Teema: Kärudest – kas valida uus Roan või kasutatud Emmaljunga?

Aidata ma sind otseselt ei oska, kuna Emmaljungaga kogemused puuduvad. Aga olen kahe lapsega kärutanud, nii et maa must ja mõlemale ostnud uue Roani. Esimesele sai Rocco, teisele Rialto. Rocco pidas meil 2a väga pikka ja tihedat kärutamist vastu, andsime edasi, kaubanduslik välimus oli selleks ajaks juba kehvake, aga saaja vajaski ainult õues magamise vankerkäru.
Rialto on siiani kasutuses, laps üle 2a. Näeb välja kui vähekasutatud, va hetkel on tekstiiliosa must, kuna last kärusse tõstes paneb jalad isteosale. Igatahes Rialto on parem, kuna sel on kroomitud raam – asi, mida ma esimese puhul ei osanud vaadata (värvitud raam hakkas roostetama, kuigi hoidsime käru ainult toas). Vankrikorv on suur ja lai, kõik vajalikud asjad komplektis, minule oli ka suur pakikorv väga vajalik. Hind on mõistlik ja kindlasti kannatab kärutamist mitu aastat.
Ainus, mida ma oma peas mõtleks – garantii. Kasutatud asja katki minnes pead oma kuludega parandama või minema viskama, garantii on siinkohal ikka hea asi. Meil läks korra vaja, kuigi oli pisiasi.

Mina ostaksin uue vankri, juba seetõttu, et ma rasedana ei sooviks seda kobakat pesema hakata (aga oma vastsündinu jaoks tahaks kasutatud asja ikka oma käega üle pesta). Lisaks teeb mind ettevaatlikuks siitsamast Perekoolist kunagi loetud teema, kus inimene sülitas tuld ja tõrva naabritädi pihta, kelle kass koridoris korduvalt tema lapsevankrisse pissis. Ja tigeduse põhjuseks ei öelnud ta mitte “kuidas mu beebi seal nüüd sõidab”, vaid “kuidas ma selle nüüd maha saan müüdud”.
Ka hallitus ei pruugi esmapilgul (kui üldse) välja paista.
Noh, tegelikult, olgem ausad, ma ei ostaks kasutatud vankrit lihtsalt seetõttu, et ma ei usalda Eesti teise ringi turgu. Liiga palju on nähtud suhtumist “ostan kõige kallima, mis sest, et ma seda endale õieti lubada ei saa, kuid maha müües küsin ju vähemalt pool raha tagasi”. Ja siis pannakse see pool raha juba eelarvesse ja müüakse ese maha ka siis, kui seda tegelikult eetiline teha ei oleks. Pole enam müüja probleem, kas on sinna kass pissinud või nt turvatool maha kukkunud – raha on ju tarvis kätte saada! Ei soovi seda äri toetada.

Kui ainult rahalist poolt vaadata, siis uus Roan on ikkagi 300-400 eurot, samas samaväärsete kuid kasutatud EJ-de hinnad algavad 80-st eurost.
Meil ka teed väga halvad ja ma ei viitsi käru hoolikale hoidmisele panustada. Seega ostsin vana EJ – kui ära laguneb (või pöördumatult määrdub), saadan vanametalli ja ostan lihtsalt järgmise käru asemele.

Olin ise sama valiku ees, uus poolakas vs kasutatud Emmaljunga. Valisin viimase ja ei kahetsenud absoluutselt, ei ole mina mugavamat vankrit näinud. Emmaljuga on juba puhtalt seetõttu kasulik ost, sest hiljem saab selle järelturul kerge vaevaga (ja hea hinnaga!) maha müüa. Neid poolakaid ei taha keegi, ja kui tahabki siis lõpuks pead ikkagi poolmuidu ära andma.

Kägu kirjutas:

Kuigi siin teemas nimetatud kassipiss ja hallitus on küll koheselt märgatavad ja tuntavad.

Ei ole ju. Kassipissi on täiesti edukalt võimalik inimese nina jaoks tuntamatuks pesta, ka korduvalt. Ainuke häda, et kassid tunnevad lõhna ikka ja jäävadki selles vankris pissil käima… Aga vähemalt ei krigise 😉

Kägu kirjutas:

Tulin töölt täna ja jõudsin järele ühele koledasti krigisevale lapsevankrile. Mul oli teema meeles, kiirendasin sammu, ROAN silt oli vankri küljes.
[…]
Tegin sellele emale ka märkuse, ütles jajah ja kärutas edasi. Ma pöörasin ära, ei suutnud kuulata seda häält.

