Lahutasime pool aastat tagasi. Lapse isa on kokkuleppeliselt maksnud elatist 100 eurot kuus ja laps on tema juures kaks nädalavahetust kuus ja nädala sees kahel õhtul 3,5 tundi. Muul ajal on minu juures, mina ostan ka kõik riided, ravimid jms. Olen mõelnud, et panustan kõvasti rohkem ja küsin vähemalt miinimumi. Omavahelises kokkuleppes keeldub, ütleb et võtab ju lapse ja kannab sellel ajal kulud. Palka teenime võrdselt, meil on samasuurune pangalaen. Samas temal on minust üle poole kallima väärtusega kinnisvara. Rahaliselt saan muidu hakkama. Osad ütlevad, et ära nõua midagi, aga ma tunnen natuke ülekohust. Juhul, kui ikkagi nõuan seaduslikult, siis juba kogenud võiks öelda kuidas on kõige lihtsam? Mees ütles ka, et tal raha rohkem pole ja kui mulle nii ei sobi, siis vahetame ära, et laps on tema juures. Lapse põhielukoht on registri järgi minu juures, mul on lühem tööaeg ja lasteaed ka kodu kõrval.
Mida teie arvate?
Teema: Kas ja kuidas nõuda elatist?
Samas temal on minust üle poole kallima väärtusega kinnisvara.
Pigem on vist see just ülekohtu põhjuseks?
kaks nädalavahetust kuus ja nädala sees kahel õhtul 3,5 tundi.
Kaks nädalavahetust kuus on üldiselt normaalne miinimum, sellise graafiku juures peetakse kehtiva miinimumelatise maksmist normaalseks. Mõned tunnid rohkem kui kaks nädalavahetust kuus on juba üle miinimumi, aga mitte nii palju, et oleks õigustatud kehtivast elatusmiinimumist üle kahe korra vähem panustamine.
Kehtiv elatusmiinimum on 235 eurot kuus lapse kohta.
Palka teenime võrdselt, meil on samasuurune pangalaen.
Seega peate lapsele panustama võrdselt. Eestis kehtib proportsionaalse panustamise põhimõte – kumbki vanem panustab proportsionaalselt oma võimalustega.
Samas temal on minust üle poole kallima väärtusega kinnisvara.
See ei loe absoluutselt. Mitte kummaski suunas.
Mees ütles ka, et tal raha rohkem pole ja kui mulle nii ei sobi, siis vahetame ära, et laps on tema juures. Lapse põhielukoht on registri järgi minu juures, mul on lühem tööaeg ja lasteaed ka kodu kõrval.
Mees saab nõuda lapse hooldamist 50/50 põhimõttel – pool aega sinu juures, pool aega tema juures, otsesed kulud (lasteaed, riided) pooleks jagada.
Üldiselt leian, et te peaksite mõlemat asja arutama kohtus.
Mina räägiksin lapse isaga ja näitaksin talle ette, millised on igakuised lapsega seotud kulud (lasteaiamaks, hobid, riided, taskuraha, telefoniarve, ravimid jne). Selle arutelu käigus saab teile mõlemale selgeks, kui palju tegelikult lapsele kulub. Lapse isalt peaks panustama poole neist kuludest. Ei pea panustama Sulle raha andes, vaid võib maksta otse lasteaia või mõne huviringi eest.
Mul endal on sarnane süsteem kasutusel. Lapse isa maksab minu kontole kõvasti vähem kui “minimaalne” elatis. Samas osaleb ta lapse elus, viib teda reisima, annab taskuraha, maksab telefoniarve jne. Kõik osapooled on sealjuures rahul.
Kui lapse isa soovib lapsega olla ja aega veeta, siis mina ei hakkaks iga hinna eest miinimumi välja nõudma. Ammugi veel mitte kohtu kaudu.
Mina räägiksin lapse isaga ja näitaksin talle ette, millised on igakuised lapsega seotud kulud (lasteaiamaks, hobid, riided, taskuraha, telefoniarve, ravimid jne).
Lapse kulude hulka loetakse ka lapse osa elamispinnakuludest.
Kui muidu on omavahelised suhted korras ja graafik töötab hästi, siis mina ei nõuaks elatist juurde. Pigem ole kaval ja suuna teda näiteks lapse trenni või lasteaiatasu kinni maksma.
