Oleme koos elanud pisut üle 10 aasta. Vanim laps üle 10, noorem 10. Suhe laste isaga on halb. Olnud on palju palju inetusi. Nüüd suhtleme minimaalselt, eriti ei suhtlehi, et vältida tülisi. Koos elame laste pärast eelkõige. Kuid ma ei ole kindel, kas see on õige. Lapsed, eriti vanem on isasse kiindunud ja hindan seda kõrgelt kui lapsed saavad kasvad ka isaga. Aga ma ise tunnen ennast halvasti. Avan, et lahku kolimise puhul veel halvemini, sest näen-tajun laste igatsust isa järele. Seepärast ka elu niiviisi jätkub. Teisest küljest pole see ehk just lastele hea kui kodus selline õhkkond on. Pigem siis kasvada isast eraldi aga rahulikus õhkkonnas? Või peaksin ise oma suhtumist muutma?
Kui otsustada eraldi kolida, siis seda kardan teha kuna tean, et laste isa keeldub kolimast ja ta hakkaks laste käest küsima, et kas nemad tahavad, et nende isa ära kolib ja ta hakkaks koheselt lastega manipuleerima, et näidata neile mind halva emana, kes tahab isa laste juurest ära ajada. Tean, et see teeks laste jaoks kõik veel hullemaks ja valusamaks. Tunnene, et olen nurka aetud. Mida soovitate? Kuidas tegutseda?
Teema: kas ja kuidas eraldi kolida?
Tahaks kah teada, ma täpselt samas olukorras, lapsed on vaid nooremad.
Oma suhte lappimine on kõige lihtsam ja valutum lahendus, ükskõik mida keegi teine ütleb. Sellises vanuses laste arvamust juba küsitakse, kui emb-kumb peaks ametlikult asju ajama hakkama, tirite oma lapsed puruks ja psüühilised probleemid on vältimatud. Kärgperendus ja hooldusõiguste teostamine mittekooselava vanema poolt jääb pidevaks tüliallikaks.
Aga koli sina ära ja las lapsed jäävad isaga. Kui mees on lastele hea isa, siis miks neid temast eemale kiskuda vaid selle pärast, et sina mehega läbi ei saa. Sinul on probleem, siis sina koligi.
Ma ei sa aka aru, miks ei võiks lapsed jääda isaga või 50/50 ajaga? Küsi laste käest, mida nemad soovivad, kellega elada. Üle 10-aastane laps on juba ju väga arukas, või noh, peaks olema.
Muiud ikak kirjutatakse, kuidas on isadel lihtne, et nemad lähevad ära, kuis uhe ei toimi ja siis samas jälle nõutaks,e et isa peaks ära minema…
Kindlasti tuleks lastele selgitada, et mõlemad vanemad armastavad neid väga palju ning lahkukolimine pole laste pärast. Vaid et vahel ei saa ka suured inimesed enam läbi ja siis lähevadki eri suunas.
Mitte ükski kohus ei võta hooldusõigust ära ilma veenva põhjuseta! See on mehe poolt vaimne terror. Soovitan pigem natuke tõendeid koguda tema halva käitumise kohta, et hiljem on ka sinul võimalik tõestada, mismoodi ta tegelikult on käitunud.
Hooldusõigus jagatakse suure tõenäosusega 50/50 ja kõige tähtsam seejuures on see, et lapsed ennast süüdistama ei hakkaks.
Pole mõtet enda kallist elu ja aega kulutada düsfunktsionaalsele kooselule, kus mõlemad on õnnetud. Aega tagasi ei saa.
Kindlasti tuleks lastele selgitada, et mõlemad vanemad armastavad neid väga palju ning lahkukolimine pole laste pärast. Vaid et vahel ei saa ka suured inimesed enam läbi ja siis lähevadki eri suunas.
Mitte ükski kohus ei võta hooldusõigust ära ilma veenva põhjuseta! See on mehe poolt vaimne terror. Soovitan pigem natuke tõendeid koguda tema halva käitumise kohta, et hiljem on ka sinul võimalik tõestada, mismoodi ta tegelikult on käitunud.
Hooldusõigus jagatakse suure tõenäosusega 50/50 ja kõige tähtsam seejuures on see, et lapsed ennast süüdistama ei hakkaks.
Pole mõtet enda kallist elu ja aega kulutada düsfunktsionaalsele kooselule, kus mõlemad on õnnetud. Aega tagasi ei saa.
Vanematevahelised lahkhelid on kohtus olematu tähtsusega, seetõttu võid sa küll koguda neid tõendeid ja esitada, aga neist vaadatakse mööda, sest otsused tehakse laste huvidest lähtuvalt.
