Meie peres teen süüa tõesti ainult mina. Mehe lapsepõlvekodus oli söögitegemine imeloom, keda keegi polnud näinud. Olevat söönud makarone, praekartuleid, keedukartuleid sardelliga ja magusaid putrusid, rohkem kodutoite mehele suurt ei meenugi. Praeräim ka. Kuidas nõukogude ajal ämm oma pere nii kesise menüüga ära toitis – võib vaid imestada. Aga eks ta oli ka tööga väga rakkes, ju polnud jõudu mõeldagi. Praegu ta toimetab köögis igatahes rohkem ja mõned asjad on lausa väga head.
Kui mehega kokku kolisime, olid tema maitsemeeled seega täiesti kinni. Ise ta polnud peale muna keetmise-praadimise ja nende lapsepõlvetoitude midagi teinud, poest niisama ostetud kraami sõi poissmehepõlves. Võileibasid, suitsukanakoiba ja muud sellist.
Mina olin juba lapsena ema kõrval köögis hakkamas, ema tegi hästi süüa ja õpetas mulle ka, juba varakult.
Mees ei teadnud alguses pooli toite isegi mitte nimepidi, mis minu kodus igapäevased olid. Pane siis selline kööki pliidi taha…
Mul käib söögitegemine nii möödaminnes, pole mingi vaev ja kulutatud tunde ka ei loe. Praegu on eriti lihtne, sest töötan kodus ja mu tööpäevad ei ole pikad. Teiste koju jõudes on söök valmis. Mees ka jõude ei passi, temale meeldib koristada ja nii ta siis koristabki. Köök, wc-d ja duširuumid – neid ma teen ise, mees teeb toad, läbi kahe korruse, lapsed muidugi omi tube hoiavad ise korras, aga mees toimetab vahel seal ka. Kelder ja saunaruumid on ka tema valitsuse all.
Meil on ridaelamuboks, seega on õueala väiksemapoolne. Seal me teeme kõik koos, aga mina vast enim, sest see läheb hobi kirja ka.
Jah, mees mul reeglina toitusid ei kiida ega laida. Kui mõni asi ei maitse, siis ei söö lihtsalt, maitsva asja sööb ära ja tõstab lisa. Lapsed kiidavad häälekamalt. Ka isa, kui see on ootamatult nende toad tolmuimejaga üle tõmmanud. Mina reeglina ei kiida ega laida meest jällegi koristamise eest või pärast.
On õnn, kui tuled koju ja iga päev on söök valmis, samamoodi on õnn, kui keegi iga päev elamise korras hoiab. Tunnustama muidugi peab ja seda meil ka tehakse, aga see ei käi vahetult konkreetse toimingu järgselt.
Teema: Kas pere kritiseerib toitu?
Esiteks tuleb siit teemast välja, et ikka on veel väga palju peresid, kus naine teeb süüa. Mida selle kompenseerimiseks teeb mees? Eeldades, et naine pole koduperenaine. Eeldades, et kõik pole talumajapidamised, kus mees muudkui künnab ja külvab päevad läbi, viskab sõnnikut päikesetõusuga ja lõhub talvepuid loojangul.
Selle kompenseerimisega on sihuke väike jama, et mehed pole üksinda küll ükski näljasurma surnud (seega teevad süüa küll, kui vaja). Aga katust või korstnat parandavat naist, keevitavat või saagide või lõikuritega töötavat naist pole veel näha olnud. Ka elektrit naised ei mõika (veelahe jookseb pirni ja pistikupesa vahetuse juurest vist?), kuigi füüsika on kõigile kohustuslik ja naistel pidi haridust ka vähe rohkem olema keskmiselt. Mis ime siis, kui üks saab hakkama pea kõigega (peale sünnitamise ja imetamise), teine aga kokkamise, käsitöö, koristamise, sünnitamise ja imetamisega, et siis jäävadki need tööd talle. Neid teisi töid naine ju ei tee.
Iseasi muidugi, kui on tegu korteriinimestega, kellel majad ei lagune, miski parandamist ei vaja ja/või kõik selleteemaline tellitakse sisse. (Ka seda tellitud kutsetööd teevad ainult mehed, aga see on teiste foorumite, sh. palgalõhe, teema.)
saagide või lõikuritega töötavat naist pole veel näha olnud.