Huvi pärast, millist reaktsiooni sa ootasid? “Oih, tõesti, ma üldse ei märganudki, et nii koledasti krigiseb! Las ma võtan käekotist õlipudeli…” (või uue Emmaljunga)?

Mul on raske uskuda, et Emmaljunga ei krigiseks, kui talle liiv rattalaagritesse roniks – küllap krigiseks selle peale iga käru. Miks Emmaljungad siiski ei kriuksu… ilmselt on asi selles, et kuna seda marki käru ostetakse tihti mõttega, et pärast kerge vaeva ja hea hinnaga maha müüa, siis ei saada lubada oma lapse kärutamist mujal kui puhtal asfaldil. Roani ostavad inimesed, keda käru hilisem mahamüümine ei huvita, seetõttu kärutavad nad rahus kruusal, metsateel, kasvõi liivarannas. Võimalik, et nende meelest kuulaku laps pigem käru kriuksumist kui automüra.

Kägu kirjutas:

Krigiseb ka EJ (vähemalt minu järelturult saadud isend küll tegi sellist häält nagu hakkaks kohe surema!), aga selle vastu aitab nt silikoonsprei (pärast töötlust ei teinud piuksugi).
Lihtsalt osad hoiavad oma käru (pesevad, kuivatavad, õlitavad jne), osad (laiskurid nagu mina) ei viitsi seda teha. Ja mina pean EJ just pigem maastikukäruks – sellega saab treppidest üles-alla põntsutada (imik muidugi enne välja võtta), üle kändude-juurikate rammida, rannaliivas ja kruusateedel rallida. Roani mul pole olnud, seega ei julge lubada, kas Roan ka kõik ekstreemsused vastu peab.

Minul pidas. Peale korralikku offroadi vajas õli nii minu Roan kui ka sõbranna Emmaljunga.

Mina valisin järelturu Emmaljunga. Rahakott hakkab vabalt ka uutele peale, aga mulle meeldib taaskasutus ning MIKS maksta 2-3 korda rohkem raha sama hea vankri eest.
Pärast hoolikat uurimistööd õnnestus saada väga hästi hoitud eksemplar ning see läheb varsti ka teise lapsega kasutusse. Krigiseb ikka, kui mingit sodi läheb raami liikuvate osade vahele, nii et puhastama ja õlitama peab igat vankrit. Kuna käin igal pool jalgsi (linn, mets, maastikurajad), siis oli vastupidav ja hea vedrustusega vanker esmavalik. Kui endal enam vaja ei lähe, annan tasuta ära.
Roani kohta olen tuttavatelt kuulnud palju kriitikat (nende isikliku kogemuse põhjal), nii et jätsin selle enda valikust välja. Aga muidugi võib saada ka täiesti korraliku isendi.

Kägu kirjutas:

Miks Emmaljungad siiski ei kriuksu… ilmselt on asi selles, et kuna seda marki käru ostetakse tihti mõttega, et pärast kerge vaeva ja hea hinnaga maha müüa, siis ei saada lubada oma lapse kärutamist mujal kui puhtal asfaldil. Roani ostavad inimesed, keda käru hilisem mahamüümine ei huvita, seetõttu kärutavad nad rahus kruusal, metsateel, kasvõi liivarannas. Võimalik, et nende meelest kuulaku laps pigem käru kriuksumist kui automüra.

See on küll väga julge üldistus. Ma ütleks, et enamik just ei osta sellise mõttega, et pärast hea hinnaga maha müüa, vaid käru enda pärast. Mul on järelturult ostetud 2011 aasta mudel ning tekstiil näeb siiani praktiliselt uus välja. Mänguplatsidel (ja suvel rannas) vean pidevalt liivas ning siiani pole ka kriuksumist.

Vanker on siiski kasutamiseks ning väga kahtlen, et keegi loodusesse minnes vankri seepärast maha jätaks, et äkki järelturu väärtus kahaneb 😀