Tublid naised! Loomulikult tuleb kõik ümber arvutada rahasse ja kindlalt silma peal hoida, et jumalapärast endal rohkem ei kulu, kui lapse isal (isegi siis, kui saate eluga ilusti hakkama)! Tekitate omavahelisse suhtlemisse pingeid ja siis lapsed peavad seda kõrvalt nägema.
Oleme lapse isaga lahutatud üle 7. aasta. Mul pole kordagi tekkinud mõtet, et nõuaks ametlikult elatist. Ex käib komandeeringutes, kuu jooksul on 2-3 nädalavahetust kodus. Tegeleb lapsega võimalust mööda. Rahaliselt pole meil kummalgi lihtne aga mul on põhimõte – ela ise ja lase teistel ka….
Kui on vaja teha lapse huvides suuremaid väljaminekuid, räägime ex´iga omavahel ja kõik saab tasutud.
Mina räägiksin lapse isaga ja näitaksin talle ette, millised on igakuised lapsega seotud kulud (lasteaiamaks, hobid, riided, taskuraha, telefoniarve, ravimid jne).
Lapse kulude hulka loetakse ka lapse osa elamispinnakuludest.
Jah, tean et seaduse järgi loetakse. Kui isa last enda juurde ei võta või võtab väga harva, siis pean seda ka moraalselt õigustatuks.
Teemaalgatusest lugesin aga välja, et laps on isa juures pooled nädalavahetused. Võimalik, et reede õhtust pühapäeva õhtuni. Samuti on laps isa juures kahel õhtul töönädalas. Kui isa last veel ühel õhtul töönädalas võtaks, siis olekski neil ajalises mõttes põhimõtteliselt 50/50 süsteem. Minu arvamus on, et kui isa nii palju lapsega aega veedab (oma elamispinnal), siis on elamispinnakulude jutuks võtmine kohatu.
mina jälle ei saa aru, miks naised peavad lastele rohkem panustama, et jumala pärast meest mitte ärritada ega solvata. 100 eurot on vähe, see on ilmselge. lasteaiakulu on juba nii suur, lisa juurde riided, jalatsid, söögid, eluasemekulud, ravimid, hügeenivahendid, meelelahutus. Ma ei saa sellistest näkastest meestest aru, et ma ei maksa! Tuleb panna maksma.
Mina ei läheks ka kohe kohtusse paugutama. Saan samuti lapsele elatist alla miinimummäära. Lähed kohtusse, siis hakkabki nt vastukaaluks nõudma last 50% ajast enda juurde. Ma ei tea, mis võimalused on isadel sellise asja nõudmiseks. Kui isa tahab last 50% ajast, kas siis kohus kohe määrab sellise graafiku. Rääkimata veel täielikult rikutud suhetest. Lõpuks on kõik osapooled veel vähem rahul.
Kohtus ei “paugutata”. Kohtus arutatakse asju ja nt elatise ning lapse elukoha määramise puhul püütakse leida kõigi jaoks korrektne lahendus.
Mina näen, et teemaalgataja lapse isa “paugutab” kui ei saa aru, et tema makstav raha on imeväike.
Kui ta last 50/50 enda juurde tahab ainult sel juhul, kui naine kohtusse pöördub, muidu mitte, siis ei ole see soov tal tõsine niikuinii. Kõik need “las laps olla minu juures, et ma ei peaks elatist maksma” mehed on mömmid.
Samuti on laps isa juures kahel õhtul töönädalas. Kui isa last veel ühel õhtul töönädalas võtaks, siis olekski neil ajalises mõttes põhimõtteliselt 50/50 süsteem.
Ei ole. 50/50 süsteem tähendaks, et pooltel hommikutel on isa see, kes peab jõudma lapse õigeks ajaks lasteaeda viia. Et pooltel õhtutel on isa see, kes lapsele õigeks ajaks järele läheb. Et isa osaleb vähemalt pooltel lapsega seotud üritustel ja käib vähemalt pooltel kordadel lapsega arsti juures, kui vaja. Et kui laps on haige, siis pooltel kordadel on temaga kodus isa. Et lapsel on isa juures oma tuba või nurk. Et isa juures on lapse riideid ja varustust teine komplekt ja et isa peseb pooltel kordadel ise lapse pesu. Et pooltel öödel pole isa vaba tegema seda, mida tahab, sest põhimõtteliselt vastutab ta kõrvaltoas magava lapse heaolu eest. Ja nii edasi. 50/50 tähendab võrdset vastutust, mitte natuke rohkem mängutunde.