Sa peaksid mulle suvilasse külla tulema. Töötan nii käsi- kui mootorsaega. Lõikuritega ka. Elektriga tõesti ise parema meelega ei tegele, selleks on mul prof elektrikust sõber.
Minu mees teeb hästi süüa ja oleme lapsega tema toitudega väga rahul. Kriitikat küsib uute roogade puhul ise ja seda saab anda ka mitte vastikult.
mees yksi kodus- toit läheb kapis vanaks.mees sööb väljas.
Selle kompenseerimisega on sihuke väike jama, et mehed pole üksinda küll ükski näljasurma surnud (seega teevad süüa küll, kui vaja). Aga katust või korstnat parandavat naist, keevitavat või saagide või lõikuritega töötavat naist pole veel näha olnud. Ka elektrit naised ei mõika (veelahe jookseb pirni ja pistikupesa vahetuse juurest vist?), kuigi füüsika on kõigile kohustuslik ja naistel pidi haridust ka vähe rohkem olema keskmiselt. Mis ime siis, kui üks saab hakkama pea kõigega (peale sünnitamise ja imetamise), teine aga kokkamise, käsitöö, koristamise, sünnitamise ja imetamisega, et siis jäävadki need tööd talle. Neid teisi töid naine ju ei tee.
Iseasi muidugi, kui on tegu korteriinimestega, kellel majad ei lagune, miski parandamist ei vaja ja/või kõik selleteemaline tellitakse sisse. (Ka seda tellitud kutsetööd teevad ainult mehed, aga see on teiste foorumite, sh. palgalõhe, teema.)
Sa pole lihtsalt üksikult elavate naiste juures käinud? Minu tuttavad üksikud naised saavad kõik tehtud ise, kohe 70 saav naabrimemm, kellel mees kõrvalt suri, langetab ise mootorsaega puud, tükeldab, veab väikese aiatraktoriga metsast välja, lõhub. Kuna see hakkab tervisele, siis vahel püüab mõnd küla jotast meesterahvast appi kutsuda, aga peagi loobub. Tudengina panin ma ise riiulid trelliga seina, vahetasin kontaktid (no olgem ausad, ega see nüüd hirmus raketiteadus ei ole ikka küll). Nüüd olen mehe kõrvalt õppinud ära ka korstna pühkimise. Kuna hakkasin käsitööna mosaiike laduma, siis tuleb ka lõikureid kasutada. Pole see sugugi nii keeruline, ega õmblemine ei ole kuidagi lihtsam. Probleem on selles, et emad õpetavad poegadele kuidas süüa teha, isad õpetavad poegadele neid “meestetöid” aga isad ei õpeta tütardele meestetöid. Tütred peavad need meetsetööd ise youtube ja füüsikaõpikute abil selgeks õppima. Eestis teatavasti on üks suuremaid reaalaladele spetsialiseerunud naiste protsente üldse.
Esiteks tuleb siit teemast välja, et ikka on veel väga palju peresid, kus naine teeb süüa. Mida selle kompenseerimiseks teeb mees? Eeldades, et naine pole koduperenaine. Eeldades, et kõik pole talumajapidamised, kus mees muudkui künnab ja külvab päevad läbi, viskab sõnnikut päikesetõusuga ja lõhub talvepuid loojangul.
Selle kompenseerimisega on sihuke väike jama, et mehed pole üksinda küll ükski näljasurma surnud (seega teevad süüa küll, kui vaja). Aga katust või korstnat parandavat naist, keevitavat või saagide või lõikuritega töötavat naist pole veel näha olnud. Ka elektrit naised ei mõika (veelahe jookseb pirni ja pistikupesa vahetuse juurest vist?), kuigi füüsika on kõigile kohustuslik ja naistel pidi haridust ka vähe rohkem olema keskmiselt. Mis ime siis, kui üks saab hakkama pea kõigega (peale sünnitamise ja imetamise), teine aga kokkamise, käsitöö, koristamise, sünnitamise ja imetamisega, et siis jäävadki need tööd talle. Neid teisi töid naine ju ei tee.
Iseasi muidugi, kui on tegu korteriinimestega, kellel majad ei lagune, miski parandamist ei vaja ja/või kõik selleteemaline tellitakse sisse. (Ka seda tellitud kutsetööd teevad ainult mehed, aga see on teiste foorumite, sh. palgalõhe, teema.)
