Leppisin keskpärasega, sain eluarmastuse. Ilma temata oleks elu hale vari sellest, mis on praegu.
Teema: Kas mees on elu armastus või leppisite keskpärasega?
05.04.2017 20:03
To report this post you need to login first.
06.04.2017 10:02
06.04.2017 14:03
Mina küll arvan, et minu mees on elu armastus. Hakkasime koos elama tugeva armumise ja kire mõjul umbes 1 kuu pärast tutvumist, umbes paari aasta pärast sündis meil esimene ühine laps, hiljem ka teine. Tänaseks oleme koos olnud 19 aastat ja ma arvan siiani, et mul on elus hullult vedanud ega kujuta elu ilma temata ette.
To report this post you need to login first.
22.04.2017 19:16
Täiesti elu armastus. Maailma parim mees. Olen väga õnnelik, et temaga kohtusin ja ei kavatse temast mitte kunagi loobuda. Kõige hoolivam ja armastavam inimene maailmas. Simply the best.
Aga mina küll ei usu, et 99% inimestest harjumusest koos elab. Sellest oleks küll väga kahju. Siis poleks ju peaaegu üldse armastust ilmas 🙁
To report this post you need to login first.
22.04.2017 22:14
Minu abikaasa pole küll maailma parim mees, tal on mõnedki puudused (nagu ka minul), kuid kindlasti on ta mu Elu Armastus.
Ta on mu esimene armastus, ainuke armastus. Ma olin 24-aastane, kui temaga kohtusin – suhteliselt eakas inimene esimest korda armumiseks. Selleks ajaks olid paljud mehed üritanud mu tähelepanu võita, kuid mitte ükski ei tekitanud minus soovi meeldida, tahtmist kallistada, suudelda. Nad olid minu jaoks lihtsalt kui inimesed, mitte MEHED. Ma ei vaadanud ühtegi sellise pilguga.
Ja siis kohtasin ma Teda. Ta oli kohe nii Oma – ei leia muud sõna selle tunde kirjeldamiseks. Nii oma, koos kõigi puudustega, mis mind vahel hullult närvi ajavad. Minu teine pool. Ja see tunne püsib nüüd juba peaaegu 20 aastat. Ei ole mind kordagi ükski teine mees natukenegi huvitama hakanud. Vaevalt siis et kunagi enam hakkab ka. Vene keeles on minutaoliste kohta hea sõna – odnoljubka.
To report this post you need to login first.
23.04.2017 14:51
Teemaalgataja ei tea muffigi suhete erinevatest etappidest, emotsioonide elueast jms.
Sa väidad, et 99% suhetes pole olnud hirmkõva armumise faasi, kus kahtlemata teist eluarmastuseks peetakse ja “kuni surmani” usutakse? Päris hall maailm, mina küll ei usu, ma olen kindel, et see % on kordades väiksem. See, mis sellest eluarmastusest pärast 10+aastat ja kolme last (nt) on järele jäänud, on hoopis teine teema.
To report this post you need to login first.
23.04.2017 15:34
Aga mis eristab “keskpärast” “elu armastusest”? Kas üks välistab alati teise ja kui siis kuidas?
To report this post you need to login first.
23.04.2017 19:59
Ma ei tea, kas mees on minu eluarmastus.
Ta seab alati minu esikohale. Teeb kõik selleks, et meie perel oleks hea kodu. Ta on omaks võtnud minu lapsed eelmisest suhtest. Armastab, hoolib, toetab, hoiab.
Mina olen vastikult egoistlik inimene ja imestan tihti, kuidas ta jaksab ja kannatab. Tean, et mina pole sugugi maailma parima abikaasa tiitlit väärt. Armastan teda siiski palju ja püüan olla parem. Sest mu abikaasa on väärt head naist 🙂
To report this post you need to login first.
23.04.2017 22:17
Leppisin keskpärasega, sain eluarmastuse. Ilma temata oleks elu hale vari sellest, mis on praegu.
Mul sama, tegin kiretu väga turvalise valiku ja 20 aastat hiljem ei jõua ennast ära kiita. Hea mees on, täpselt mulle sobiv. No ma sobin talle ka:).
To report this post you need to login first.
