mehelt nagu ei nõutagi midagi selleks, et suhted lapse emaga head oleksid? Vastutulelikkust, arvestamist ema sooviga saada lapse ülalpidamiseks elatist MINIMAALMÄÄRAS? Ok, 230 käib ülejõu – aga 150, 180, 200 eurot? Kas on ikka nii võimatu maksta? Või lihtsalt Härra dikteerib ja naine hoidku sellisega häid suhteid.
Vaat seda mina küll ei mõista, miks peaks tahtma häid suhteid hoida sellise näruga, kes isegi närust sotat oma lapse heaks ei raatsi anda.
Lapse pärast.
Kohtuskäik keerab suhted tuksi ja on üsna suur risk, et see jobu peale seda ei viitsi enam lapsega tegeleda. OK, tüübist ükskõik, aga laps kaotab ka. Kui enne viitsis lapsega tegeleda ja said ka hästi läbi, siis kaotab laps. Ning kõvasti kaotab.Mis siis, et see isa-lapse suhtlus oleks nagu “ostetud”, aga tulemuseks on vähemalt terve laps.
Päriselt arvad nii!?!?
Et jobu on muidu hea isa? Kui ema soovitud elatis on alla miinimumi ja mees põhimõtteliselt ei nõustu lapse jaoks raha andma, siis tegu ei ole sellise inimesega, kes lapsest siiralt hooliks. Ma olen täiesti kindel, et sellisest ostetud suhtest saab aru ka laps ja kindlasti ei mõju see lapsele hästi ning ammugi ei ole tulemuseks “terve laps”.
Kusjuures mulle meenub kunagi ajakirjast “Pere ja Kodu” loetud väidetavalt tõsieluline kirjutis, kus üks naine rääkis, et ta peab eksmehega magama, sest muidu ei ole mees nõus, et lapsed talle külla tulevad. See naine ka ütles, et muidu on tegu väga hea isaga, aga kui ta külaskäigu ajal mehele seksteenuseid ei osuta, siis hakkab mees ennast laste peal välja elama- ja ma kordan, selle naise meelest oli ka see mees hea isa ja ta siiralt arvas, et ta teeb oma lastele head, kui ta nad sellise jätisega kokku viib.
Vaat seda mina küll ei mõista, miks peaks tahtma häid suhteid hoida sellise näruga, kes isegi närust sotat oma lapse heaks ei raatsi anda.
Lapse pärast.
Kohtuskäik keerab suhted tuksi ja on üsna suur risk, et see jobu peale seda ei viitsi enam lapsega tegeleda. OK, tüübist ükskõik, aga laps kaotab ka. Kui enne viitsis lapsega tegeleda ja said ka hästi läbi, siis kaotab laps. Ning kõvasti kaotab.Mis siis, et see isa-lapse suhtlus oleks nagu “ostetud”, aga tulemuseks on vähemalt terve laps.
Näide sulle reaalsest elust.
Mina ei nõudnud ka alguses oma lapse isalt elatist. Üldse ei nõudnud.
Isa ja laps kohtusid umbes kaks korda aastas, kuigi ma vahepeal helistasin ja küsisin, lootuses, et hakkavad rohkem kohtuma. Isa ei helistanud lapsele kordagi (lapsel oma telefoninumber, isa teadis seda)
Ühel hetkel sai mul mõõt täis, andsin isa elatise pärast kohtusse. Nõudsin alla miinimumi. Tema solvus, ei maksnud. Järgmine samm oli kohtutäitur, kes kasseeris elatise sujuvalt palgast sisse.
Ja see isa hakkas oma pojaga suhtlema alles siis, kui ta oli sunnitud pojale elatist maksma. Kahjuks selgus aastaid hiljem, et suhtlemine hõlmas ka pojale õlle pakkumist ja et kui teismeline poeg isale oma sõpradega külla läks, siis toimusid seal sellised teismeliste peod, mida mina lapsevanemana küll heaks ei saa kiita. Nii et mine võta kinni, mis siin parem ja mis siin halvem on. Kui ma poleks elatist nõudnud, siis ei oleks isa pojaga kohtumise vastu huvi tundnud ja poleks tema ja ta sõpradega joomapidusid pidanud…
Poiss õnneks kasvas neist pidudest hoolimata hakkamasaajaks inimeseks ja nüüd pole ta oma isaga ammu enam suhelnud omal valikul.
