Ja ma ei mõtle nii, et sunnin end kedagi armastama, sest ta on minu tasemel. Kas keskmise või isegi pisut üle sellise inimesed leiavad endale kellegi, kes neid armastavad, mitte lihtsalt ei lepi keskpärasega, sest boyfriendi on ju vaja? Mina olen õnnelik juba üksi olles, aga kuna pole top 20% iludustest, siis pigem olen üksi kui et leian kellegi meeleheitliku. Suhet, seksi või lapsi pole mul iseeeneset vaja ning arvatavasti oleks suhe ka ehk aasta või paar, enne kui ära tüütab, sest olen kogu aeg üksi elanud. Või kuidas on naistel? Et sugutung ja lapse tahe on nii suur, et lepitakse suvalisega? Teaduslikult tahab 80% naistest top 20% mehi ja ülejäänutele jäävad suvalised. Ma oleks pigem üksi kui et lepiks suvalisega, kellega perekonda mängida. Või leiavad vähemalt keskmised naised ikka kedagi, kes neid armastavad?
Teema: Kas keskmise välimusega inimesed leiavad endale meeldiva
pigem ikka seiklused. ilusa mehe saab voodisse kyll aga edazpidi…
muide, kaaslast ainult välimuse baasil valida ei tasu
Juhuse asi, nagu kõik siin elus. Oleneb, kellega kokku satud.
Sul on lihtsalt hirm suhte ees, seepärast tõestad endale kuidas üksi on parem. Tegelikult kahekesi on huvitavam ja kui lapsed tulevad, siis on eesmärk. Muidu üksi elades elad oma elu kusagil arvutis ära, pärast oled vana ja siis on võimalused maha magatud. Tead, selle armastusega on sedasi, ta on täpselt nii suur kui ise armastad kedagi. Mitte keegi ei tea kui palju teine sind armastab. Pigem on tähtsam sellest armastusest hoolimine, seda saab mõõta. Kui hoolitakse, ju siis armastatakse ka. Välimusest kasvavad kõik ilusad ka lõpuks välja, saavad vanaks ja närtsivad.
Teaduslikult tahab 80% naistest top 20% mehi
Palun linki uuringu kohta.
Teemaalgatus tundub kirjutatud nagu 15-aastase poolt, kelle elu vaid mingi ilu ümber keerleb.
Ma pakun 17.
Tuba haiseb higi ja tolmu järgi ja on totaalselt segi. Sealt väljutakse ainult, et tualetti või külmiku juurde minna. Mis on vanemate omad, aga need on ka nõutud.
Kool jäi paraku pooleli, aga tööle ka sellist keegi ei taha.
Surnud ring.
Nende ilusate meestega on see jama, et kui on liiga lakutud ja stiilne ja ikka päris adoonis kohe, siis need mehed on pahatihti omasooiharad. Mina päris piltilusat meest endale ei tahakski, sest siis kõik vahiksid seda meest ja muudkui imestaksid, et isver, kust küll selline (minusugune) niisuguse mehe ära napsas ja arutaksid, et see mees on nagunii homo 😀
Aga keskmise välimusega inimene leiab endale kohe kindlasti meeldiva, sest tegelikult lõviosa inimestest ongi keskmise välimusega. Tuleb lihtsalt osata rõhutada enda plusse ja elukaaslase valikul ei peaks välimus ka sugugi esimesel kohal olema, olulisem on see, kuidas sobite iseloomudelt, mõttelaadilt, kuidas seks klapib, kas olete sarnaste huvidega. Kui ikka igapäevaelu eelistused on täitsa risti vastupidised, ühele meeldib jahe tuba, teisele väga soe, üks on ööinimene, teine tahab vara magama minna, üks on vegan ja teine liha grillmeister, siis pole iluga pikas perspektiivis midagi peale hakata.
Nii et teatud mõttes on ilusatel inimestel isegi raskem endale kaaslast leida, sest ilu on takistav tegur. Meeste puhul arvatakse, et nagunii on homo, naiste puhul arvatakse, et nagunii on loll jms. Ilusate suhtes on väga palju eelarvamusi ja siin on keskpärase välimusega inimestel suur eelis.
“Keskmistel” inimestel veab tegelikult, sest neid on kõige rohkem, kõige suurem valik 🙂 Igas mõttes äärmusi on palju vähem.
Teaduslikult tahab 80% naistest top 20% mehi
Palun linki uuringu kohta.
See on üsna tuntud fakt.
https://www.reddit.com/r/TheRedPill/comments/1skgiq/80_females_go_for_top_20_of_males/
Jajah, Red Pilli kommuun on tõesti see õige allikas, millele toetuda. Eneseimetlejad, naistes pettunud ja kõige peale solvuvate hälvikute kamp.