23.04.2017 23:37
Ei ole elu armastus, kuna elu armastus oli keskpärane mees. Praegune mees on parim ja seda ütlen isegi peale 11a kooselu ja kolme last. See pole olukorraga leppimine, vaid teadlik valik ja otsus. Selle elu armastusega poleks mul mingit tulevikku – mees oli egoist, tal puudus austus naiste vastu ning ta oli arvutimängusõltlane. Raha oli ainult palju. Hiljuti temaga üle pika aja kohtudes sain teada et ajaga pole ta kuhugile arenenud ja uue elukaaslasega käitub veel hullemini.
Minu mees on suurepärane kaaslane mulle, parim isa lastele. Mul on tema vastu sügav austus ja imetlus. Kirg pole nii suur, aga see võib olla ka sellest, et me temaga ei tülitse. Tülitsemine pidavat ka kirge tekitama suhtesse…
To report this post you need to login first.
30.04.2017 08:42
Jah, minu laste isa on minu elu armastus. enne selle mehega kohtumist polnud ma kordagi mõelnud võimalusele lapsi saada, aga kui ma temaga tutvusin, siis see oli ausalt nagu mingis ladina seebis, kus kaks inimest vaaatvad teineteisele otsa ning algab jäägitu armastus.
must oleks nagu elekter läbi käinud. olime koos neli aastat, kuid siis läksid meie teed kahjuks lahku.
me nagu väldiksime teineteist, eluteed viivad väga üksikutel kordadel kokku ja siis on alati selline soolasambatunne peal.
To report this post you need to login first.
30.04.2017 10:29
Muidugi ei kesta armumine suuremal osal kogu elu täpselt samamoodi, nagu oli algusfaasis, aga ei kujuta ette, et peaks olema koos mehega, kellesse polnud vähemalt mingi aeg tohutut armumist, vaid leigus, umbes nagu sõbra suhtes.
To report this post you need to login first.
30.04.2017 22:53
Mul neid suhteid ikka mõni oli, oli ka mõni kooselu – klappisime hästi ja koos oli hea olla, aga ikka tundsin, et vat ei ole seda armastust. Ma juba jõudsingi arvata, et armastust ei olegi tegelikult olemas, et inimesed elavadki koos sellepärast, et neil on koos hea olla. Aga lõpuks leidsin ka mina selle, kelle puhul ma tundsin, et armastan teda kõiges heas ja halvad, koos kõikide tema kiiksudega. Ja et just temaga koos ma tahan vanaks saada. Nii et meil soolasambaid ja kiremöllu ei olnud, aga ma arvan, et me oleme üksteise elu armastus ja me oleme kokku loodud. Koos oleme väga hulle asju üle elanud ja näe, ikka koos 🙂 Ja me mõlemad teama, et just teisega koos tahame vanaks saada.
Mul ka muidugi hea eeskuju eest võtta – mu vanemad hakkavad varsti 80 saama, aga ikka koos nagu sukk ja saabas. Nii tore on vaadata, kuidas hoolivad ja hoolitsevad üksteise eest, tögavad üksteist ja ema ikka veel naerab isa naljade peale.
To report this post you need to login first.
02.05.2017 21:13
Mina olen see ebaromantine hing, kes usub, et inimesed sobiksid paljude erinevate inimestega kokku. Ühega sobivad ühed küljed, teisega teised. Mehega mingites asjades sobime väga hästi, mingid tahud mulle temas eriti ei meeldi ja vastupidi ka. Usun, et olemas on ka palju teisi toredaid ja hoolivaid mehi, kellega võiksin ehk kuidagi teisiti sobida. Aga ometi on ta tõesti minu “elu armastus”, kui sellist väljendit kasutada. Miks? Sellepärast, et ma olen nii valinud. Ja sellepärast, et temaga ja ainult temaga seob meid meie koosoldud aeg, meie lapsed, meie hetked. Teistega mul kõike seda pole ja just see teeb meie suhte eriliseks. See, et sa tunned kedagi nii läbi ja lõhki ning oled koos temaga seitse puuda soola koos ära söönud. Kui siis pärast seda kõike on suurema osa ajast koos veel tore ja lõbus ka, siis ongi ju kõik hästi.
To report this post you need to login first.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
