Olen esmakordne rase 13n+5p.
Kusagil 6 nädala juures algas iiveldus, mis kestab tänaseni ja on see alles korralik – 2 kuud pole peaaegu toast välja saanud, sest lihtsalt niiiiii paha on olla. Oksendamist tuleb ka ette, kuid mitte liiga palju. Just see iiveldus on see, mis on mind korduvalt pisaratesse murdnud ja pannud endalt küsima – no milleks?
Nüüd on uued “sõbrad” kohal – midagi kõrvetiste-laadset ning kohutav järelmaitse mistahes toidu söömisel, magamisasendit ka enam head ei leia – kuigi kõhtu veel väga näha pole.
Ootan seda “imelist” aega ja tunnet, mis juttude järgi rasedusega kaasnema pidi.
Kas keegi võiks öelda- kas see REAALSELT ka kunagi tuleb?? Või on see üks suur müüt, et rasedus on ilus aeg ja tegelikult on see üks suur 9 kuud kestev kannatusterada, kus üks häda asendub teisega või siis lisandub juurde?
aitäh
Teema: Kas raseduse ajal kunagi ka HEA hakkab?
Ma olen pannud tähele, et see on väga individuaalne. Minu jaoks ei ole rasedused (mul palju lapsi) näiteks kunagi olnud nauditavad. Vahepeal on üldiselt tekkinud küll aeg, kus otseselt paha olla pole. Ainus asi, mida raseduste juures olen nautinud, on beebi liigutuste tundmine. Esimese rasedusega iiveldas mul lõpuni, kuigi kogu aeg mitte väga hullult, aga siiski. Teistega iiveldas ainult esimese trimestri. Lõpus on väga raske leida õiget asendit, mul ka veel hirm sünnituse ees, pidev pissihäda, ka öösiti. Vaatamata kõigele kaalub see, et mu kõhus kasvab uus inimene, siiski kõik vaevad üle. Ega muidu poleks seda teed rohkem ette võtnud. Kui ta olemas on, siis ta on nii armas, et raseduse vaevad ununevad. Jõudu!
Just, täiesti individuaalne ning keegi ei saa sulle kahjuks ette ennustada mis saama hakkab.
Mul on kolm rasedust jällegi möödunud ilma ühegi iiveldushoota, elu on lill olnud. Kaalu on lõpus tursete näol liiga palju lisandunud, aga enesetunnet see pole mõjutanud. Oleneb täiesti inimesest.
Pai sulle ja hoian pöialt et mööda läheks! 🙂
Eks me vahel domineerime oma tähelepanu vajaduseks seda üle ka tugevalt! Palju saab ise ära teha. Toas irisemise asemel kasvõi õues pikutada, jalutada, istuda. Juua rohkem vedelikku ja vaadata misa suhu paneme. See on nagu valulävi, kõigil erinev, aga mitte alati nii hull kui tegelikkus, vaid tähelepanu, mul on valus, tähelepanu, ma olen rase!!!
Väga hull järelikult pole, kui jõuad perekoolis ja telefonis surfata…
Ja lisaks, ega siit sulle leevendust ei tule praktikas!
See on nii individuaalne. Keegi ei saa öelda, kas ja millal sul paremaks läheb. Endal teine rasedus käsil ja mõlemad olnud nii kerged. Seega kuidas kellelgi.
Olen hetkel 32+4 ndl rase. Raseduse algus oli väga ränk olemine. Olin reaalselt pool dets kuni aprilli keskeni kodus voodis tekiall. Siis hakkas tasapisi heaks minema. Alates maist tundsin end väga hästi, tuli palju energijat ja see on püsinud siiani. Loodan, et ka sul tuleb see hea aeg ????
