Minu küsimus on selline, et kas ma olen julm ja isekas, kui ma ei pese meie juures elava täiskasvanud lapse riideid? Tegemist abikaasa 24 aastase lapsega, kes elab meie juures juba pikki aastaid. Siiani pesin tema riideid ka, aga mingi aeg otsustasin, et aitab küll. Nüüd on ta minu peale pahane ja leiab, et olen küüniline. Tema isa on minu poolt ja leiab samuti, et täiskasvanud inimene peaks ise enda järelt koristama ja pesu pesema. Ka koristamisega on alati suur tüli majas, sest ta lihtsalt ei tee seda, kuigi on olemas kokkulepe, et tema koristab teatud toad meie majas. Võibolla ongi minu viga see, et kõik need aastad olen tema riideid pesnud ja kasinud. Samas ma ei leia, et see oleks julm nüüd ühtäkki mitte pesta. Mida teie arvate, kas minu käitumine on julm ja isekas?
Teema: Kärgpere ja majapidamistööd
Ei, loomulikult ei pea sa täiskasvanud inimese järel kasima. Julm või isekas sinu käitumine ei ole kohe kindlasti. Nõme VÕIB olla, olenevalt sellest, KUIDAS sa antud olukorda seal käsitlenud oled. Selle hindamiseks aga on meil liiga vähe infot.
Sellest pole mehega juttu teinud, millal täiskasvanud poeg oma elu peale läheb, kuna teie kodu reeglid talle ei sobi?
Ja kui nüüd mõni kägu hõikab, et “ise sa võtsid lapsega mehe”, siis jah, võtsin, aga tõesti ei arvestanud sellega, et ta veel täiskasvanunagi meie juures elab.
Mina arvan hoopis seda, et antud olukorras pole vahet, kas on tegu mehe lapsega või ühise lapsega. Mõlemal juhul peaks täiskasvanud inimene ise enda eest hoolitsemisega toime tulema ning ka ühisesse elamisse panustama nii rahaliselt kui koristamisega. Kui te seni olete talle kõik ette-taha ära teinud, siis ongi tal loomulikult raske mugavast elust loobuda. Tundub, et peate linnupoja pesast väljalükkama.
Masin peseb pesu ja masinasse lähevad need riided mis on mustapesukorvi jõudnud. Oma tube koristavad ise, üldkasutatavaid siis kui järg on nende käes. Ma seda pesu pesemist eriti tõsiselt ei võtaks, kuivama paneb see kel igav ja kes minu nähes tahvlis arvutis istub. Kuivamast võtavad need kel vaja, või mina, ja jagan inimeste vahel ära, ise toimetavad edasi.
Minu meelest on imelik, kui peres igaüks hakkab eraldi riideid pesema. Milline raiskamine! Siis võiks poiss juba kõigi pesu pesema panna, mitte ainult enda oma.
Oleks võinud konkreetselt ütelda, et enam tema pesu ei pese ja kõik. Kuigi üldiselt, koristamisest saan aru, aga pesupesemine ju tänapäeval nii lihtsaks tehtud kui kõik masinad olemas. Oleks siis mingi pesulaual nühkimine, et ära vaevab. Mina pesen küll oma täiskasvanud laste riideid, aga nad oskavad vajadusel seda ise ka teha. Nemad teevad teisi asju, mis mulle eriti ei istu (IT-värk, auto jms).
Mul peseb 14-aastane ise enda riideid. Mina pole seda teha käskinud. Kui riided on mustad, viskab masinasse. Küsib enne, kas minu ka midagi on vaja pesta. Mõnikord tiirleb seal küll ainult paar tema sokke, aga ma hoian suu kinni ja ei tee märkust vee ja pesuvahendi raiskamise kohta. Pigem pesku mitu korda päevas, kui et asjad kuskil vedelevad ja tema pesumasina ligigi ei lähe.
Päras tpaneb ise kuivama ka ja pesurestilt saame enda rõivad kumbki ise kätte.
Aga teemasse. Olen teemaalgataja nõus, nii suur inimene peab ise enda asjadega hakkama saama. Nii kasvavadki need, kelle naine siia hiljem teema teeb, et mees kodus ei aita.
Kui tema riided on pesukorvis või pesumasinasse pandud, siis peseksin. Kuskilt hunnikust või tubadest neid korjama ei hakkakas. Masin peseb ju, ei ole mingit käsitsi nühkimist ometi.
Pärast kuivama panemisega peab küll ise hakkama saama.