Sa oled vist väga eakas? Mina ei tea küll tänapäeval oma tutvusringkonnas meest, kes elektrijuhtmeid vahetaks, keevitaks või lõikurit omaks. Elektrijuhtmeid paigaldab töömees ning kaugloetavat elektriarvestit käib vaatamas vastav spetsialist. Kui keskküttekatlal mingi andur undama hakkab, siis kutsutakse ka töömees. Ainus töö, mis vajalik on ja meenub, on katuserennide puhastamine.
Ühel mehel on hobiks mööbli nikerdamine, aga see on kulukas ja tülikas hobi, mitte hädavajadus.
Tõsi, suvel suvilas mängitakse jah ürgmeest, saetakse mõni puu maha ja võetakse kirves kätte, aga aastaringselt küll mitte.
Mul on õnneks kuldsete kätega isa, kes oma tütardele sellised asjad selgeks on õpetanud, on ta ise mitu traktorit ja autosid juppidest kokku pannud ning kokku keevitanud, maja ehitanud, saunu ja muud remondipudinaid peoga peale. Mina kasutan kodus trelli ja mootorsaage, oskan tinutada, ketasseaega ja mootorsaega tööd teha, parandan asju jne. Elektrijuhtmeid pris vedama ei lhe ei mina ega ammugi mees, on oskajad riistad ja õppinud mehed selle jaoks. Mees on emaga elanud korteriinimene, kes pole elus mootorsaage käes hoidnud. Mina oskan aiatöid, mehele pean õpetama, missugune on umbrohi ja mis lill jne. Aeda karulauku korjama ei või ma teda saata, sest piibelehed kasvavad seal täpselt kõrval ja tema vahet ei tee 🙂 samas haritud ja akadeemiliselt väga tugev mees on, lihtsalt elu praktiliste pisiasjadega olen mina rohkem kursis. Oma lastele õpetan ka kõik need asjad selgeks!
Söögitegemist õpetas mulle ka rohkem isa 🙂 tema õpetas, kuidas teha head omletti (ema koonerdas munadega ja toppis liiga palju jahu, temal tulid omletid nätsked 😛 ), makarone hakklihaga ja muid “meestesööke” mida oskas. Temal saingi selle toidutegemise huvi, ema suhtus toidutegemisse kui tüütusse kohustusse (mida see ka tema jaoks oli, isegi minu jaoks on see pidev “mida täna süüa teha” üsna tüütu), mida peab tegema ja oli väga õnnelik, kui ma 12-13a üle võtsin toidutegemise.
Mul ka mees ikka kiidab ette-taha ükskõik mida, mis ma teen. Püüab lapsele eeskujuks olla, sest too on hull pirtsakas ja koguaeg vingub söögi kallal ja mitte millegi kohta hästi ei räägi. Sööb küll, aga viriseb lihtsalt. See lapse virisemine on nii demotiveeriv, et tõesti ei viitsigi väga midagi süüa teha, sellepärast siis mees kiidab, sest ta vihkab söögitegemist veel rohkem kui mina. Kui sööjad rõõmsad on ja kiidavad siis ikka viitsin jälle rohkem katsetada ja vaeva näha. Teen muidu hästi süüa kui viitsin pühenduda.. Vägisi teen, siis ei tule hästi välja 🙂
Meie peres ei ole nii, et mees peab naise ränga solvamise ja panniga saamise hirmus vaikselt sisse vohmima, mida naine ette kallab.
Mees ei saa ise panni pealt toitugi kätte, naine peab ette andma? Või mida selle kallamise all silmas pidasid?
Me arutame, mida süüa tahame ja siis (enamasti mina) annan oma parima. Siis arutleme koos ja järgmine kord tuleb meil (mul) juba paremini välja. Mehel on samal ajal muud perekohustused.
Neid mehe “muid perekohustusi” ikka ka arutate koos, et kuidas tal seekord välja tuli ja kuidas ta järgmine kord veel paremini teha saaks? Sest tema tahab ju ka oma tegemistes areneda.
Ei oska midagi toredat näha selles, kui mees peab päevast päeva sundsööma oma naise mittearenevate kokandusoskuste tasemel ja seda pulmadest hauani.