Mõned tunnid paar korda nädalas õhtuti ei ole ligilähedanegi 50/50 süsteemile. See pole isegi ajaliselt ligilähedane. Mõtle loogiliselt.
Pooled nädalavahetused on eemal elava lapsega kohtumiseks normaalne miinimum ja ei õigusta oluliselt väiksemat elatist. Nädalavahetuste laps võib magada ka diivanil ja tema elamispinnakulusid saab pea olematuks minimeerida.
Ma olen siin mitmel pool kirjutanud, et minu hinnangul on tänane ametlik miinimumelatis liiga suur, ega vasta reaalsusele, kuid isegi kõige suuremate “kitsiduse-hoogude” ajal ei ole mu mõte õiglasest elatise miinimumist läinud alla 150€. Kuskilt maalt tuleb endale ikkagi tunnistada, et kas pingutatakse raha teenimisel alla keskmise, või elatakse üle võimete.
100 eurot on üksnes lastaiaraha ju. mõtle, kas Sinu kulud lapsele piirnevad 100 euroga? (riided, meelelahutus, toit jne) – kui piirnevad, on asi aus – kui mitte, siis näita talle paberil numbreid ja küsi juurde.
Tähtis on, et jagatavad kulud oleks reaalsed.
Pole nt. loogiline, kui koos elades otsitakse riided ja mänguasjad taaskasutusest, süüa tehakse ise ja kulud lapsele on nt. 100€, aga niipea, kui lahku kolitakse, hüppavad vanema sõnutsi lapse kulud 400€ peale, kuigi ENDISELT käib asi taaskasutusest ja süüa tehakse kodus. Kui nii on, siis kasutab last hooldav vanem last teenimisobjektina. Iga sihuke “teenija” toob juurde kümme elatise mittemaksjat, sest ühiskonnas väheneb usk, et elatist kasutatakse sihipäraselt.
Küll aga kasvab lahku kolimisel lapse “osakaal” eluasemekuludes ning väheneb last hooldava vanema ajaressurss, mis võib täiendavaid kulutusi põhjustada.
On ka selge, et suurema lapse kulusid on keerukam optimeerida. (Koolitarbed ja trennirahad tuleb täishinnaga osta, riideid ei saa ka tasuta, toidule ja transpordile kulub rohkem jne.)
100 eurot on üksnes lastaiaraha ju. mõtle, kas Sinu kulud lapsele piirnevad 100 euroga? (riided, meelelahutus, toit jne) – kui piirnevad, on asi aus – kui mitte, siis näita talle paberil numbreid ja küsi juurde.
Isa annab lapse jaoks 100 eurot. Ema panustab sama palju ehk siis ka 100 eurot. Riik annab peretoetust 50 eurot. Kokku tuleb lapse kulutuste katmiseks 250 eurot kuus…
Tublid naised! Loomulikult tuleb kõik ümber arvutada rahasse ja kindlalt silma peal hoida, et jumalapärast endal rohkem ei kulu, kui lapse isal (isegi siis, kui saate eluga ilusti hakkama)! Tekitate omavahelisse suhtlemisse pingeid ja siis lapsed peavad seda kõrvalt nägema.
Oleme lapse isaga lahutatud üle 7. aasta. Mul pole kordagi tekkinud mõtet, et nõuaks ametlikult elatist. Ex käib komandeeringutes, kuu jooksul on 2-3 nädalavahetust kodus. Tegeleb lapsega võimalust mööda. Rahaliselt pole meil kummalgi lihtne aga mul on põhimõte – ela ise ja lase teistel ka….
Kui on vaja teha lapse huvides suuremaid väljaminekuid, räägime ex´iga omavahel ja kõik saab tasutud.
Lõpuks ometi leidub ka mõni “normaalne” inimene.
Tõsiselt ka – ei saa kuidagi aru, miks neid tittesid siis saada, kui ülejäänud pool elu lahkumineku korral möödub selle tähe all, et mõelda, kellel on suurem maja ja kes peab rohkem maksma? On see mingi uue ajastu ajaveetmise viis? Kohtulahinguid pidada ja kõva emast mängida?
