Kuidas oleks parem suhelda peres, kui miski häirib ja teeb kurvaks või tigedaks?
Kui ma ütlen iga päev midagi- korista enda järelt, pane asjad ära, korista oma tuba(lapsele) jne siis on see nagu käsutamine ja vingumine teiste arust.
Kui ei ütle ja lasen kuu aega kulgeda kõike, nagu näiliselt oleks rahul, öeldes siis kõik korraga välja, arvatakse et mis nüüd, hüsteerik?
arst aitab sind
Mitu võimalust on.
Teatud asjade puhul võiks pidevalt öelda, aga ütlemine peaks olema konkreetne, ühe asja kohta, mitte üldine. Mitte “Korista enda järelt”, vaid “Pane taldrik pesumasinasse”, “Vii must pesu ..” jne. Esimene lause mõjub negatiivselt, vinguvalt, annab märku, et see, kellele öeldi, on halvasti käitunud.
Kui tahad, et asi saaks kohe tehtud, siis ära lahku lapse juurest enne, kui ta on asunud tegutsema. Vajadusel korda käsku, näita, et sa ei tagane öeldust.
Teatud asjade puhul võiks leppida korratusega (mida jubedat ikka juhtub, kui tühi kruus kaks päeva lapse toas on) ja teha märkusi harvem. Ja ikkagi esitada palve (“Too oma toast mustad nõud ära!”), mitte ving (Jälle sa pole…, mitu korda peab ütlema..)
Koristamise puhul on kasu konkreetsetest juhistest ja osa kaupa tegemisest ning tähtaegadest.
Osa kaupa = ei nõua ühe korraga segadusest täieliku korrani, vaid annad üksikuid ülesandeid (riiete sorteerimine ühel päeval, riiuli korrastamine teisel päeval).
Anna tähtaeg (õhtuks, homseks, nädala lõpuks …), aga aita lapsel tähtaega meeles pidada.
Endasse korjamine on hullem. Esiteks mõjub see kogunev vimm sulle endale halvasti, teiseks võib siis lähedasele kogu see sopp, mis ühel hetkel paisu tagant vallandub, tõelise šokina tulla, sest ta arvas, et kõik on parimas korras. Lisaks võib see hävitada igasuguse usalduse, kuna lähedane edaspidi suhtub sinusse kahtlustavalt, et kas sa teda näiteks kiites tõesti arvadki nii, või on see ainult teesklus.
Ainult igapäevane kaeblemine ka ei aita. Kui sa näed, et sõnadega ütlemisest ei piisa, siis tuleks rakendada mingi keeldude-preemiate süsteem. Tuleks olla valmis minema ka kompromisssile.
Näiteks: Mu lapsel on mõnikord halb komme, et ta viskab oma riided enne ööund keset põrandat maha. Olen korduvalt öelnud, et nii ei tohi. Mina ära ei korista. Enne magama ei saa, kui ta pole laiali loobitud asju maast ära võtnud. Eile juhtus sama. Jõudsime kokkuleppele, et võtab siis ära kui ma olen tule ära kustutanud. Võttiski. Ma ei hakanud nõudma, et seda peab kindlasti valges tegema, ju tal oli häbi ka ja valges ei tahtnud.
Üldiselt meil on kujunenud nii, et lubadustest me peame kinni. Kui mina midagi olen lubanud, siis ma teen seda. Teised samamoodi. Aga tekib olukordi, kus läheb vaidlemiseks selle üle, kas midagi on võmalik lubada või mitte. Lapsega me leiame siiski alati mingi kompromissi, mis mõlemat rahuldab.
Kõigi kasutatavates ruumides (koridor, köök, elutuba, vannituba jne) peab kord majas olema. Seda ütlengi kasvõi 10x KOHE kui näen, nii kaua kuni on ära koristatud. Oma toas elagu nii, nagu ise soovivad. Oma tuba, oma luba.
Mina annan nimekirja, mis peab päeva jooksul tehtud olema. Iga kord kaasneb silmade pööritamine, aga ei viitsi välja teha. Kui jätab nõud lauale (mida juhtub iga kord), siis ütlen, palun vii nõud nõudepesumasinasse. Vajadusel ütlen seda ka teist korda, siis juba konkreetselt, et palun KOHE.
Kuidas oleks parem suhelda peres, kui miski häirib ja teeb kurvaks või tigedaks?
Kui ma ütlen iga päev midagi- korista enda järelt, pane asjad ära, korista oma tuba(lapsele) jne siis on see nagu käsutamine ja vingumine teiste arust.
