Kas teie mees on tõesti teie elu armastus, et ei kujutagi paremat ette, või on teie suhe rohkem harjumus ja olukorraga leppimine? Arvan, et umbes 99%-l pole suhet elu armastusega või ühega neist, vaid harjumussuhe. Ei ütleks, et enamik paare pidevalt armunud oleks, isegi alguses mitte.
See ei sõltu mitte mehest vaid inimesest endast ja tema iseloomust. Mina näiteks olen selline, kes ka peale 10-t aastat kooselu mõtleb end iga natukese aja tagant armunuks. Mul käivad emotsioonid niimoodi lainetena peal. Mees on kogu aeg ühesugune, mina aga hüplen aegajalt emotsioonide kõrgseisu.
Arvan samuti, et enamus ei ole koos oma Elu Armastusega, aga ma arvan, et see protsent päris 99 ei ole, ikka veidi väiksem 🙂
Mina olen oma Elu Armastusega nooremana suhtes olnud, aga me ei ela koos. Suhtleme sõpradena, näeme üsna harva, nii kord aastas. Ei ela samas linnas, vahe on sadu kilomeetreid.
Vahepeal olin mõne aasta koos ühe mehega, kelle võtsin põhimõtteliselt sellepärast, et sellest Elu Armastusest üle saada. Sobisime selle teisega ka kokku, Elu Armastusest veidi sain üle ka, aga ikka käisin mõnikord salaja köögis nutmas. Lõpuks jätsin selle mehe ise maha. Nüüd elan üksi ja ei otsi rohkem kedagi.
Ega ma ei tee endale illusioone ka selles suhtes, et kui selle Elu Armastusega mingi ime läbi peaks koos elama hakkama, et siis see suhe oleks mingi ideaalne, pigem ma ei usu, et oleks.
Võib-olla ma alles kohtan seda Päris Õiget, ega sedagi tea. Äkki see Päris Õige ongi selline, kes ei ole küll Elu Armastus, aga kellega on lihtne koos olla.
Ma olen abielus mehega, kelle kutsusin välja selleks, et enda arvates Elu Armastusest üle saada (läksime peale 4 koosloldud aastat lahku). Ja juhtus nii, et armusin sellesse mehesse ja abiellusime. See Elu Armastus kummitas aeg ajalt, mõtlesin vahel, et mis siis kui… Aga nüüdseks on see Elu Armastus ka üle läinud, tundeid enam ei ole. Nii et kas see ikka oli Elu Armastus?
Kas on üldse sellist asja olemas nagu Elu Armastus? Ma arvan, et seda saabki täiesti kindlalt väita alles siis, kui elu juba selja taga, sest alati võivad tunded muutuda ja tulla veelgi suurem armastus.
Elu armastus kõlab kaunis pateetiliselt. Kuna olime juba üsna küpsed inimesed tutvudes, siis kindlasti ei sõitnud mul temaga kohtudes katus ära nii nagu 15-aastaselt armudes. Eks liblikad olid ikka kõhus.
Samas ma tean päris kindlasti, et minu iseloomu juures praegune abikaasa on üks väheseid võimalikke variante, kelle kõrval ma rõõmsana, õnnelikuna ja iseendana üldse paarisuhtes suudan olla. Ma olen enne teda elus tugevat armumist tundnud, aga ma pole kellegi vastu sellist sõprust, armastust ja usaldust tundnud, kui tema.
Mina usun tõesti, et olen oma elu armastusega koos.
Iseasi, kuidas keegi seda elu armastust defineerib.
Liblikaid kõhus enam ei ole, oleme juba aastaid koos. Aga väga soe tunne on alati tema peale mõeldes. Minu jaoks on ta mu elu armastus, sest me sobime kokku igal tasandil. Mul on temaga väga hea ja turvaline koos olla.
Ta on hooliv, ei vihasta, ei solvu, meil on alati millestki rääkida. Meil on sarnane eetikameel, eluvaated, isegi maitse kodusisustuse osas klapib meil. Ainult ametid on väga erinevad, lisaks~meil on mõned väga erinevad hobid, kuid ka ühised hobid on olemas. Erinevad hobid kusjuures ei ole mingi probleem, sest me ei suru üksteisele end huvitavaid asju peale ja samuti ei takista teineteisel millegagi tegelemist.
