuks tasub ära. Juba see mõte, et kui ma väga tahan, saan kusagile minna ilma lasteta, on niivõrd rahustav. Ausalt, kogu elu tundub ilusam, kui saad vahel kellelegi teisele ka loota.
Mina tunnen ka aegajalt nii nagu teemaalgataja alguses kirjutas. Just kõige hullem ongi see oma ajast loobumine. Ma olen samuti pidanud arvestama vaid endaga ja teinud seda, mida just ise soovisin. Lapsed on kardinaalselt muutnud mu elu. Alguses ma tundsin, et nii jääb nüüd igavesti, kuid peaaegu aasta oleme harjunud üksteisega ja vaikselt hakkan uuesti maailma enda ümber tajuma.
Ma vist olen üks õnnelik erand. olen küll ja küll inimesi šokeerinud mõttega, et lapsi peakski kahekaupa saama, kordades lihtsam oleks.
Minu kaksikud sündisid perre 5-nda ja 6-nda lapsena, vanemad lapsed olid 13, 11, 9 ja 8. Kui kaksikud olid kahekuused, hakkas issi nädalakaupa kodust eemal tööl käima ja just siis algasid lastel gaasivalud õhtuti, paari nädala jooksul. Aga samas hakkasid nad selles vanuses ka öösiti ärkamata magama. Täielik luksus. Sellist lõbu mul üksikute lastega ei olnud. Siis, kui lapsed olid umbes poolteist aastat vanad, tuli korraks mingi raskem periood, jalad said kindlalt alla ning mõistust veel õieti polnud. Aga taas, kestis see kuu, kaks ning rahulik olukord taastus. Läksin laste kõrvalt tööle, kui nad olid 8 kuused, öösiti. Kerge unepuudus tekkis, kuid see on arusaadav.
Jah, ega ma kogu au endale võtta ei saa, mul olid kodus superlapsehoidjad olemas ju. Vanemad vennad olid valmis kiskuma minema, kes tittesid kantseldada saab. Ja niipalju kui issi kodus oli, aitas ta igati.
Minu arust oli palju raskem aastase vahega lastega. Liiga erinevad, kaksikud on ühel tasemel oma arenguga, teine ei torma kusagile pahandust tegema samal ajal kui pisikest kussutad. Ja kindlasti oleks olnud keerulisem ka siis, kui kaksikud oleksid sündinud esimestena, ilma mingigi kogemuseta.
Nüüd juba suured mehed kõik, kaksikud on 13 aastased ja raskeks pole siiani läinud. Ehk on pubekaaeg sama valutu!
Pere magab, mul on iseenda aeg:)
Teate, ma tunnen, et kaksikutega elu on tegelt ikka väga vahva ja armas.
Meil on varsti 10sed poiss ja tüdruk. Mulle meeldib, et nendega saab ju PÄRIS asjadest rääkida, et nad hoiavad, kaitsevad ja toetavad teineteist, et nad õpetavad üksteisele asju.
Nii lahe on tunda, et nad imevad endasse uusi teadmisi ja praegu on veel just see aeg kui meie ja kodu on nende jaoks kõige olulisemad. Samas ajavad nad palju asju kodust väljaspool ning üheskoos arutame nende suhteid sõpradega ning räägime palju. See kõik on tegelikult nii suurepärane ja armas, et ma olen pea-aegu et unustanud kõik need alguse raskused.
Ma olin ka samamoodi hiigelväsinud, kurnatud, masenduses ja mida kõike veel. Lapsed sündisid enneaegsetena ja olime pikalt haiglas. Abikaasa töötas nädala sees meist eemal ja laupäev-pühapäev möödusid nii masendavat kiiresti, et seda justkui poleks olnudki. Tegin ise ka beebide kõrvalt kodus tööd, sest pakkumine oli lihtsalt nii hea. Mul oli režiim ja reeglid ja lapsehoidja, kuid sellele vaatamata olin ülikurnatud ja väsinud. Vanavanemad käisid sel ajal alles tööl ja nad elasid kaugel…Praegu mõtlen, kuidas ma sellest üldse välja tulin ja normaalseks jäin.
Ma olen kogu selle raskuse suutnud maha jätta ja ausõna, ma olen nii õnnelik, et meil on just kaksikud. Muidugi nad vahel nääklevad ja kemplevad ka omavahel, aga tegelikult on nendega vahva. On suur privileeg saada kaks või kolm last (kolmikute vanemate ees võtan ma mütsi maha) korraga ja ma tunnen, kuidas ma elu koos kaksikutega järjest rohkem naudin. Ausalt!
Kirjutan ka alla eelmisele kõnelejale- ma ole järjest rohkem tänulik, et meile sattusid kaksikud. Elu nendega läheb järjest põnevamaks, lõbusamaks ja huvitavamaks. Alagus on nendega küll raske, aga see tasub ennast kuhjaga ära.
Minul eelnevalt üks laps, kes juba 6 ja siis pooleaastased kaksikud. Kuna minu esimene ei olnud ka kergemate killast, eelkõige magamatuse osas, siis valmistasin end mõttes hullemaks 🙂 Hetkel esimesed 6 kuud on ei ole väga hullud olnud. Võin öelda, et esimesed 3-4 kuud olid isegi väga chill võrreldes esimesega, kuna lapsed magasid ka väga hästi. Raske on aga jah hinnata, kas lihtsam on seepärast, et nad on ka oma olemuselt teistmoodi või olen ise rahulikum, kuna tegu teise lapsega. Tõenäoliselt mõlemad kokku.
Aga olen nõus, et mulle tundub väga väikese vanusevahega vs kaksikud keerulisem. Kaksikud ikkagi ühel arengutasemel ja kuidagi annab nende graafikuid kokku sättida, mis 1,5a ja imiku puhul väga keeruline. Varustuse ja riidekulu, muidugi sel juhul väiksem.
Ja kaksikud on tõesti ülilahedad – ei vahetaks küll millegi vastu ja pole kunagi tundun, et kui oleks nüüd üks, siis oleks lihtsam 🙂
Mina mäletan, et hoolimata sellest, et mul ema oli praktiliselt kogu aeg abiks, olid esimesed 2 aastat nii rasked, sest on üks lõputu kasimine ja magamapanemine ning ma ei saa kuidagi öelda, et ma seda aega emotsionaalselt nautinud oleks. Sealt alates aga läks lõbusaks ja vahvaks ning kuigi ka hiljem on olnud perioode, kus mõned asjad on tüütud või närviajavad, ei ole see esimeste aastatega võrreldav, sest see huumor ja armastus, mis sealt vastu tuleb, on ikka kõige ägedam. Nüüd on tüdrukud pea 10 ja ma olen mõttes iga jumala päev niiiii läbinisti tänulik, et ma just kaksikud sain. Eriti kuna mõeldes nendele esimestele aastatele, siis ma vist rohkem lapsi ei tahagi ja mõelda vaid, kui mul oleks siis vaid üks tulnud – vaeseke oleks üksiklapseks jäänud.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