Väidetavalt olen üle keskmise välimusega, ise hästi ei usu, aga seda väitnud inimeste arv on piisavalt suur, et seda siin teema huvides ära mainida. Geenid on mulle väga hea keha andnud, näol pole ka suurt midagi viga. Elan objektiivselt võttes keskmise välimusega mehega. Miks? Peale poolt aastat tihedat suhtlemist armusin lihtsalt ära! Tundus nii õige inimene ja kerge tõmme oli algusest peale olnud ja nii see läks.
Mul on olnud ilusaid kutte ka, aga nende vastu ei tekkinud mul sügavaid tundeid. Kui suhe läbi sai, siis polnud mul kahju. Ego sai laksu, aga südamel oli üsna ükskõik. Lihtsalt ükskord käib klõps ära ja teise välimuse tähtsus kaob tahaplaanile, aga eelduseks on tõmbe olemasolu. Kuidas see tekib, ma ei tea.
—Teaduslikult tahab 80% naistest top 20% mehi ja ülejäänutele jäävad suvalised. —
Huvitav, ma olen mees ja top 20% sees, aga igas tutvusportaalis satun ikka selliste naiste peale, kes mind ei taha ja ei ole selle 80% naiste hulgas, kes mind tahavad. Miski ei klapi siin su teooria juures!
Et sugutung ja lapse tahe on nii suur, et lepitakse suvalisega? Teaduslikult tahab 80% naistest top 20% mehi ja ülejäänutele jäävad suvalised. Ma oleks pigem üksi kui et lepiks suvalisega, kellega perekonda mängida. Või leiavad vähemalt keskmised naised ikka kedagi, kes neid armastavad?
Ee, jah, eks ta raske oli, mäletan oma 20. eluaastaid. Sugutung oli täitsa olemas ja mingist east alates ka mõtteke, et võiks pere looma hakata. Samas ma ei tahtnud sellist suhtemustrit: keegi mees võtab mu “endale” ainult seetõttu, et “omale päris meelepärast naist ei saanud, käib siis see kah”, natuke alguses käitub kenasti, varsti on aga lööb karm tegelikkus, et ta ei hinda sind, tulevad tülid ja jamad ning kõige selle keskel peavad kasvama vaesed lapsed….
Suhteid (küll vähe, vahepeal ikka pikad pausid) oli – kui tegu vastastikuse tõmbega, st midagi inimeses väga meeldis, siis ei lasknud ennast sellest häirida, et mees nägi suhet pigem ajutisena (ja seda ausalt ka ütles – hindasin ausust ja et mind ei peeta lollikeseks) ja pereloomist sellest välja ei mängi. Sellised ilma illusioonideta sekssuhted siis. Kes vahutasid ilusat juttu, aga näha oli, et nad seda tõsiselt ei võta – need välistasin (sest lolliks pidamine on nördimapanev, minu eneseuhkus seda välja ei kannata, ja ma ei suutnud sellistega). Või teisalt välistasin sellised, kellest oli näha, et nad on just tõsiste kavatsustega, kes kasvõi tahtejõuda suruvad asja pereloomiseni – aga et see oleks ikka väga-väga mõistuseprojekt neil.Tunded minu isiku vastu on üsna 0 – aitäh, aga ma olen siiski inimene, mitte kivitükk, ja nii tundetuna seda pereloomist ka ette ei kujuta. Jah, mul oli küll olemas kaastunne selliste meeste vastu (sest sain aru,et nad on ju täpselt samas olukorras nagu mina) – aga vot ainult kaastundest neile ennast naiseks sebida lasta tundus ikkagi kuidagi põhimõtteliselt vale.
Võtsin fatalistlikult (“võibolla on mingipärast määratud, et ma pereinimeseks ei saa ja elu tuleb sisustada millegi muuga”), aga muidugi ikka lootsin, et äkki kohtan kedagi, kellele ma meeldin ja kellega on hea läbisaamine. Noh, aga läks, aga lõpuks asja sai… Ehk siis on olemas vastastikune tõmme, isiksuste kokkusobivus ning argielus perena oleme siiani ka ilusti toimetatud saanud.
Tähtis on, et konkreetne mees sobiks konkreetsele naisele ja omavahel midagi vaimselt, emotsionaalselt ja füüsiliselt “looks”. Mehe Top-maitea-millesse kuulumine ei garanteeri, et suhe konkreetse naisega (sinuga, teemaalgataja, näiteks) omavahel üldse sujukski ja et õnnetunne koos olemisest ja koos tegustemisest üldse tekikski. Nii et see “tahan seda meest, sest teda tahavad ju kõik naised ja mõtle, kui uhke oleks temaga sõbrannade ees eputada ja ennast tasemel naisena tunda” (mehe tegelikku isiksust aga ei tunne) on rohkem selline ebaküpse teismelise värk. Jäta need topi-d kus seda ja teist ning suuna mõtted just endaga sobiva meesinimese leidmisele.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