Kui ei ütle ja lasen kuu aega kulgeda kõike, nagu näiliselt oleks rahul, öeldes siis kõik korraga välja, arvatakse et mis nüüd, hüsteerik?
Iga päev ja kuuaega on ikka väga ülevõlli äärmused. Miks mitte 1 kord nädalas “peapesu korraldada” kui just pead vinguma ja käsutama.
Kui midagi 6elda, siis kohe ja konkreetses ja viisakas toonis “palun tee seda”, mitte udune ving, “no palun hoia korda, kaitu viisakalt jne”. Ja 6elda, kui mingi asi on reegel, mis peab alati nii olema. “Palun pane oma kasutatud nõud masinasse, seda teevad kõik ja alati”. Kui on midagi, mis vaga hairib, siis võtta ette jutuajamine, kus teha selgeks, miks see asi on tahtis jne. Mingi kogumise ja plahvatamisega ei saavuta sa midagi, s66d kõigi sh enda narve.
vingumine saeb ajusid. prahvatamine on halb. aga ka konkreetne ütlemine ei meeldi, vaid mõjub käsutamisena, isegi kui sinna “palun” lisada.
Tuleta talle meelde, et ving, prahvatamine ja käsutamine kaovad kohe, kui tema selleks põhjust ei anna, st teeb, mis vaja.
Igaüks peab pere heaolusse panustama. Kui endal meeles pole, tuleb käsutada.
Kuidas oleks parem suhelda peres, kui miski häirib ja teeb kurvaks või tigedaks?
Kui ma ütlen iga päev midagi- korista enda järelt, pane asjad ära, korista oma tuba(lapsele) jne siis on see nagu käsutamine ja vingumine teiste arust.
Kui ei ütle ja lasen kuu aega kulgeda kõike, nagu näiliselt oleks rahul, öeldes siis kõik korraga välja, arvatakse et mis nüüd, hüsteerik?
muidugi on näägutamine
miks peab laps koristama oma tuba iga päev? su enda käekott ja kosmeetikakott on korras? enamus naistel ei ole!
kui asjade ära panemist õpetada juba siis kui ta kõndima hakakb, siis pole vaja hiljem seda ka öelda
Kindlasti ära kogu seda endasse. Vahet pole, kas tegu laste või täiskasvanutega, tee lihtsate näidete abil selgeks, miks enda järelt koristada võiks – kas sulle meeldiks minna wc-sse, kus on eelmise inimese pidurdusjäljed? Või kui tahad süüa teha, kas on tore kõigepealt pannilt kuivanud kartuleid maha nühkida? Jne.
Kasvatamise, igasuguse kasvatamise juures on tähtis ka see, et tegu ja tagajärg (kiitus või karistus) oleks ajaliselt üksteisele järgnevad, et ajus üldse tekiks mingi seos see-hea, too-paha. Kutsikas surutakse ninapidi kohe loiku, mitte nädal hiljem, väikelaps ja ka täiskasvanu on ammu unustanud need asjad, mida sina ülesse võtad. Kui keegi hakkaks mu kallal kord nädalas võtma, et “eelmisel teisipäeval jäid sul mustad sokid radiaatori taha!”… peast soe, esiteks ei saa seda enam parandada ja siis on see tõepoolest lihtsalt tagantjärgi näägutamine. Ja ise siis kogus neid “juhtumeid” ja muudkui keed, teised ei tea õhkagi, mis sa mõtled, eieiei, ikka otsekohe tuleb 6elda. Lisaks õelda just nii nagu eelmine, teha selgeks, mis konkreetselt häiris ja miks on see käitumine paha.
http://www.askandia.ee/2011/09…..koristada/
Meil on lapse tuba selline, aga veel hullem. Kui seda ma veel taluks ja ei vaataks sinna… siis jääb kõik muu vedelema ka neisse ruumidesse, mis pole tema tuba.
Kas eelmisel vastajal on lapsed? Kas su lapsed peavad koristama vaid enda tuba või ka teisi ruume majas?
meie majas ykski ruum ei muutu selliseks ka siis, kui kuu aega ei koristata.
mul on kolm last, koristama ei pea nad sauna. kõiges muus nad on osalised ja teatud tööde jaoks on graafik.
ka olen ma oma lastele õpetanud kiirkoristuse saladusi ja mis sellega pärast kaasneda võib.
aga igapäevast koristamist ei toimu ja laste toad on nende privaatruumid, kus tohib olla teatud segadus. meil on alati olnud reegel, et sööginõud tohivad liikuda vaid elutuppa.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