Tema isa on minu poolt ja leiab samuti, et täiskasvanud inimene peaks ise enda järelt koristama ja pesu pesema.
Aga see on ju antud juhul olulisem kui perekooli kägude arvamus, või kuidas?
Võibolla ongi minu viga see, et kõik need aastad olen tema riideid pesnud ja kasinud.
Jah, see oli suur kasvatusalane viga ja kivi lapse isa kapasaaeda, et ta sinu tähelepanu sellele varem ei juhtinud.
Küsi endalt, kas sa oma lihase 24aastase järelt kasiksid ja koristaksid.
Masin peseb pesu ja masinasse lähevad need riided mis on mustapesukorvi jõudnud. Oma tube koristavad ise, üldkasutatavaid siis kui järg on nende käes. Ma seda pesu pesemist eriti tõsiselt ei võtaks, kuivama paneb see kel igav ja kes minu nähes tahvlis arvutis istub. Kuivamast võtavad need kel vaja, või mina, ja jagan inimeste vahel ära, ise toimetavad edasi.
Vot sellise elukorralduse vastu poleks mul midagi. Et mina alustan ja tema siis toimetab edasi, aga ta ei tee seda. Lisaks on tema jaoks väga suur vahe, kas tegemist on meie asjadega või tema omadega. Näiteks teeme nõudepesumasina tühjaks ja osad nõud ootavad kraanikausis oma järge. Masinasse paneb ta AINULT oma nõud ja meie omad jäävad kraanikaussi. Mina panen kõigi omad. Võibolla olengi küüniline, aga selline näpuga järge vedamine, et “mina teie musti nõusid ei puutu” ajab kergelt turri küll. Süüa teeb ta samuti ainult endale, samas, kui meie teeme kõigile. Vahel ta küpsetab midagi ja siis otse ahjust rändab see kook koos plaadiga tema tuppa, “sest muidu meie äkki võtame ka tükikese” ja ohh seda häda siis… Kõik need asjad kokku on mind viinud selleni, et olengi hakanud pesu sorteerima, et kui tema oma, siis tema oma ja tehkugi ise.
Sellisel juhul hakkaks mina ka jalgu trampima. Meil ikka tehakse nõudepesumasin tühjaks ja aias tegutsevad ka kõik. Kui söök siis kõigile. Nad tegutsevad ju oma heaolu eest. Äkki tal on mingi probleem, raske mõista sellist käitumist. Meil ka lapsed erinevatest suhetest, on sinu, minu, meie ja on ka nende lapsi.
Näiteks teeme nõudepesumasina tühjaks ja osad nõud ootavad kraanikausis oma järge. Masinasse paneb ta AINULT oma nõud ja meie omad jäävad kraanikaussi. Mina panen kõigi omad. Võibolla olengi küüniline, aga selline näpuga järge vedamine, et “mina teie musti nõusid ei puutu” ajab kergelt turri küll. Süüa teeb ta samuti ainult endale, samas, kui meie teeme kõigile.
Sellisel juhul on hoopis ta ise ju küüniline, ärakasutaja pealegi. Kas ta pere eelarvesse panustab?
Miks lapse isa on lasknud oma lapsel nii kõveraks kasvada?
Kägu kirjutas:Ta õpib ülikoolis, mingit tööd pole ta elu sees teinud.
Mis raha eest ta siis selle ühe nädala söögi seal poes kinni maksis, kui ta mingit tööd ei ole elu sees teinud.
Kägu kirjutas:Ta õpib ülikoolis, mingit tööd pole ta elu sees teinud.
Mis raha eest ta siis selle ühe nädala söögi seal poes kinni maksis, kui ta mingit tööd ei ole elu sees teinud.
Ta saab õppetoetust, lisaks saadab ta ema talle iga kuu küllaltki märkimisväärse summa raha.
No ma ei tea, üliõpilaselt (kui ikka tõesti õpib) ma küll rahalist panust pere eelarvesse ei oota. Ja kui ta nagunii eraldi sööb (oma raha eest?), siis väga palju vast ei kulu ka tema söögile.
Kohtle teda nii nagu oma last, ära tähtsusta seda “abikaasa last”üle. Ta tunnetab selle ära ja rikudki suhted veel nüüd, kui juba varsti nagunii laps iseseisvumas. Õpeta lihtsalt tasapisi rohkem majapidamistöödega hakkama saamist. Parem hilja kui mitte kunagi. 🙂
Hea inimene, teie – õigemini selle lapse isa – on kaugelt liiga pikalt mööda lasknud selle aja, mil oleks kohane olnud last kasvatada. Ligi 25-ne inimene on juba ülearugi edukalt omandanud kõik halvad kombed, ümber õpetada on teda nüüd väga raske.
