Mina teen süüa õhtuti peaaegu igapäevaselt (v.a. siis, kui tegelen hobiga 1x nädalas või on mõni üritus endal) ja mõnikord (suht üle päeva) käin selleks enne poes, kuna ei suuda ette planeerida. Mees tegeleb nõudepesumasinaga ja korrastab köögi talutavaks. Mees teeb ja serveerib lastele hommikusöögi, ise olen hull hommikune unekott, samas pean kodunt lahkuma tööle jõudmiseks kõige varem. Mees käib paar-kolm korda nädalas poes põhitoiduaineid toomas, mõnikord käime koos.
Koristame koos kogu perega kord nädalas, mehe tegevusalaks on sanitaarruumid ja köök, sest neid ta suudab hallata. Minul pigem lastetoad ja muud eluruumid, asjade ära panemine, tolmu pühkimine jne.
Igapäevane jooksev koristus on väga suur probleem, kumbki ei taha ega viitsi seda teha ja lastelt nõuda, nädala lõpuks ikka kuhjub jubedalt.
Mees tegeleb pesupesemisega rohkem, kui mina. Tal on tihti vaja pesta spordiriideid ja enamasti peseb siis ka laste riided ära. Voodipesud kõigile ja oma riided pesen ise.
Ei triigi peaaegu üldse, see pole kõneväärt, oma vajaliku asja lükkab igaüks ise sirgeks.
Laste õhtused trenniviimised on jagatud, kummalgi oma kindlad päevad. Osaliselt käivad lapsed ise. Erakorraline laste päevane transport jääb mehele, ise töötan kaugemal. Üritusi suudame ka mõlemad jälgida ja mees pigem pareminigi. Lapsed ei vaja eriti õppimises abi, tavaliselt aitan mina, aga suunan mõnikord ka mehele.
Spordivarustust (rattad, suusad), putitab mees, samuti hooldab ja koristab autot.
Laste riiete jälgimine ja korrastamine, vajadusel uute soetamine, peoriiete korrashoid jne on minu kanda ja kui ma seda teha ei jõua, siis nii ongi, et riideid näiteks ei pesta, sest lapsed on jätnud need vedelema… mees küll peseb pesu, aga seda ei suuda jälgida, kas näiteks mõni tüüp käib ringi juba pikemat aega määrdunud pükstega või kõik sokid on kogunenud voodi alla või valget pluusi pole pesukasti pandud. Ostud teen enamasti lastele ise, osa on nihkunud mehele- spordijalanõud, poiste spordi- ja üleriided jne.
Panin nimelt kirja, et proportsiooni jälgida ja mul on tunne seda lugedes, et üsna võrdne on. Ometi tunnen, et minu koorem on minu jaoks liiga suur, mind väsitab see pidev toiduvalmistamine ja igasugune organiseerimine. Mees teeb hästi süüa, aga ta ei viitsi, ostab pigem valmistoitu, mina jälle peab oluliseks päris toitu ja sellepärast siplengi. Lapsed kasvavad ruttu ja see pidev riietemajanduse-jalanõude organiseerimine on ülimalt tüütu. Mehele kusjuures jääb mulje, et tema ongi see, kes kodus kogu aeg koristab, aga ta on võimeline tegema üldkoristust nii, et tõstab asja üles, teeb pinna puhtaks ja paneb tagasi… aga seda asja oma õige koha peale ei pane… Pean jällegi väga täpselt ette ütlema ja organiseerima, siis saab sellise tulemuse, nagu vaja, kohati on tunne nagu olen jaamakorraldaja.
Mees teeb ka kiiresti ja tulemuslikult mingi erakorralise töö- midagi katki läinud vms. Minul tekib selle koha peal alati jube ahastus ja lükkan probleemi lahenduse nii kaugele, kui saan.