Mees peab sundsööma? Aga et naine peab sundkokkama pulmadest hauani, selles näed midagi toredat? Või kes keelab sellel sundsööjast mehel ise oma kokandusoskusi arendada?
et naljast ei saa üldse aru, jah:) see minu panniga-piki-pead-repliik oli ju ikka nali, aga mõte oli muidugi see, et ma ei suuda enda kõrval ette kujutada meest, kes vingub ja minu tehtud toidu peale nina kirtsutab. Ma sellisega vist pikalt suhelda ei viitsiks.
Ainult sellest on kahju, et mul mees ise üldiselt süüa ei tee, ainult väga-väga lihtsate asjadega saab hakkama ja viitsib teha.
Teine asi, kui ma ei viitsi kokata, siis tehakse vaagnatäis võileibu (mees on meister) ja siis süüakse neid õhtusöögilaua taga.
Kas võileivad pannakse ka Villori & Pohi vaagnale?
Minu vanaisa, kes elas kaks ilmasõda üle, ei virisenud iialgi toiduga, sõi, mis ette anti ja ütles alati AITÜMA. Minu isa, keda tema ema titest peale poputas ja hellitas, muudkui viriseb kõigega – küll on liiga mage, siis toores, siis kõrbenud, siis seda, teist ja kolmandat. Ausalt, kuiei meeldi, tehku ise perele süüa nii, et kõigile maitseks! Jubedalt ajab tuju ära, kui perenaine näeb vaeva ja siis sööjad kukuvad vinguma. Kui nälga pole, ära söö. Lihtne.
Meie peres ei ole nii, et mees peab naise ränga solvamise ja panniga saamise hirmus vaikselt sisse vohmima, mida naine ette kallab.
Mees ei saa ise panni pealt toitugi kätte, naine peab ette andma? Või mida selle kallamise all silmas pidasid?
Me arutame, mida süüa tahame ja siis (enamasti mina) annan oma parima. Siis arutleme koos ja järgmine kord tuleb meil (mul) juba paremini välja. Mehel on samal ajal muud perekohustused.
Neid mehe “muid perekohustusi” ikka ka arutate koos, et kuidas tal seekord välja tuli ja kuidas ta järgmine kord veel paremini teha saaks? Sest tema tahab ju ka oma tegemistes areneda.
Ei oska midagi toredat näha selles, kui mees peab päevast päeva sundsööma oma naise mittearenevate kokandusoskuste tasemel ja seda pulmadest hauani.
Mees peab sundsööma? Aga et naine peab sundkokkama pulmadest hauani, selles näed midagi toredat? Või kes keelab sellel sundsööjast mehel ise oma kokandusoskusi arendada?
Jah, loomulikult arutame mehega enamikku koduseid tegemisi – no põrandapesu ja tolmuimeja kasutamist küll mitte
Muidugi näiteks vaatasime eie koos tema ehitatud koeraaedikut ja arutsiame, mida veel ja kas üldse on vaja ümber teha või parandada. (Ei ole vaja ümber teha muud, kui uks teistpidi käima panna, sissepoole avanema). Perekond, ikka ju räägime. Lõpuks pole keegi sündinud kokk ega ehitaja.
Mulle meeldib süüa teha, kuigi ma ei kokka iga päev pärast tööd. Ma näen selles palju toredat
Mees saab muidugi pannilt toidu kätte ja saabki, aga meil ei ole kombeks õhtueine ajal pannilt taldrikule sööki hanguda. Kellel ikka niiväga on. Taldrikuga pliidi vahet aga olen viimati näinud õhtuse söögi ajal inimesi jooksmas sarjas ENSV. Või oli see Võsareporter. Õhtusööki ikka ju serveeritakse…selles mõttes, et soe söök on laual vaagnate, kausside või tirinaga. Mitte panniga ju keset lauda
Teine asi, kui ma ei viitsi kokata, siis tehakse vaagnatäis võileibu (mees on meister) ja siis süüakse neid õhtusöögilaua taga.
No näed, meil käib just nii nagu sina ütled, et keegi ju ei tee – toit on pliidil pottides-pannides, kõik tõstavad ise endale niisugused portsud nagu tahavad ja istuvad laua äärde sööma. OK, lapsele tõstan ise ette. Kes leiba toitdu kõrvale tahab, võtab leivariiulilt justnimelt kilekoti seest… Meil on nõukaaegne korter, köök pole eriline lahmakas, vaevu mahub ümber pöörama, kui neli inimest toimetavad, nii et pole vähimnatki mõtet toitu lauale jahtuma panna. 1) Toit jahtub tirinates laual ruttu ära; 2) pliidist lauani on üks samm, seda jõuab igaüks astuda; 3) keegi ei viitsi neid tirinaid ja kausikesi pärast pesta (nõudepesumasinat meil pole); 4) lauale ei mahugi neid nõusid nii palju.