Ainuke asi, mida sina teha saad, on ennast sellest lapsest ja tema tegemistest maksimaalselt eemaldada. Ja jätta kogu see korraldus mehe korda ajada. Kusjuures seda sõbralikult, mehega enne kokku leppides. Oma isa vastu pole tal argumenti, et “sina mind ei käsuta”, aga samamoodi pole tal moraalset õigust sinult nõuda, et sa teda teenindaksid. Seega, tehke seda, mida saate – sina eemaldud ja isa seab reeglid.
Need reeglid peavad sisaldama lapsepoolset panust igas mõttes (rahaline pool polegi nii tähtis kui muud tegevused). Ja kui ma ütlen, et sina eemaldud, siis see tähendab, et eemaldud absoluutselt, muuhulgas ei muretse sina ka selle pärast, kas poisi ja isa suhted säilivad või mitte.
Võta nädalaks tema reeglid enda kasutada. Rõõmuga ja naljaga. Et peegeldad inimesele tema enda eluviisi ja suhtumist. Süüa teed endale ( mehega lepi enne kokku, et ongi selline nädal, kus igaüks hoolitseb enda eest), pesumasinasse paned AINULT enda pesu, nõudest pesed ainult enda oma. Kuna süüa teed ainult endale, siis pesed enda järgi nõud ka ära. Kodakondsetega suhtle läbi kirjalike teadete. Näiteks külmkapi peale jätta teated – a-la stiilis – olgu iseenda järgi koristatud.
Näiteks teeme nõudepesumasina tühjaks ja osad nõud ootavad kraanikausis oma järge. Masinasse paneb ta AINULT oma nõud ja meie omad jäävad kraanikaussi. Mina panen kõigi omad. Võibolla olengi küüniline, aga selline näpuga järge vedamine, et “mina teie musti nõusid ei puutu” ajab kergelt turri küll. Süüa teeb ta samuti ainult endale, samas, kui meie teeme kõigile. Vahel ta küpsetab midagi ja siis otse ahjust rändab see kook koos plaadiga tema tuppa, “sest muidu meie äkki võtame ka tükikese” ja ohh seda häda siis… Kõik need asjad kokku on mind viinud selleni, et olengi hakanud pesu sorteerima, et kui tema oma, siis tema oma ja tehkugi ise.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt
Pangu oma mustad riided eraldi mustapesukasti.
Meil nii on. Siis, kui enam midagi selga panna pole ja ema juurest on ka puhtad riided siia toodud, siis peseb oma 5 masinatäit ära.
Latseke on 23-aastane.
Kui mees peseb oma pesud ise, sina pesed oma pesud ise, siis miks ta arvab, et tema pesu peab keegi teine pesema?
Rahajutust ei saa üldse aru. See on ju mehe laps, miks mees ei võiks oma lapse kulutusi katta, kuni laps õpib? Eriti kui ema annab ka märkimisväärse summa?
Vanuse järgi võiks arvata, et laps käib juba doktorantuuris, nii et igati tubli laps ju, eriti kui antakse kooli poolt veel õppetoetust ka.
Kas mees maksis enne korralikult head elatist lapsele või käis siis ka üks virin, kuidas laps on kaelapeal?
Halloo, ma ei pese isegi oma lihase 15-aastase lapse riideid.
Poiss on meie juures elanud lapseeast peale, seega elatise küsimus langes ära. Ülikoolis on tal käsil teine õppeaasta, kuna pärast gümnaasiumi lõppu soovis noormees puhata. Puhkaski siis 2 aastat. Nüüd siis õnneks õpib, mis on iseenesest väga tore.
Rahajutust siis veel selgituseks, et meie arust ta võiks siiski rahaliselt panustada, seda enam, ema käest saab ta igakuiselt raha. See läheb otse tema arvele ja meie seda ei puutu. Nii on see alati olnud.
Minu meelest on poisil juba aastaid väga hõlbus elu olnud. Toit laual, mingeid kulutusi elamisele ta tegema pole pidanud, kui välja arvata need korrad mil oleme reisil ja ta peab ise poest süüa tooma.
Lugedes veelkord üle oma teema ja vastused sellele sain veelgi enam kinnitust, et oleme poisi lihtsalt kohutavalt ära hellitanud. Ja et nüüd on absoluutselt tagumine aeg ses suhtes midagi ette võtta.