Saage laps siis, kui olete võimelised selle lapse ISE ilma mingi probleemita üles kasvatama ja võtke vastutus ise selle lapse eest (analoog sellega, et lapse üks vanem näiteks hukub). Kehtib mõlemale poolele – nii mehele kui naisele.
Arvate, et sellise käitumisega muutub lapse elu kuidagi paremaks? Huvitav, et nõukogude ajal oli reegliks pigem see tsiteeritud naine ja lapsed kasvasid ilusti ja hästi ja on korralikud kodanikud ka tänapäeval. Seda sama ei annaks sageli öelda selle uue põlvkonna kohta, keda need elatis-siia-emmed kasvatavad.
Kuna lapse isa näib panustavat lapsesse oma aja ja tähelepanuga siis pigem ei hakkaks kohtuga ja elatise nõudmisega suhteid pingestama. Pigem suhtle lapse isaga sel teemal, et ta lisaks antavale rahale ostaks nt riideid, maksaks trenni-või lasteaiatasu jms. Kas mees teab kui suur on lasteaiatasu või kui palju maksavad talveriided? On võimalik, et ta ei oska hinnata lapsele reaalselt kuluvat summat.
Saage laps siis, kui olete võimelised selle lapse ISE ilma mingi probleemita üles kasvatama ja võtke vastutus ise selle lapse eest (analoog sellega, et lapse üks vanem näiteks hukub). Kehtib mõlemale poolele – nii mehele kui naisele.
Kes tahab üksi lapse saada, see ka saab. Kui aga laps on saadud kahele lapsevanemale, siis ei pea üksi hakkama saama. Lapsele jäävad ju ka tulevikus kohustused mõlema vanema ees. Kui laps juba olemas, siis ei saa ümber mõtelda.
100 eurot on üksnes lastaiaraha ju. mõtle, kas Sinu kulud lapsele piirnevad 100 euroga? (riided, meelelahutus, toit jne) – kui piirnevad, on asi aus – kui mitte, siis näita talle paberil numbreid ja küsi juurde.
Isa annab lapse jaoks 100 eurot. Ema panustab sama palju ehk siis ka 100 eurot. Riik annab peretoetust 50 eurot. Kokku tuleb lapse kulutuste katmiseks 250 eurot kuus…
Mida võiski lugeda välja mu postitusest: 100 emalt ja 100 isalt – kas tuleb välja?
Saage laps siis, kui olete võimelised selle lapse ISE ilma mingi probleemita üles kasvatama ja võtke vastutus ise selle lapse eest (analoog sellega, et lapse üks vanem näiteks hukub). Kehtib mõlemale poolele – nii mehele kui naisele.
lapsed kui naise ainuvastutus – ja siis imestatakse, et naised ei taha lapsi sünnitada.
Tähelepanek – siin aegajalt lapse kuludena väljatoodavad trennid, huviringid, hobid, meelelahutus ja taskuraha – need ei peaks kuuluma igaljuhul väljamakstavate kulude alla, vaid pigem kategooriasse “kui lapsevanem saab neid lubada”. Heatahtlikud vanemad mõistavad nende olulisust lapse (sotsiaalses) arengus ning investeerivad sellesse valdkonda enam, kui nad endale samaks otstarbeks raha arvestavad, kuid need ei peaks olema raha väljapressimise elemendiks.
Tähelepanek – siin aegajalt lapse kuludena väljatoodavad trennid, huviringid, hobid, meelelahutus ja taskuraha – need ei peaks kuuluma igaljuhul väljamakstavate kulude alla, vaid pigem kategooriasse “kui lapsevanem saab neid lubada”. Heatahtlikud vanemad mõistavad nende olulisust lapse (sotsiaalses) arengus ning investeerivad sellesse valdkonda enam, kui nad endale samaks otstarbeks raha arvestavad, kuid need ei peaks olema raha väljapressimise elemendiks.
Teisest küljest on elamispinnakulud lapse vääramatu vajadus ja nende ignoreerimine ei ole mõtekas ega õiglane.
Tublid naised! Loomulikult tuleb kõik ümber arvutada rahasse ja kindlalt silma peal hoida, et jumalapärast endal rohkem ei kulu, kui lapse isal (isegi siis, kui saate eluga ilusti hakkama)! Tekitate omavahelisse suhtlemisse pingeid ja siis lapsed peavad seda kõrvalt nägema.