Minu jaoks on see elu armastus lihtsalt üks suur sobivus teise inimesega.
Mu eelmine suhe oli mehega, kelle reaktsioone ma kunagi ette aimata ei osanud. Kartsin teda nagu natuke. Kartsin teda solvata, unustada midagi temaga seonduvat. Ta ootas minult, et ma pean temale huvitavad asjad kõik kaasa tegema, muidu solvus. Päris õudne oli.
Ma olin temasse väga armunud suhte alguses. Mul vedas: ta muutus aja jooksul ideaalseks meheks. Koos muutusime sellisteks nagu praegu oleme. Armumine on kahjuks meil ammu möödas. Harjumuse pärast ma temaga kindlasti koos ei ole – pragmaatiliselt võttes on ta ideaalne mees – ma tean, et paremaid on väga vähe ja tõenäosus, et nendega ka muud osas klapiks on pea et olematu. Ma tunnen temaga tohutut lähedust aeg-ajalt. Ja muul ajal on ta lihtsalt väga usaldusväärne elukaaslane, kellega on väga hea koos olla. Seks temaga on väga väga hea. Ma unistan, et saaksin temasse taas armuda (just nii nagu alguses, kus katus sõidab ja hing jääb kinni, kui tema puudutustele mõtlen). Koos üle 15 aasta – kõrvalt vaadates võib vabalt mugavussuhe olla ja väga hea, sest ebamugavussuhted viivad liigselt energiat. Kärgpere liblikate pärast? Oh dear…
Ei peagi oma eluarmastusega koos olema. Oluline on olla koos inimesega, kellega koos on olla hea ja turvaline, kellega olulised maailmavaated klapivad ning kellele saad loota. Tunded tulevad ja lähevad, kooselu püsib hoopis muul kui tunnetel.
Kas mees on elu armastus või leppisite keskpärasega?
Leppisin alla keskmise mehega. Õige aja olin mööda lasknud. Saame hakkama.
Eluarmastusega elasin viis aastat koos, siis läksime ületamatatute erimeelsuste tõttu lahku.
Põdesin seda kaua, siis võtsin ühe mehe nii häda pärast, noh lõi teine külge ja üldse oli abivalmis.
Elasime kolm aastat koos, selle aja peale selgus, et abivalmis mees oli valetaja ja võlgu ja üle võimete elav inimene. Läksime lahku ja tema võlad jäid osalt minu kaela peale. (olin jah loll ja usaldasin)
Praeguse mehega ei ela ma koos, meil on aastaid kestnud visiitsuhe. Koos on tore ja eraldi on ka kena rahulik, aga hakata seda nüüd mingitesse “kastaonminueluarmastus” mallidesse suruma on totter ja riskantne.
Ma olen liiga vana, et muinasjutte uskuda (Elu Armastus).
Ma ei armu kuigi kergesti ega pole üldse selles mõttes kirglik inimene. Elu on lihtsam kui mõnel sellisel, kel lained kogu aeg üle pea käivad.
Inimesed ju muutuvad elu jooksul ja mees, kes oleks mulle ideaalselt sobinud, kui ma olin 20-aastane, ei sobiks täna enam kindlasti mitte. Nooruses olin rohkem boheemlane, liikusin ka vastavas seltskonnas, kus päikesetõusuni köögis odavat veini lürpides maailma parandati. Tänaseks päevaks hindan ma palju rohkem stabiilsust, kindlust homse päeva ees ja materiaalset kindlustatust. Kutt, kellega olin koos vanuses 19-23, on tänagi vaene kirjanik. Täna ma temaga enam õnnelik poleks kohe kindlasti. Õigemini oleks ma tema kõrval õnnetuks muutunud ilmselt kohe pärast seda, kui oleks temaga lapse saanud. Õnneks ei saanud.
Abikaasa on edukas ärimees. Jah, vahel tahaks et ta suudaks minuga kultuuri- ja ühiskonnateemadel paremini diskuteerida. Kuid majanduses ja poliitikas teeb jälle tema mulle ära. Kui mul on hirmus valu just uuemaid dokke lahata või romaane, siis selleks on mul vanast ajast paar sõbrannat jäänud.