Tal on gümnaasiumi lõpust möödas 6 aastat. 2 aastat puhkas, 2 aastat on õppinud, mida ta 2 aastat tegi? Miks te asju juba siis paika ei pannud, kui laps 2 aastat kodune oli?
Kas sa mehe pesu ka pesed või mees peseb ikka ise?
mina näeks ideaalis oma pesuruumi, kui hotelli iseteeninduse pesumaja- paned masinasse ja arvestad ajaga, mil saab need kätte.
meil küll lapsed pesevad ise oma pesud. st panevad masinasse. aga see võib jäädagi sinna. või jäävad need kuivatisse. või pesuruumi lauale. nii et meil on ka pesudega üks igavene jama.
Ma olin 14 kui ma ise oma pesu pesema hakkasin. Isegi ei osanud mõelda, et selles midagi imelikku oleks. Seega arusaamatu, et ühe 24a pesu üldse siiamaani pestud on.
Pojakesed on siis nii erilised, et peab kõik ette-taha ära teenindama?
Tean peresid, kus poisil ongi kõvasti vähem kohustusi kui tüdrukul ja tavaliselt on need nn meestetööd. Tüdrukud pannakse toas toimetama, poisid mõnikord muru niitma. Rohimine jääb ka muidugi pere naisliikmete kaela. Ja nii need poisid ei õpigi süüa tegema, pesu pesema panema, triikima, koristama ja tegemist vajavaid asju märkama.
Samas tean ka kodusid, kus poisse pannakse tubaseid asju ka tegema, aga need kipuvad olema üksikemade lapsed.
Minu küsimus on selline, et kas ma olen julm ja isekas, kui ma ei pese meie juures elava täiskasvanud lapse riideid? Tegemist abikaasa 24 aastase lapsega, kes elab meie juures juba pikki aastaid. Siiani pesin tema riideid ka, aga mingi aeg otsustasin, et aitab küll. Nüüd on ta minu peale pahane ja leiab, et olen küüniline. Tema isa on minu poolt ja leiab samuti, et täiskasvanud inimene peaks ise enda järelt koristama ja pesu pesema. Ka koristamisega on alati suur tüli majas, sest ta lihtsalt ei tee seda, kuigi on olemas kokkulepe, et tema koristab teatud toad meie majas. Võibolla ongi minu viga see, et kõik need aastad olen tema riideid pesnud ja kasinud. Samas ma ei leia, et see oleks julm nüüd ühtäkki mitte pesta. Mida teie arvate, kas minu käitumine on julm ja isekas?
Kas sa enda täiskasvanud lapse riideid peseksid või ei? Seal peaks olema ka vastus su küsimusele, kas su käitumine on kuidagi julm või ebaõiglane.
Lugedes veelkord üle oma teema ja vastused sellele sain veelgi enam kinnitust, et oleme poisi lihtsalt kohutavalt ära hellitanud. Ja et nüüd on absoluutselt tagumine aeg ses suhtes midagi ette võtta.
Hilja, peremees, hilja.
Mina panin poisi 10-aastaselt ise oma voodipesu vahetama. Mõnel pesukorral palusin tal kogu pesukorvitäie (mille ma enne olin ühevärviliseks sortinud) masinasse laduda ja masina käima panna. Kui polnud voodiriided, tuli ta koos minuga neid kuivama riputama, väiksemaid asju riputas ka üksinda. 12-aastaselt nõusid pesema (kordamööda minuga), õpetasin süüa tegema. Kui oli toidualaseid erisoove, siis tegi ise. 16-aastaselt sõlmisime kokkuleppe, et kaks korda nädalas teeb kogu pere õhtusöögi tema. Menüü oli siis muidugi tema valida. Samuti oli tal selleks ajaks pesupesemine niipalju selge, et sai üksi masinatäie sorteerimise, pesemise ja kuivamariputamisega hakkama.
Oma toa koristamine oli endastmõistetav juba esimestest klassidest, mis siis et alguses üsna lohakalt välja kukkus. Harjutamine teeb meistriks.
Kassiliiva hakkas vahetama samuti 11-12 a vanuses. Alguses vastumeelselt, hiljem ilma probleemideta. Jällegi, kõigepealt tegime seda kordamööda või enamuses mina, tasapisi muutuski see lapse ülesandeks.
Poes hakkas laps käima 7-aastasel, esialgu endale jäätist ostmas, hiljem tõi mulle piimapaki ära, veel hiljem nimekirja alusel rohkem asju (eakohase kandevõime piirides) Aga mis olulisemgi veel – sellest, mille peale elamises raha kulub, sai räägitud õige varakult.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