Appi! Kurb oli lausa lugeda, et nii paljudes peredes laua taga vingutakse ja lausa kritiseeritakse. Minu mees õnneks on pea kõige sööja ja kui väga maitseb, siis ka kiidab ning ütleb, et seda toitu tahaks edaspidigi veel. Laps on veel üsna väike aga temal ei lase ma ka harjuda pideva pirtsutamisega. On asju, mis talle tõesti ei maitse ja neid ma ei ole talle enam pakkunud ka aga muidu meelitan ikka kõike peaaegu sööma. Kui mu pere aga ainult vinguks ja kritiseeriks, siis jääks neile edaspidi võimalus endal köögis toimetada, sest mina tagandaksin ennast vabatahtlikult köögitoimkonnast. 😀 Miks ma peaksin vaeva nägema, kui seda ei hinnata? :/
Mees on hull pirtsutaja. Suppe ta ei söö, hakklihakastel või nt makaronidel hakklihaga peab eraldi praeliha, kotlet vms juures olema.
See kõlab rohkem, et sööb nagu kultuuritu maakas mitte “hull pirtsutaja”.
Kõik ainult kiidavad. Ja kui lapsed ei taha, siis ütlevad, aitäh, ma hetkel ei soovi. Nad teavad, et ma muidu lihtsalt süüa ei teeks ja nad peavad ise tegema hakkama.
Meie kodus ei kritiseerita kunagi üksteise valmistatud sööke. Teeme mehega suht võrdselt ja arvan, et mõlemad saame hästi hakkama. Alati saame kiidusõnu öelda. Eks meil kõigil on mingid asjad, mida me ei söö aga kunagi ei ole me lubanud lastel sellepärast toidu üle viriseda. Kui midagi ei meeldi siis ütleme viisakalt, et ei soovi. Kodus seda olukorda eriti ei tekigi enam, sest teame üksteise eelistusi ja seda, mis ei maitse ei peagi sööma. Küll aga julgustan ma alati lapsi uusi asju proovima, kui ei maitse ei pea sööma. Nii kole on külas kuulata, kui lastele pakutakse midagi, mis talle ei maitse ja siis hakkab mingi iuu ja öäkk, seda ma küll ei söö jutt. See on meie peres rangelt keelatud, sest see on esiteks väga ebaviisakas toidu valmistaja suhtes ja üldse väga kole käitumine, sest maitsed ongi erinevad ja ega toit selles süüdi ei ole. Alati võivad lapsed meile öelda, kui toit on näiteks nende jaoks liiga soolane, mage või vürtsikas jne. aga seda ei tehta kunagi vinguvas võtmes, et iuu nii vastik mage on, vaid öeldakse ilusti. Suurem laps kiidab ka alati, kui talle toit väga maitses, nii kodus kui külas, väiksem mõmiseb niisama omaette, et mmm nämma.
Mina olin lapsena kohutav pirtsutaja ja mõnda sööki ei söö tänaseni: pasteeti, püreesuppe, keeletarrendeid, kala hautatult v keedetult ehk kastmena ja veel kindlasti midagi.
Olin kodus tihti söömata, sest toit ei maitsenud.
Seetõttu ei võta ma väga isiklikult kui mu lapsed mõnda toitu ei söö. Vanem laps kunagi ütles, et koolis tehakse palju maitsvamaid sööke. Seepeale vastasin, et koolikokad on söögitegemist õppinud ja peavadki oskama paremini süüa teha.
Mees ei vingu. Ta maitseb kõiki toite, mis väga mokkamööda pole, seda lihtsalt üle ühe portsu ei sööda.
Õnneks enamus toite siiski sobib ja meil on omad perelemmikud, mida kõik meelsasti söövad.
Mees on hull pirtsutaja. Suppe ta ei söö, hakklihakastel või nt makaronidel hakklihaga peab eraldi praeliha, kotlet vms juures olema. Pannkoogid tohivad olla ainult vaarikamoosiga ja külm piim kõrvale juua, muud moosid ei sobi ja kui piima sel hetkel kodus pole, on jama majas. Köögivilju ta eriti ei söö, lillkapsas, rooskapsas, rohelised oad jne on täiesti välistatud.