Natukene tundub olevat isa, kes lapsega olla tahab ja maksta ei taha. Kui tal juba uut suhet pole, siis võib kohtu kaudu minna vabalt selleni, et laps on 50-50. Eks pead ka ise vaatama, kas tasub torkida siis…kui laps kannatab, siis tuleb muidugi läbi teha
Ku üks vanematest hukub, siis maksab ju riik toitjakaotuspensioni. Mina näiteks saaks eksmehe palga põhjal toitjakaotuspensioni rohkem, kui ta praegu elatist maksab.
Tohoh, seda toitjakaotuspensioni saaksid mingi 170.- Ja kuidas eksmehe palk sellesse summase puutub?
Mida kõrgemaks tõuseb miinimumelatis, seda rohkem ilmub perekooli elatiseteemasid.
Et otsustada, mida teha, peaks meest tundma. Alustuseks prooviks tõesti numbrid paberile panna ja siis mehega rääkida. Kui see ei aita, siis üks võimalus oleks asi kohtusse anda. Oleks oht, et siis hakkab mees maksmisest üldse kõrvale hiilima, aga elatisabi kaudu peaks selle 100 eurot ikka saama.
Mina isiklikult arvan, et see miinimumelatis on küll juba nii kõrgeks kerkinud, et selle miinimumi võiks sealt eest juba ära korjata ja lihtsalt rääkidagi elatisest.
Mina olen laps, kelle vanemad lahutasid. Ilmselt sellest ka mu vastus.
Kui isa tegeleb lapsega ilma peale sundimata ning maksab lisaks veel ka raha, siis mina ei hakkaks head asja ära rikkuma. Mitte selleks, et isa poputada vaid ikka selleks, et lapsel hea oleks.
Kohtusse minek on raske ka lapsele. See ei aita kaasa isa ja ema vahelise suhte hoidmisele, mis on tegelikult peale abielu lahutust väga oluline. Lapsel on kergem, kui lahutatud vanemad suudavad normaalselt läbi saada.
Mina arvan, et peaksid lahendama asja nii: tegele enda sees oleva tundega, mis paneb sind mõtlema, et sulle tehakse ülekohut. Võta see osadeks lahti ja analüüsi. Lähtu otsuste tegemisel sellest, mis on pikaajalises võtmes parem su lapsele esiti ja alles seejärel sulle.
Kui laps läheb isa juurde ja on teada, et lapsel vaja jalanõusid, riideid jne, siis räägi sellest, ning palu mõned asjad isal hoopis osta. Nii saad asjad rohkem balanssi viia.
vastuseks sellele, kes väidab, et lapsel isaga parem mitte kohtuda, sest isa kes maksab 100 eur ainult tekitab sellega lapses mingi hingelise trauma:
Lahutatud perest pärit lapsena oskan öelda, et mitte miski ei tekita lapsele suuremat piina kui see, et üks vanematest (või mõlemad) kaovad lapse elust. Seda, kas isa maksab 100 või 200 laps ju ei tea (või räägib ema kodus negatiivselt isast taga, et isa maksab ainult 100??? – sellisel juhul teeb ju ema valesti!) Seega, mina säilitaks pigem suhteid, see on lapse huvides.
Tublid naised! Loomulikult tuleb kõik ümber arvutada rahasse ja kindlalt silma peal hoida, et jumalapärast endal rohkem ei kulu, kui lapse isal (isegi siis, kui saate eluga ilusti hakkama)! Tekitate omavahelisse suhtlemisse pingeid ja siis lapsed peavad seda kõrvalt nägema.
Oleme lapse isaga lahutatud üle 7. aasta. Mul pole kordagi tekkinud mõtet, et nõuaks ametlikult elatist. Ex käib komandeeringutes, kuu jooksul on 2-3 nädalavahetust kodus. Tegeleb lapsega võimalust mööda. Rahaliselt pole meil kummalgi lihtne aga mul on põhimõte – ela ise ja lase teistel ka….
Kui on vaja teha lapse huvides suuremaid väljaminekuid, räägime ex´iga omavahel ja kõik saab tasutud.
Kujutad sa ette, et kõik mehed ei olegi sellised, kes vabatahtlikult lapsega tegelevad ja lisaks veel asju ostavad jne? Või pole sa nendest kuulnud, kes ütlevad peale lahkuminekut naisele, et “vaata ise, kuidas hakkama saad, mina tahan ka elada”?? Enamus mehi kipuvad kahjuks sinna viimasesse kategooriasse.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
