Teema: Kas lubate oma lastel arvutis tulistamismänge mängida?

nii suur laps, lubaksin küll.

Enamus normaalse arenguga lapsi, eriti kui vanust juba üle 10 aasta, teevad vahet päriselu ja virtuaalmaailma vahel. Mina ei usu, et ekraani taga tulistamine normaalset last kuidagi vägivaldsemaks teeks. Kuigi jah, minul isiklikult on neid mänge kole vaadata. Aga ma siiski lubaks (olen lubanud ka), kuid mõistuse piires – nagu üldse kogu ekraanielu.

mina ei lubanud ka oma püsse jms – siis sobis tulistamiseks iga roigas. seda juttu on ka teised poiste emad rääkinud, et see tulistamine on poistel veres.
12-aastasel lubaks küll.

Kas lubate oma tütardel nukudega mängida?

Luban, kuigi ma siiski hoian silma peal, mis mängud meile koju jõuavad (ei ostagi lapsele täiskasvanute omi ning on palju muid mänge), millega mängitakse ning palju räägitud ka, et multifilmides, filmides ja arvutimängude tegemised reaaleelus võivad kiirelt ja karmilt lõppeda.

Kuna mulle endale püssid ja laskmine ei meeldi, siis sai see teema juba läbi käidud, kui laps palju väiksem oli (siis muidugi oli arvutimängudest asi kaugel, aga mängupüsside jms meie koju jõudmine). Oma laps on fantaasiarikas ja meisterdaja, nii et relvadeks sobivad on ka puupulgad ja legokotsid jne, kui ikka mänguisu peale tuleb. Tegelikult oma lapsepõlvest vend, poistest sugulased ja oma sõbrad (lapsepõlvemälestustest kuulduna) on teinud ise puidust relvi, mänginud södu, vaadanud sõjateemalisi filme jne, aga ükski pole kuskil äärmuses või söjard. Seega mõistlikuse piires luban. Vastupidi, üks lapsena relvadest eemal olija läks täiskasvanuna elukutseliseks sõjaväelaseks.

Luban, aga hoian silma peal. Mina ise olen nooruses arvutis tulistamismänge mänginud, samuti oskan käsitseda vibu, ambu ning olen ka oma tütardele kinkinud mängurelvi.

See, kui lapsed õues toigaste ja vibudega luurekat või sõda mängivad, on hoopis midagi muud kui arvutimängud. Toigaste ja vibude puhul veri ei lenda, mahalöödud pead ei veere mööda rohtu ringi – õuemängude puhul õpivad lapsed hoopis kaaslastega arvestamist, suhtlemist, liiguvad ja teevad kõike muud vägagi kasulikku. Seega palun mitte võrrelda arvuti tulistamismänge õues mängitavate sõjaliste mängudega!

Mul üks tütardest on selline, kes absoluutselt keeldub igasugusest printsessitemaatikast ja seda vanuses, mil tavaliselt temaealised tüdrukud sellest ikkagi ju huvituvad. Alguses kartsin ka, et sedasi teistest erinedes võib ta jääda tõrjutuks, ent nüüdseks on selgunud, et tegelikult on niisugune hirm alusetu. Mu tütar on, vastupidi, oma klassis populaarne ning austatud. Kui on tore kaaslane, siis ei jää ta kohe kindlasti tõrjutuks selle pärast, et mingit ühte konkreetset seika kaasa ei tee.

Kui aga laps soovib mängida tulistamismänge, kus veri lendab, siis natuke ehk lubaksin, kuid kindlasti mitte tundide kaupa iga päev. Ütleme, kuni tund aega päevas mängib tulistamismängu arvutis, ja siis aitab küll. Ööpäevas on 24 tundi, ja 1 tund tulistamismängu ei võta 12-aastasel tükki küljest. Aga näiteks 5 tundi tulistamismängu päevas võtab juba küll…

Ei luba. Relvi mänguasjadeks koju samuti ei osta. Üks poeg on sellise kasvatuse peal peaagu täiskasvanuks saanud ja pole tulistamise puudumise all seni veel silmnähtavalt kannatanud.

Minu poeg oli väiksena tõeline püssi-, mõõga- ja nugade hull. Seda sellest hoolimata, et ma alguses ikka väga üritasin teda neist asjadest eemale hoida. Mängupüssid jõudsidki meie koju ainult mingite teiste inimeste poolt kingituna, sest ise ma neid talle ei ostnud. Tulistamismänge mängis millalgi ka omajagu. Nüüd on poiss aga 19-aastane ja tõeline patsifist. Vihkab sõdu ja relvad absoluutselt huvi ei paku.