Lapsed õnneks nii hullud ei ole, aga eks on ka neid asju, mida nemad ei taha.Palun vabandust, aga tekib küsimus, kas su mees tõesti ei tea, kus teie elukoha läheduses pood asub?
Kui see piim tema jaoks nii oluline on. Auto vast võtmest käima läheb ja piima müüakse kõigile ilma ID kaardita.
Kuna sellel teemal vastuseid on rohkem, siis imestan veel rohkem.Kaks inimest elavad koos, üks on ori, kes teeb kogu aeg süüa, teine on “isand”, kes pirtsutab. Pirtsutab, selle asemel, et ise paremini teha…
Kuidas selline asi üldse tänapäeval võimalik on?Mees, kes teab-tunneb oma kokandusoskusi, valib omale partneri. Juhul, kui ta ise süüa teha ei oska/ei viitsi/ei taha, MIKS ta valib endale partneriks naise, kes samuti süüa teha ei oska? Gurmeed armastav lausidioot ju.
Ja seda tuleks talle meelde tuletada. Sest see vastab meeste loogikale, küll ta aru saab.Ja siis tekibki olukord, kus kumbki ei oska midagi teah, üks teeb ja teine viriseb. Selgelt ebaloogiline. See üks, kes ei oska teha, peaks olema vähemalt õnnelik, et teine üldse midagi teeb. Ja tänulik.
Ei ole ei naised kulp käes sündinud, ega ka mehed.Huvitav, kuidas meessoost tippkokkadel kodus olukord on?
Ilmselt mees on oma bernaisedest, antrekootidest jne surmani tüdinenud ja sööb rõõmuga naise hakklihaga makarone ilma lihalõiguta.
No kuule, gurmeest on see mees küll väga kaugel. Makaronid hakklihaga, millel peab kotlett kõrval olema?
Pannkoogid vaarikamoosi ja piimaga? Nagu tita, tõesõna.
Ma ka loen ja imestan mõningate kommentaaride üle.
Kodus, kus ma kasvasin, oli põhimõte, et kõik on söödav ja toidu üle ei viriseta. Kui ei maitse, järelikult pole kõht tühi ja siis jääd tühja kõhtu ootama
Mina kasvasin ka, kuid see põhimõte on üdini vale. Meie kodus arvestati põhiliselt isa maitsega. Ja need söögid, mida isa armastas, olid lapse jaoks lihtsalt söödamatud. Mõned näited, mida isa võis süüa kasvõi iga päev. Tulisoolane praeliha sibula, kartuliga, mille kastmeks oli lihapraadimisest jäänud sularasv. Liha pidi olema “korralikult läbipraetud”, mis tähendas, et need olid pigem soolakõrned. Verikäkid, hästi ära praetud, kastmeks sulatatud searsv. Heeringas, suures karbist ja haisev , seda serveeriti kartuli, sibula ja hapukoorega… Öäkk.
Esiteks tuleb siit teemast välja, et ikka on veel väga palju peresid, kus naine teeb süüa. Mida selle kompenseerimiseks teeb mees? Eeldades, et naine pole koduperenaine. Eeldades, et kõik pole talumajapidamised, kus mees muudkui künnab ja külvab päevad läbi, viskab sõnnikut päikesetõusuga ja lõhub talvepuid loojangul.
Õnneks pole normaalsete inimeste kooselu töötunnitabeli pidamine, kus iga sekund ja tegevus kirja tuleb panna.
Kompenseerimiseks? Näiteks meie peres pole iial sellist küsimust tekkinud, et kuule, sina tegid selle ära, mis ma vastu pean tegema. IMHO, pole toimiva suhte tunnus.
Mis söögitegemisse puutub, siis mina tegin seda sel perioodil, kui lapsed olid väikesed. Muul ajal teeme nii 2/3 mina ja 1/3 ajast tema. Pole isegi pähe tulnud poole 1/3 eest kompensatsiooni küsida. Haige mõtlemine…
Lugesin seda vaagnate ja tirinatega serveerimist, võib olla pidupäevadel kuid mitte argipäeval. Argipäeval kas tõstan näiteks pasta potis lauale ja igaüks võtab palju tahab või kartulid potis ka kaas peal et ei jahtuks. Kotlette oh õudus eks ole tõstan ka panniga lauale või jätan pliidi peale. Kastmega samuti. Salati teen küll eraldi kaussi.
