Peale paari ebameeldivat kogemust “iluspoistega” ei ole nad minu jaoks ihaldatavad. Seest mäda inimesega pole lihtsalt midagi peale hakata. Kui päris kole ja stiilitu (Kalvi-Kalle tüüpi isikud) on, siis muidugi ka ei taha. Minu nõrkus on hästi kõhnad ja õrnalt lihases mehed, kuna ma ise olen ka alakaalus.
Üritan meenutada, mida enda elukaaslase välimusest alguses arvasin, aga ei tule meelde. Läks päris kaua aega, enne kui teda romantilises mõttes vaatama hakkasin, enne vist ei mõelnudki tema välimusest midagi. Ilu ja kehaga ta kedagi jalust ei raba, aga kole ka ei ole. Kindlasti mitte minu nö ideaalmees, hoopis teisest ooperist.
Ma ei ütleks, et armastus pimedaks teeb, sest ma ju näen ja oskan hinnata, milline ta võrreldes teistega välja näeb, aga armudes ei hooli enam inimene teise välimusest nii palju. Kui varemalt oled alati mõelnud, et “minu mees peab olema 190 cm pikk, kaaluma 90 kg, nägu võiks olla x inimese moodi ja juuksed pruunid”, siis õige inimese saabudes need asjad ei oma enam tähtsust. Ei oma ka see tähtsust, et mõni väline omadus tema juures ei vasta standardile.
Nn iluspoisid meeldivad peamiselt teismelistele, minu jaoks on nad natuke liiga naiselikud. Kummaline, et arvatakse, nagu ilus mees peab olema poistebändilik iluspoiss või eneseimetleja tüüpi geelivend. On ju igasuguseid vahepealseid variante. Ilusa mehe all mõtlen mina ilusate, aga mitte liiga naiselike näojoontega meest, kusjuures, nägu võib olla ka keskmine, kui tal on stiili.
Võib-olla on tõesti nii, et keskmine naine armastab kõrvadega ja ainult iseloomu, aga minu jaoks on välimus ja ka mehe arvamus enda välimusest oluline. Ei ole selline mees, et riietumine on eide rida ja tema on mees ning ei peagi teadma, mis millega kokku sobib. See ju näitab, et mehel pole visuaalset mõtlemist, mis on minu jaoks väga oluline, sest mõtlen pigem visuaalselt ja mitte sõnades. Selline mees ei suuda ju automaatselt nautida erinevaid kunstivorme ja neist arvamust omada, ilma, et peaks kriitikute tekste lugema või teadma, kui popp üks või teine on. Enamik naisi tegelikult ka ei tea moeajakirjade ja värviteooria abita, et mis millega kokku sobib. Minul on aga moe, soengute, meigi, kunsti, filmi jms visuaalsete väljendusvormide puhul olnud väga väiksest peale oma arvamus.
Kas see on tõesti nii pealiskaudne, kui naine armastab ka silmadega? Mehed ju üldjuhul erutuvad naise vaatamisest ning visuaalne pool on neile väga oluline. Tundub, et siin naistele mitte, sest mina õllekõhuga mehega küll olla ei suudaks, pean ju enda puhul ka oluliseks, et ei oleks rasvarulle üle kõhu rippumas ja mõtlen, kuidas teine mind näeb. Kusjuures, paksud naised on ilusamad, kui paksud mehed, sest nad võtavad paremini juurde. Paks mees on nagu rase naine ja temaga seksimine on nagu rasedaporno.
Selliseid võltsstandardeid mul ka pole, et 190cm pikk ja pruuni peaga. Isegi tüüpi ei ole, meeldivad nii blondid kui ka brünetid, igast rahvusest ja rassist. Asiaatide ja mustanahaliste seas on vähem neid, kes meeldivad, aga siiski. Lõunaeurooplased ja skandinaavlased meeldivad ühtmoodi väga. Aga soeng on minu jaoks siiski tähtis, täpselt nagu mõnele mehele ei meeldi siilipeaga naised. Juuksed on ilusad ja voolavad. Stiili poolest meeldivadki rohkem hipid, rokkarid, boheemlased jms. Mitte päris koomilised hipsterid või töötud narkarist hipid, aga alternatiivsed. Kontorirotiga poleks eriti midagi teha.