Oleme lapse isaga lahutatud üle 7. aasta. Mul pole kordagi tekkinud mõtet, et nõuaks ametlikult elatist. Ex käib komandeeringutes, kuu jooksul on 2-3 nädalavahetust kodus. Tegeleb lapsega võimalust mööda. Rahaliselt pole meil kummalgi lihtne aga mul on põhimõte – ela ise ja lase teistel ka….
… ja koonerda lapse arvelt. Sest jumalapärast, isa võib ju pahandada, kui ta peaks oma lapse eest hoolitsema hakkama.
Tublid naised! Loomulikult tuleb kõik ümber arvutada rahasse ja kindlalt silma peal hoida, et jumalapärast endal rohkem ei kulu, kui lapse isal (isegi siis, kui saate eluga ilusti hakkama)! Tekitate omavahelisse suhtlemisse pingeid ja siis lapsed peavad seda kõrvalt nägema.
Oleme lapse isaga lahutatud üle 7. aasta. Mul pole kordagi tekkinud mõtet, et nõuaks ametlikult elatist. Ex käib komandeeringutes, kuu jooksul on 2-3 nädalavahetust kodus. Tegeleb lapsega võimalust mööda. Rahaliselt pole meil kummalgi lihtne aga mul on põhimõte – ela ise ja lase teistel ka….
Kui on vaja teha lapse huvides suuremaid väljaminekuid, räägime ex´iga omavahel ja kõik saab tasutud.Lõpuks ometi leidub ka mõni “normaalne” inimene.
Tõsiselt ka – ei saa kuidagi aru, miks neid tittesid siis saada, kui ülejäänud pool elu lahkumineku korral möödub selle tähe all, et mõelda, kellel on suurem maja ja kes peab rohkem maksma? On see mingi uue ajastu ajaveetmise viis? Kohtulahinguid pidada ja kõva emast mängida?
Saage laps siis, kui olete võimelised selle lapse ISE ilma mingi probleemita üles kasvatama ja võtke vastutus ise selle lapse eest (analoog sellega, et lapse üks vanem näiteks hukub). Kehtib mõlemale poolele – nii mehele kui naisele.
Arvate, et sellise käitumisega muutub lapse elu kuidagi paremaks? Huvitav, et nõukogude ajal oli reegliks pigem see tsiteeritud naine ja lapsed kasvasid ilusti ja hästi ja on korralikud kodanikud ka tänapäeval. Seda sama ei annaks sageli öelda selle uue põlvkonna kohta, keda need elatis-siia-emmed kasvatavad.
Absoluutselt! Kui terane tähelepanek! Need nõukaaja kangelasmemmed ongi üles kasvatanud sellised luparditest memmepojad, kes on veendunud, et kui ta isana annab lapse kasvatamiseks 100 eurot, siis on ta musterisa. Tean isegi sellist emakest, kes halab, et minia on õel vereimeja, sest nõudis lastele kohtus miinimumelatist, kui tema ise kasvatas oma poja üles kopikatki alimente küsimata. Nüüd on pojal elu p…s, peab elu lõpuni mustalt töötama ja vastutav selle eest on muidugi 100% naine.
Mina ei läheks ka kohe kohtusse paugutama. Saan samuti lapsele elatist alla miinimummäära. Lähed kohtusse, siis hakkabki nt vastukaaluks nõudma last 50% ajast enda juurde. Ma ei tea, mis võimalused on isadel sellise asja nõudmiseks. Kui isa tahab last 50% ajast, kas siis kohus kohe määrab sellise graafiku. Rääkimata veel täielikult rikutud suhetest. Lõpuks on kõik osapooled veel vähem rahul.
Selle peale need mehed panustavadki, et nõuavad last omale ja ema siis hirmunult loobub elatisest. Reaalis ei määra keegi last isa juurde, kui isa ei jõua elatist maksta. Ammugi ei viitsi need ihnuskoid hakata ise last kasvatama. Samuti tasub mõelda, mis põhjusel siis ikkagi need suhted rikutud saaksid – kas sellepärast, et ema nõuab või sellepärast, et isa pole nõus maksma? Kui isa rahulikult maksaks, mis küsitud, jääks suhted ju rikkumata.
Mina teemaalgataja asemel pöörduks kohtusse ja küsiks miinimumi.