Ütleme nii et argipäevadel üldse rahvas laekub tihti eraldi aegadel, mees kõige hiljem. Selline vaagnate ja tirinatega serveerimine ei oleks praktiline, kuidas sealt saaks siis ülessoojendada, uuesti potto ja pliidile ja tagasi?
Minu mees ei ole eestlane ja suhteliselt paljud eestipärased/Eestis tavalised toidud talle ei maitse, tegelikult maitsevad talle vaid supid (kanasupp, borsh, seljanka, frikadellisupp, hartshoo ja rassolnik) ja plov. Enam-vähem kõik muu kvaifitseerub söödamatuks. Mulle jälle ei maitse eriti tema kodumaa toidud, ka söödamatud minu jaoks :), seega oleme leidnud kuldse kesktee ja sööme tihti aasiapäraseid toite: tema spetsialiteet on india toidud ja minul hiina, tai ja malaisia. Sööme ja kiidame :). Söögi teeb tavaliselt valmis see, kes on esimesena kodus, reeglina siis mees. Vabadel päevadel käime palju väljas söömas, puhkame tavalisest argipäevast ja argirutiinist.
Suhte alguses mõlemad üritasime teineteisele kodumaiseid hõrgutisi teha, kuid sellest ei tulnud midagi välja, ikka oli teisel nägu vingus ja ei meeldinud väga, kuigi me mõlemad teeme süüa suhteliselt hästi.
Vahel ei soovi nende negatiivsete kommentaaride pärast enam süüa teha, kuid pean siiski tegema, sest isa jälgedes kasvab kaks virisevad teismelist.
Miks see vingatsite perekond ise süüa ei tee?
Mul on üle toodud oma lapsepõlvemudel laste jaoks – kes toiduga iriseb, see
a) alternatiiviks on AINULT juustuvõileib + piim/keefir ja selle teeb ise!
b) magustoit jääb ära, sööbki oma võileiba-piima
Ja mul on see mudel, et kes vingub, teeb ise (mõistlikust vanusest alates)
Esiteks tuleb siit teemast välja, et ikka on veel väga palju peresid, kus naine teeb süüa. Mida selle kompenseerimiseks teeb mees? Eeldades, et naine pole koduperenaine. Eeldades, et kõik pole talumajapidamised, kus mees muudkui künnab ja külvab päevad läbi, viskab sõnnikut päikesetõusuga ja lõhub talvepuid loojangul.
Selle kompenseerimisega on sihuke väike jama, et mehed pole üksinda küll ükski näljasurma surnud (seega teevad süüa küll, kui vaja). Aga katust või korstnat parandavat naist, keevitavat või saagide või lõikuritega töötavat naist pole veel näha olnud. Ka elektrit naised ei mõika (veelahe jookseb pirni ja pistikupesa vahetuse juurest vist?), kuigi füüsika on kõigile kohustuslik ja naistel pidi haridust ka vähe rohkem olema keskmiselt. Mis ime siis, kui üks saab hakkama pea kõigega (peale sünnitamise ja imetamise), teine aga kokkamise, käsitöö, koristamise, sünnitamise ja imetamisega, et siis jäävadki need tööd talle. Neid teisi töid naine ju ei tee.
Iseasi muidugi, kui on tegu korteriinimestega, kellel majad ei lagune, miski parandamist ei vaja ja/või kõik selleteemaline tellitakse sisse. (Ka seda tellitud kutsetööd teevad ainult mehed, aga see on teiste foorumite, sh. palgalõhe, teema.)
Sa oled mingi lollakas või? Keevitamine ja katusetööd on üldse vastava ala spetside tööd, neid ei maksa õppimata ja ilma vastava varustuseta inimesel üldse tegema minna. Egas tilliga sündimine ei anna sulle automaatselt keevitaja pabereid.
igaüks ise vaatab mida pannilt hangub ja süüakse erinevatel aegadel.
Kui inimesed tulevad eri aegadel näljastena koju, siis on eri aegadel söömine paratamatu. Ja siis vaadatakse tõesti, kus pannil või potis midagi on. Või külmikus.
Eluaeg elanud sellises peres, kus inimesed on kodus erinevatel aegadel. Ühiselt sai parimal juhul süüa puhkepäevade hommikuti.