50/50 hooldusõigus on vanematel praegu, 50/50 elukorraldust elukohamõttes ei määra otsusena ükski kohus. Võiks mitte sellist jama ajada.
Mul ei ole kahjuks mingeid tõendeid (füüsiline ja vaimne vägivald, rahaliste kohustuste mitte täitmine). 4 aastat tagasi olin varjupaigas lastega…. Aga siis millalgi liikus taas kõik toreduse poole.
Minu kahjuks räägib see, et olen aegajalt tripsutanud. Nagu eile öösel. Mulle tundub, et ta kasutas seda olukorda ära ja tekitas tüli teades, et süüdi jään nagunii mina. Jah. Minu selline teguviis vahel tripsutada on vale. Tülisi pole olnud väga pikka aega, sest suhtlust ka vähe. Tunnen eneses tohutu suurt süüd kogu olukorra pärast.
Ma ei tea, kas heaks isaks teda nimetada saab. Suurema lapsega vestleb huvitavatel teemadel. Harva mängivad lauamängu. Väiksem tihti nutab kuna isa narrivat, mida isa ise muidugi kategooriliselt eitab. Samas on ta ka ju ikkagi kallis.
Praegu mõtlen, et küll ikka on katkine ja vildakas. Ma ei taha enam nii.
Ei huvita kedagi sinu tripsutamised ega vaimne ja füüsiline vägivald sinu suhtes. Kui selle juures pole jäetud lapsi hooletusse või see vägivald on suunatud ka lapse vastu. Aga sellisel juhul peab see olema väga hästi tõendatud. Sõna-sõna vastu asjad kohut ei huvita.
Soovitan järkuvalt omavahel proovida asju klaarida – lahkuminekuga ei lähe midagi paremaks, ei oota sind suur õnn ega vabanemine. Probleemid lihtsalt teisenevad ja on terve su elu turjal.
ma ponnistaks muidugi suhteid klaarida, enda suhtumist muuta jne, et suhe tooks ikka endale ka sära silma ja lastel oleks hea olla.
Aga..minu arvates on nii, et kuskilt maalt läheb piir, kust edasi enam pole võimalik asju klaarida ja erimeelsusi lahendada. piiriks on just need omavahelised inetused, ülekohtuselt halvasti ütlemised, teisele tahtlikult haiget tegemised, ülekohtused solvamised, olukordade manipulatiivne tõlgendamine enda kasuks. minu arust on sellisel juhul ainuvõimalik lahendus lahku kolimine.
lapsed mehele jätta – võimalik et kui selle välja pakud, siis just lööb mees põnnama (ta teab väga hästi et ta ei saaks lastega üksi hakkama ja ega ta ei viitsiks ka) ja pigem jätab/annab lapsed vabatahtlikult sulle.
ajutine variant, mida kaaluda on ka ehk see,et kui võimalik, siis tõesti üürid end lähikonda eraldi korteri, jätad praegu lapsed isaga ja elategi mõnda aega nii, et lapsed on vahel isaga, siis jälle sinu korteris sinuga. see oleks ajutine lahendus, et vaadata, kuidas mees sellise variandi peale reageerib.
mina siiski arvan et praegusel juhul tekiks lahkuminekul stressorist vabanemine, manipulaatoriga ei ole tore koos elada, lisaks ei saa temaga ka midagi klaarida, inimest ümber ei kasvata.
Aga püüa nooremaga rääkida narrimise teemal. Näita, et sa toetad ja kaitsed teda. Ei kujutaks ettegi, et isa oma last narrib. Olen näinud, kuidas kasulast valesti koheldakse, mis on ka halb kõrvalt vaadata.
50/50 hooldusõigus on vanematel praegu, 50/50 elukorraldust elukohamõttes ei määra otsusena ükski kohus. Võiks mitte sellist jama ajada.
Kohus saab määrata lastele põhilise elukoha ja teisele vanemale nö. kohtumised (nädalalõpud). Olen seda enda tutvusringkonnaski näinud! Minnakse niimoodi kohtus omavahel kaklema, valetatakse teineteise peale, süüdistatakse isegi pedofiilias. See on väga julm, sest ka lapsed on ju seotud. Kohtus võetakse arvesse laste arvamust alates 12-elueast.
Kui lapsed on isasse väga kiindunud, siis minge lahku ja las lapsed jäävadki alguses isaga. Eks edasi näis kuidas elu kujunema hakkab. Pealegi suhet lõhkuda tahad sina, mitte mees. Miks siis sina peaks kõik saama ja mees peab ära minema??????????
Miks koguaeg väidetakse nagu mees ei saa lastega hakkama? Kellele te seda väidet tõestada soovite, iseendale? Lapsed on 10 aasta vanused.