Kas mees on elu armastus või leppisite keskpärasega?
Leppisin alla keskmise mehega. Õige aja olin mööda lasknud. Saame hakkama.
Täpselt sama siin.
Olen täna 50 kandis ja võin ütelda, et seda suurt, kõikehaaravat, vastastikust armastust ma ei olegi kogenud. Noorena oli üks noormees, keda väga armastasin ja ootasin, aga sellel tundel puudus vastuarmastus. Nii et mina ei olegi oma “kaant” elus kohanud. Leppisin mehega, kelle pärast olen väga palju piinlikkust elus tundnud. Tema on aga minust niivõrd sõltuv ja mina omakorda kasutan teda enda elu mugavamaks muutumisel – nii et selline vastastikuse ärakasutamise projekt.
Oli küll suur armastus, aga läksime lahku sellest suurest armastusest. Ja nüüd tõden, et ei tunnegi seda inimest enam, päris kindlasti ta ei olnud aastaid tagasi selline. Tema käitumine, teod, kogu olemus on täielikult muutunud ja armastus hakkab ka üle minema.
Ei tea, kas EA, aga vähemalt mina ta ju valisin, küllap pean siis ka rahul olema. Ei usu, et aia taga oleks rohi olnud rohelisem, teda tahtsin ise ja ei ole vaja kaevelda.
Kas teie mees on tõesti teie elu armastus, et ei kujutagi paremat ette, või on teie suhe rohkem harjumus ja olukorraga leppimine? Arvan, et umbes 99%-l pole suhet elu armastusega või ühega neist, vaid harjumussuhe. Ei ütleks, et enamik paare pidevalt armunud oleks, isegi alguses mitte.
Teemaalgataja, mitmes valik sa oma praeguse mehe jaoks olid?
Leppisin keskpärasega. Valikut oli, aga tema tundus teistest asjalikum ja turvalisem. Praeguseks oleme koos olnud üle 30 aasta, meil on tegelikult väga hea suhe, aga minul on ikka tunne, et see “tõeline” on mul olemata olnud.
Elu armastus olnud varsti juba 15 aastat, koos oleme olnud peaaegu 6 aastat. Paremat ei kujuta ettegi.
mina kuulun selle 1% hulka. loomulikult on olnud enne teda armumisi, aga kui ta minu ümbert kinni võttis – läks silmade ees mustaks! koos oleme 20 aastat ja armastust jagub tänase päevani.
Mõni ei kohtagi elu jooksul seda Elu Armastust. Ehk pole see tüüp? Aga see ei tähenda, et ta oma kaasat ei austaks ega armastaks.
Mis on Elu Armastus on? Millal aru saad, et on Elu Armastus? Enne surma?
Mina olen koos oma Elu Armastusega. Meil mõlemil on seljataga korralik suheteminevik ja seda enam hindame igat päeva, mis meil koos on olnud ja mis tuleb. Teame mõlemad, kui suur vedamine on kohata nii sobivat inimest, keda sa jumaldad partnerina ning kes on ühtlasi su parim sõber, kellega klapib ka huumorimeel. Nooremana poleks ma osanud seda kõike väärtustada. Järgi mõeldes on kõik eelnevad suhted miskitpidi valed olnud, konfliktsed, seetõttu ka oma kiire lõpu leidnud. Üksi on iga kell parem kui vale kaaslasega.
Elu armastus olnud varsti juba 15 aastat, koos oleme olnud peaaegu 6 aastat. Paremat ei kujuta ettegi.
Selliste kommentaaride puhul tahaks alati teada ka teise poole arvamust.
“Peaaegu 6 aastat” kooselu on muidugi suhteliselt lühike aeg, aga pakun, et vähemalt pooled paarid on sellised, kus ühe meelest on nende paarisuhe ideaalne ja paremat ei kujuta ettegi, kuid teine pool on suhtes justnimelt parema puudumisel.
Elu armastus olnud varsti juba 15 aastat, koos oleme olnud peaaegu 6 aastat. Paremat ei kujuta ettegi.
Selliste kommentaaride puhul tahaks alati teada ka teise poole arvamust.