Selle kompenseerimisega on sihuke väike jama, et mehed pole üksinda küll ükski näljasurma surnud (seega teevad süüa küll, kui vaja). Aga katust või korstnat parandavat naist, keevitavat või saagide või lõikuritega töötavat naist pole veel näha olnud. Ka elektrit naised ei mõika (veelahe jookseb pirni ja pistikupesa vahetuse juurest vist?), kuigi füüsika on kõigile kohustuslik ja naistel pidi haridust ka vähe rohkem olema keskmiselt. Mis ime siis, kui üks saab hakkama pea kõigega (peale sünnitamise ja imetamise), teine aga kokkamise, käsitöö, koristamise, sünnitamise ja imetamisega, et siis jäävadki need tööd talle. Neid teisi töid naine ju ei tee.
Iseasi muidugi, kui on tegu korteriinimestega, kellel majad ei lagune, miski parandamist ei vaja ja/või kõik selleteemaline tellitakse sisse. (Ka seda tellitud kutsetööd teevad ainult mehed, aga see on teiste foorumite, sh. palgalõhe, teema.)
Sa saad elust ikka täiesti valesti aru. Absoluutselt kõigil on soost olenemata võimalik tööd teha, raha teenida ja ükskõik milliseid eluks vajalikke oskusi omandada. Naistel on lisaks sellele võimalik endale ka järeltulijaid sünnitada (ilma et tal mingit meest selleks koju vedelema vaja oleks). Kõik ülejäänud teenused, nagu keevitamine, saagimine, korstna parandamine jms võivad naised lihtsalt sisse osta, kui neil endil pole soovi asja ära õppida ja ise teha. Samuti võivad mehed ise süüa tegema õppida või lihtsalt väljas söömas käia. Suur vahe on aga selles,et meestel pole privileegi ise endale järeltulijaid sünnitada. Mees sellega hakkama ei saa, seega tuleb tal endale mingi naine leida ja ennast korralikult tõestada, et naine üldse oleks nõus temaga last saama ja kasvatama.
Nii, et asi on hoopis vastupidi. Naistel pole meest vaja, et kenasti elu kõikvõimalikke tahke nautida. Naised saavad elus hakkama absoluutselt KÕIGEGA. Mehed aga mitte!
Lugesin seda vaagnate ja tirinatega serveerimist, võib olla pidupäevadel kuid mitte argipäeval. Argipäeval kas tõstan näiteks pasta potis lauale ja igaüks võtab palju tahab või kartulid potis ka kaas peal et ei jahtuks. Kotlette oh õudus eks ole tõstan ka panniga lauale või jätan pliidi peale. Kastmega samuti. Salati teen küll eraldi kaussi.
Ütleme nii et argipäevadel üldse rahvas laekub tihti eraldi aegadel, mees kõige hiljem. Selline vaagnate ja tirinatega serveerimine ei oleks praktiline, kuidas sealt saaks siis ülessoojendada, uuesti potto ja pliidile ja tagasi?Me söömegi koos, siis kui kõik on kodus. Ja ikka igal õhtul ilusasti. Ma ei teadnudki, et see pole eesti peredes tavaline, ausalt. See pole mingi eputamine (mida olekski eputada sellega, et õhtusöögilaual on lina ja laua keskel pole pann
Lihtsalt see on mulle uudis. Mul on küll suur suguvõsa ja veel suurem mehe suguvõsa ja korralik kamp sõbrannasid, aga perekoolist loen küll esimest korda, et paljude jaoks on nauditav ja lõõgastav hoopis teine õhtune perekondlik söömisviis, kui igaüks ise vaatab mida pannilt hangub ja süüakse erinevatel aegadel.
No näed, perekool avab nii sinu kui su suure suguvõsa ja arvukate sõbrannade silmi.
Suuremas osa eesti peredes töötavad mõlemad vanemad, kes ei pruugi ühel ajal koju jõuda. Siis veel käivad ka lapsed trennides ja huviala ringides, mis tavaliselt peale kooli ja võivad lõppeda alles kella 8 paiku õhtul. Samas võib ka üks vanematest peale tööd trenni minna ja alles hiljem koju jõuda. Usu täitsa tavaline elu.
Oleks lõpmata imelik oodata seda viimast saabujat kaetud laua taga näljaste karjaga.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