Samuti tasub mõelda, mis põhjusel siis ikkagi need suhted rikutud saaksid – kas sellepärast, et ema nõuab või sellepärast, et isa pole nõus maksma?
Sa ei suuda üldse mõista soovi suhteid hoida ja palju olulisem on ikka see, et oleks teada kes süüdi?
On isa süüdi, jobu ka veel. Mis siis? Asi see närune sota nüüd on, et selle pärast suhteid rikkuda?
Samuti tasub mõelda, mis põhjusel siis ikkagi need suhted rikutud saaksid – kas sellepärast, et ema nõuab või sellepärast, et isa pole nõus maksma?
Sa ei suuda üldse mõista soovi suhteid hoida ja palju olulisem on ikka see, et oleks teada kes süüdi?
On isa süüdi, jobu ka veel. Mis siis? Asi see närune sota nüüd on, et selle pärast suhteid rikkuda?
Vaat seda mina küll ei mõista, miks peaks tahtma häid suhteid hoida sellise näruga, kes isegi närust sotat oma lapse heaks ei raatsi anda.
Vaat seda mina küll ei mõista, miks peaks tahtma häid suhteid hoida sellise näruga, kes isegi närust sotat oma lapse heaks ei raatsi anda.
Lapse pärast.
Kohtuskäik keerab suhted tuksi ja on üsna suur risk, et see jobu peale seda ei viitsi enam lapsega tegeleda. OK, tüübist ükskõik, aga laps kaotab ka. Kui enne viitsis lapsega tegeleda ja said ka hästi läbi, siis kaotab laps. Ning kõvasti kaotab.
Mis siis, et see isa-lapse suhtlus oleks nagu “ostetud”, aga tulemuseks on vähemalt terve laps.
Vaat seda mina küll ei mõista, miks peaks tahtma häid suhteid hoida sellise näruga, kes isegi närust sotat oma lapse heaks ei raatsi anda.
Lapse pärast.
Kohtuskäik keerab suhted tuksi ja on üsna suur risk, et see jobu peale seda ei viitsi enam lapsega tegeleda. OK, tüübist ükskõik, aga laps kaotab ka. Kui enne viitsis lapsega tegeleda ja said ka hästi läbi, siis kaotab laps. Ning kõvasti kaotab.Mis siis, et see isa-lapse suhtlus oleks nagu “ostetud”, aga tulemuseks on vähemalt terve laps.
Mina ei usu, et selline ostetud suhtlus saab kvaliteetne olla – tegelikult ju isa lapsest ei hooli. Lapsed saavad sellest väga hästi aru.
Ma arvan, et enne kui võtad vastu mingi otsuse, peaksid proovima veelkord isaga rääkida. Paned kõik kulud kirja ja küsid, kas tema arvates on õiglane, et ta maksab palju vähem kui sina. Iseenesest on võimalik, et mees ei tea, millised on reaalsed kulud.
Kui kohtus on 50/50 suhtluskorra vaidlus, siis kinnitab kohus sellise suhtluskorra vaid juhul, kui mõlemad vanemad on sellega nõus. Vastupidist varianti ei ole ma veel kordagi näinud.Seega ei tasu sul selle pärast muretseda, eriti olukorras, kus mees maksab elatist märkimisväärselt alla miinimumi.
Ütled, et saad ise hakkama. Minu hinnangul ei ole see põhjus elatisest loobumiseks. Ma ei tea kui vana su laps on, aga võtame näite, kus laps on 8-aastane. Elatist makstakse vähemalt kuni lapse 18-aastaseks saamiseni. Kui mees maksaks nt 100€ kuus juurde (mis on jätkuvalt alla miinimumi), siis teeks see nende aastate peale kokku 12 000 eurot. Selle raha eest saaks laps maksta ülikooli eest või tasuda kunagi korteri sissemaksu. Ma ei näe ühtegi põhjust, miks peaks, just lapse huvidest lähtudes, sellest rahast loobuma. Eriti olukorras, kus isal on see raha olemas.
Mina soovitaks proovida kokkuleppele jõuda. Võib ka pakkuda, et maksab lisaks osad arved või ostab asju. Kui mees keeldub jätkuvalt panustamast rohkem kui 100€, siis mina pöörduks küll kohtusse. Oleks siis kasvõi 150€, aga 100€ on ikka ilmsegelt liiga vähe.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