“Peaaegu 6 aastat” kooselu on muidugi suhteliselt lühike aeg, aga pakun, et vähemalt pooled paarid on sellised, kus ühe meelest on nende paarisuhe ideaalne ja paremat ei kujuta ettegi, kuid teine pool on suhtes justnimelt parema puudumisel.
Jah, ma oma meest siia kirjutama ja vastama ei saada, aga tean, et tema tunneb sama. Armastasime üksteist 15 aastat tagasi, aga elu viis lahku, seda enam hindame aga seda, mis meil praegu on. Kui hakata võrdlema, siis arvatavasti tema armastab mind rohkem kui mina teda, vähemalt iga päev tuletab mulle seda meelde, käitub ka vastavalt. Arvatavasti on tema see pool meie suhtes, kes on suhte ja eluga rohkem rahul. Need 6 aastat on mind kätel kantud ja hoitud ja tunnete jahtumist näha ei ole. Jätkuvalt liblikad jms. Seda, et mina olen tema elu armastus, tuletab ka pidevalt meelde.
Siin teemas tuleb hästi välja naiste ja meeste erinevus. Loodus ja naiste valik. See ongi põhjus, miks osad mehed ei taha abielluda. Naised ju valivad. Naistel on võimalik valida kas elu armastus või lihtsalt kõige parem valik nende meeste hulgast, kes tal ümber tiirlevad. Mehed võivad tiirelda ühe või mitme ümber ja sellepärast elavad ka abiellumata sageli terve elu koos kellegagi, et ei saanud (või pole leidnud) seda kõige kõiget või ei valinud see kõige kõige naine teda.
Naised ju valivad, mehed on valitavad. Enamus naisi valib kõige parema valiku, mis tal on, ehk ühesõnaga on ikka paremas olukorras kui mistahes mees, kes sõltub naiste valikust.
Kahjuks tundub tüüpeestlaslik lugu, kus mees on tuim ja naine üritab end tundma sundida, et vähemalt mülema eest.
Miks seepärast tuim peab olema, kuna sina ta selliseks mõtled? Kui mittetuima meest tahad, mine lõuna poole, ainult et kas see pinnapealne tundelõõm ja armusõnad on ikka need, millesse keskmine Eesti naine päriselt ka usub või tekib pikapeale tunne, et vaga vesi, sügav põhi. Mitte keegi ei suuda olla kogu eluks teisele meelelahutajaks. Just seepärast peab inimene oskama ise oma emotsioone valitseda ja oma meelt lahutada. Mõnusa kaaslase kõrval on seda hea teha. Mingit lilled hambus ühest päikeseloojangukohvikust teise jooksmist kogu elu vältel oodata on natuke naiivne. Ma ei sunni end tundma, ma lihtsalt tunnen, kui taban ära jälle mingi väikese hooliva teo või üdini tuttava naeruse pilgu vms.
“Elu armastus” on mingi imelik väljend.
Ags minu kauaaegne elukaaslane ja tänane abikaasa on kindlapeale see minu õige teine pool. Oleme koos lihtsalt vankumatu tandem. Ta on lisaks sellele, et ma teda armastan ka veel minu parim sõber ja kõige parem nö lahingukaaslane. No me lihtsalt oleme hea komplekt – need kusjuures mu mehe sõnad 🙂
Suur armastus kyll ei olnud
Suur armastus oli luuser, mitmenaisepidaja jne.
Valisin mehe kes meeldis, kes oli tark ja majandusliku mõtlemisega.
Aga see romantiline pool on nõrk ja liigagi.
Mina võin küll öelda, et minu mees on minule see elu armastus. Varsti saab 12 aastat abielus, aga mees meeldib ikka veel väga ja vahel olen vist suisa armunud uuesti. Muus osas sobime ka nagu sukk ja saabas.
Kusjuures leidsime teineteist juba esimesel kursusel.
Elu armastus on mul elu ise. Mehed? No olen tundnud mõned korrad suurt romantilist tunnet, mis on ikka kõik paigast nihutanud, kuid need on kõik jäänud kooseluks realiseerimata – sellepärast tunduvadki nii romantilised ja ilusad.
Suur armastus osutus valelikuks ja luuseriks, enam ei taha tundagi.
Esimene mees ei olnud teab kui suur armastus, aga hea sõber siiani.
Niiet mine võta kinni siis, mis loeb ja kellega elada…
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