Kuule, kui sa “aegajalt tipsutad” – siis ehk onmehel õigus ja hoopis sina ei sobi lapsi üksi kasvatama? Kujutad ette, et mees ei sa laste kasvatamisega hakkama – miks? Kuidas sina hakkama saad, kui pooled õhtud vines oled?
ise oled joodik ja siis ohid siin, et mees on paha.
Minge nõustaja juurde. Eriti kui mees tahab ka suhet parandada. Vägivald on enamasti ju pärand lapsepõlvest ja kui lapsepõlves muud polegi, kus see laps siis täiskasvanuna peaks oskama teistmoodi käituda. Iseenesest ei muutu midagi, muutub ainult ja ainult siis kui inimene teadvustab, mis on ta puudused ja tahab neid ise parandada.
Minge nõustaja juurde. Eriti kui mees tahab ka suhet parandada. Vägivald on enamasti ju pärand lapsepõlvest ja kui lapsepõlves muud polegi, kus see laps siis täiskasvanuna peaks oskama teistmoodi käituda. Iseenesest ei muutu midagi, muutub ainult ja ainult siis kui inimene teadvustab, mis on ta puudused ja tahab neid ise parandada.
See on viimane koht kuhu ta nõus minema oleks. Tema jaoks olen ju mina probleemne ja häiretega. Temaga on kõik hästi ja tema teeb enda arvates kõik nii nagu vaja aga mina siis olen see, kes pirtsutab ja käru keerab.
Tehke siis sedasi.
Kirjutage mõlemad kolm asja paberile mis teise puhul kõige rohkem häirib, vahetage pabereid ja üritage seda kolme viga mõlemad parandada.
Nädalake tagasi püüdsin südamest südamesse rääkida, ja küsisin ka, et kas ta tõesti tunneb end nii hästi ja ei soovi midagu ette võtta. Aga minuga ei räägitud. Vaikus. Räägitakse siis kui vaja halvasti öelda, paika panna.
Miks on mehel vaja halvasti öelda ja sind paika panna? Kas enamus probleemidest saavad alguse sinu tipsutamisest või on põhjus kuskil sügavamal?
Kui suhtes on vägivalda, siis ainuõige lahendus oleks lahku kolida. Samas saan aga sinu jutu järgi aru, et probleemid on sinu ja mehe vahel, laste jaoks on ta hea isa. Mis on tinginud teie halva läbisaamise, kas oled ise teinud kõik selleks, et teie omavahelist suhet parandada? Ehk oleks lahenduseks n.ö katseajaga lahkukolimine, nt elate 3 kuud eraldi ja siis otsustate, kas jätkate koos või eraldi.
Aga koli sina ära ja las lapsed jäävad isaga. Kui mees on lastele hea isa, siis miks neid temast eemale kiskuda vaid selle pärast, et sina mehega läbi ei saa. Sinul on probleem, siis sina koligi.
Selline soovitus mulle suureks üllatuseks. Esiteks pole see tema korter ja ta ei kipu ka eriti üüri maksma. Lisaks olen kindel, et ta ei saaks üksi lastega hakkama. Et lapsed jääksid vaid isaga? Ei tuleks ise selle pealegi. Väga üllatab selline soovitus.
Kindlasti oled ju nõus isale ja lastele korteri tasuta kasutamiseks jätma. See oleks üsna väike panus sinu poolt, sest poole laste kuludest pead sa ju nagunii maksma.
50/50 hooldusõigus on vanematel praegu, 50/50 elukorraldust elukohamõttes ei määra otsusena ükski kohus. Võiks mitte sellist jama ajada.
Kohus saab määrata lastele põhilise elukoha ja teisele vanemale nö. kohtumised (nädalalõpud). Olen seda enda tutvusringkonnaski näinud! Minnakse niimoodi kohtus omavahel kaklema, valetatakse teineteise peale, süüdistatakse isegi pedofiilias. See on väga julm, sest ka lapsed on ju seotud. Kohtus võetakse arvesse laste arvamust alates 12-elueast.
Kohus ei määra laste elukohta, vaid annab vaidluse korral selles osas otsustusõiguse ühele vanemale. Kohus kuulab ära ja arvestab vähemalt 10 aastase arvamust, kui arengutase võimaldab, siis nooremagi.
Muus osas õige, kohtus lähevad asjad väga inetuks.
Vahel olen kindel, et see suhe ei saagi kunagi enam toimima. Aga siia jälle on soov laste nimel pingutada. Ma ei tea enam, mis õige…
Lahutatud vanemate lapsena julgen öelda, et laste nimel tasuks tõesti pingutada. Aga seda vaid juhul, kui suhtes ei ole füüsilist vägivalda ja mõlemad pooled on suhte toimimise nimel valmis töötama, järeleandmisi tegema ja ka ennast muutma.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
