Teema: Kas minusugusel on mõtet psühhiaatrile minna?

Ehk on sulle psyhhoteraapiast rohkem abi? Keemiat muidugi ei tasu syya.

Psühhiaater on arst, kes kirjutab tablette, osad teevad ka psühhoteraapiat või suunavad sinna. Psühholoog on see, kes tegeleb “normaalsete inimestega” 🙂 mitte haigustega, ka psühhoteraapia on nende ala. Ja niipalju kui ma aru saan, on sinul mitte haiguslik seisund vaid lihtsalt tundlikum ja õrnem närvikava.

Lugesin sinu kirjeldust ja tundsin ennast ära, kui välja arvata see paratsetamooli jutt. Mul on ka probleem see, et ei suuda tööl käia, sest ei suuda taluda väikestki stressi. Avatud kontoris töötamine tundub ka täielik põrgu. Lõpuks leidsin lahenduse selles, et olen vabakutseline koolitaja (inimestega suhelda meeldib, kui suhtlemine kestab lühikest aega), aga 8t päevas ei suuda. Olen 1x elus psühhiaatri juures käinud ja antidepressante tarvitanud. Tookord lisandus mu tavapärasele olekule veel õnnetu armastus. Tulemus oli väga positiivne: võtsin 6 kuud antidepressante ja olin vähemalt 2 aastat suurepärases meeleolus ja energiline. Nii et minu soovitus on see, et kui ikka end halvasti tunned, tasub arsti juurde minna ja rohtu võtta.

Soovitan jätta kõik need kemikaalid. AD ei kõrvalda ühtegi su probleemi, teeb sind vaid ükskõikseks nende olemasolu suhtes. Alkohol teeb sama. Asu lahendama neid probleemi juuri ja kui tood näiteks kontoris töötamise, siis tee kõigepealt endaga tööd, miks see sinus sellist vastikust tekitab.

Psühhiaater paneb sulle ametliku diagnoosi ja ilmselt ka ravimid.
Ise olen samasugune, olen käinud psühhiaatri juures korduvalt, varasemalt tarbisin neid ravimeid aga enam mitte. Palju on olnud juhuseid kui kuskil arstil ravim kirjutatakse ja ma neid ei võta, vahest isegi ostan välja aga võtta ei julge.

Kägu kirjutas:

Kas ma saaksin mingit abi psühhiaatrilt kui:

…ma elan suht eraklikult (ei taha võõrastega, ega julge eriti suhelda)
…armastan õhtuti alkoholi tarbida (mitte palju korraga, aga iga päev natuke)
…ei suuda minna tööle, mis sõltub ajast ja kohast (kohe on sügav depressioon, kui mul on iga päev kellaajast ja kohast sõltuvad kohustused)… ma teen kodus omaette tööd (neti vahendusel, oma probleemide tõttu sellise otsisingi, jumal tänatud, et midagigi leidsin)
…olen ülitundlik tegelane, suur muretseja ja hüpohondrik veel pealekauba
…mul on unehäired (eriti hullusti siis, kui järgmine päev on tarvis kuskile minna, võin 100% öösel üleval passida)
…kõige selle kõrval pean hakkama saama laste kasvatamisega
… olen meeletult tundlik ravimitele ja kõrvalmõjudele, ei kannata paratsetamooli näiteks, eriti suuri annuseid nagu 1 gr, vererõhk läheb väga kõrgeks ja hakkab halb. Mul on ka südamerütmihäired (vahelöögid – need ohtlikumat sorti).

Mida teeb psühhiaater, kui ma tema juurde lähen ja seda kõike räägin? Kirjutab mingit keemiat (antidepressandid), mida ma võtta kardan (tõenäoliselt ei julge ma öeldagi, et kardan, lihtsalt ei võta, kuigi kirjutatakse välja)?
Saaksin sealt üldse mingit abi või ei? Või jätkan parem oma eluga nõnda nagu oskan?

Sul on siin ilusti kirjas pikaaegse depressiooni tunnused, millega peaksid pöörduma psühhiaatrile…aga-aga…ega ju SINA “mingit keemiat” küll neelama ei hakka…

Mis sul siis enda arvates tuleks teha, et oma depressiivsest seisundist välja tulla? Vait olla ja edasi teenida?!

Niimoodi tahadki siis elu lõpuni vegeteerida, et kedagi näha-kuulda ei taha, tööle ei saa minna (kuna sul kohe tekib SüGAV depressioon – sinu sõnad), tahad unehäireid taluda (pikaajaline unehäire progresseerub muideks, et teaksid), tahad kogu oma edasise elu öösiti üleval olla, muretsedes hommikuni välja, et pead hommikul toast välja minema…kas sa ikka mõtled ka, et su haigus ainult süveneb aastatega!

Kirsiks tordile lisandub veel su igaõhtune napsutamine…
Võid ju mõelda, et näe, joon nii ja nii mitu klaasi ainult, aga fakt on see, et iga päev alkoholi tarbimine pole normaalne ja on (sinu puhul loodetavasti veel algstaadiumis) alkoholismi tunnuseks.

Sul on vaja lapsed üles kasvatada – nendega pead minema lasteaeda, kooli, teatrisse, kinno, sünnipäevadele, mänguväljakutele, lastele suunatud üritustele ja kuhu kõikjale veel. Sa saad suure vaevaga ise toast välja, no kuidas sa siis veel laste üleskasvatamisega kavatsed hakkama saada – nemad tahavad toast välja iga päev…

Miks sa psühhiaatrit nii meeletult kardad? Psühhiaater pole mingi retseptimasin, kes sulle peotäie tablakaid igaks päevaks välja kirjutab…

Minu meelest on sul vaja antidepressanti küll.

Jeerum küll, antidepressandid pole mingid saatanlikud “mürgid”!!! – kas sa üldse tead, kui paljusid depressiivikuid need “mürgid” aidanud on ja kui paljude elukvaliteet tänu AD-le on paranenud??

Psühhiaater aitab natukese ravimiga, suunab su psühholoogile…ja sa saad abi!

See su praegune vegeteerimine koduseinte vahel vindisena, pidevalt muretseva hüpohondrikuna ja pidevalt unetuna pole küll mingi elamist väärt olukord.