Teema: kas ja kuidas eraldi kolida?

Mulle tundub, et teil on mõistlikum lahku minna. Lapsed on piisavalt vanad, et pärast lahkuminekut ise isaga suhelda ja miks mitte ka otsustada, kumma vanema juures rohkem viibida. Su mehe käitumine ja hoiak sinu suhtes meenutab mulle 1:1 mu lapse isa, kes moonutas mu sõnu, demagoogitses, kaebas mu peale lastekaitseametnikele jne. Püüded misiganes kokkuleppeid temaga teha olid kui peaga vastu seina jooksmine. Parim on sellisega suhelda minimaalselt, minu puhul näeb see nüüd välja nii, et ta teatab meilitsi kuupäevad ja aja, mil ta lapse võtab ja kui kõik sobib, vastan OK. Ja ei mingit muud suhtlust, muidu läheb asi kohe käest ära.

Mina läksin oma kaasast lahku, kui meie laps oli 7. Meil ei olnud nii suuri probleeme. Mulle tundus, et minu mees ei suuda ei taha minuga suhelda ja tema austus minu vastu oli täiesti kadunud. Ma olin talle tüütu putukas vist, kellega ta arvestada ei tahtnud. Ma olen igati rahul oma otsusega. Minu laps suhtleb isaga täpselt nii palju kui mõlemad tahavad.
Mine lahku ja otsekohe. Sinu laste suhe isaga on isa ja laste teha ja sinu toetada. Ma ka aeg-ajalt küsin nüüdseks 11 aastase lapse käest, et kas sa isaga suhelnud oled ja võimaldan tal isa juurde minekut jne.
Selleks, et olla hea ema, on vaja eelkõige vaimselt tervet ja võimekat sind. Sinu jaoks oled sina ise kõige tähtsam ja usu mind, ilma manipuleeriva meheta ja tema võimunäitamiseta oled sina palju parem inimene enda jaoks ja ka oma laste jaoks.
Süümepiinad on midagi, mis on ainult sinu peas ja seega on nendega võimalik vaielda kuni nad kaovad.

Loen ja imestan siin, et mõned soovitavad teemaalgatajal veel rohkem pingutada, lapsed selle tolvanist isaga jätta ja veel enda korteris elamisele peale ka maksta… Mis teil viga on?!