No mina olen üks neist kes vaevleb lõpuni välja. Eelmise rasedusega oksendasin korralikult kuni lõpuni ja ka sel korral, hetkel 26 nädalat ja ikka ränk on. Loodan et sul läheb paremini 😉
Mul on nüüd teise rasedusega vähem refluksi ning kuna asjatan vähem ringi, vähem seljavalusid. Kogu aeg mugav loomulikult pole – need vastikud venimisvalud alakõhus panevad teinekord pikali viskama, iga pikem jalutuskäik tõmbab kõhu kõvaks palliks, kõhunaha vastu on pea iga võõram puudutus vastik (nt autorool). Väsin ära ja teen suurima heameelega lõunauinakuid kui vähegi lastakse, niisama toas istudes tuleb teinekord hapnikupuudus peale, seista või aeglaselt kõndida (nt toidupoes) on täielik piin (seljavalu, õhupuudus ja nõrkusetunne kohe kohal), kõhukinnisuse tõttu on asjal käimine täielik õudusunenägu – tagumik kogu aeg lõhki, krambid öösel jalgades hoolimata magnesiumi hobuseannustest jne.
AGA – võrreldes voodis peetavate säilitajatega, rasedusdiabeeetikutega, toksikoosis olijatega – on elu lill küll.
PS! Teemaalgatajal on veel tiba lootust, et iiveldus üle läheb. Tavaliselt ju esimesed 12 nädalat see unevajadus+iiveldus kõige tugevamad. Magamisasend peaks olema vasakul küljel, padi põlvede vahel.
Hakkab kùll parem, alates viiendast kuust????
Tuttavate käest olen kuulnud, et teine trimester on reeglina kergem.
Enda kogemus näitas, et esimese raseduse vaevlesin ühel või teisel moel maha, oli ainult mõni üksik hea enesetundega päev. Vaevuseid oli palju, nautida ei suutnud ega osanud ja mul oli tunne, et olen millestki võimsast ilma jäänud.
Teine rasedus see-eest oligi üks pikk nauditav kogemus. Päriselt oli ka kergem, aga natuke oli asi selles, et õppisin vaevustest mööda vaatama ja nautisin rasedust ka raskematel päevadel.
Reaalselt ongi ju nii, et üks häda kaob ja teine tuleb, aga kui neisse kinni ei jää ja saad aru, et see on lihtsalt hetke normaalsus – no siis on kohe grammijagu kergem ka. See raseduse nautimine on suuremalt jaolt mõtlemises kinni.
Üks mu sõbranna nautis isegi neli kuud kestvat okseralli. Põhjus lihtne – tal oli eelnevalt olnud neli peetumist ja iga kord tähendas “hea olla” seda, et ta on oma lapsest ilma. Viiendal korral tähendas iiveldus ja oksendamine tema jaoks seda, et tema laps on elus, see tegi teda õnnelikuks ja nii saigi ta oma rasedust nautida ka suurte vaevustega.
Minul hakkas 16 nädala paiku hea. Praegu on 22 nädalat ja käes on see õnnis ja imeline rasedusetunne 🙂 Alguses oli ka ikka väga raske, see söögiisu probleem, kiire väsimine ja tahtmatus midagi kodus teha.
Minul käsil viies lapseootus.Kõigi raseduste alguses kuu aega väsimust, muidu pole midagi viga olnud. Varem ma ei mõistnud miks osadel üks laps on ja ei tahagi rohkem. Eks sellel erinevaid põhjused , aga kui rasedus raske siis arusaadav kui rohkem lapsi mõni naine ei tahagi.
Mul oli täpselt sama seis alguses! Lisaks 23/7 iiveldusele oli mul meeeeetj väsimus ja ka kōrveised tekkisid umbes samal ajal(lausa kurgus), aga need kadusid ruttu. Iiveldasingi üle 2 kuu- hakkas pihta ~7 nädalal ja lõppes 16.ndal. Hetkel on mul 19. nâdal ja elu on olnud lill! Energiat on rohkem, isu on hea, AGA õhtuti on hakkanud piinama kõhuvalud (võimalik, et teen päeval aastase lapse tassimisega liiga) ja juba tõmbab trepist käies jalgades vere kinji ja üldse võhmale. Aga muidu on seis väga hea. Ma ei uskund sel ajal, mis sul kâsil, et läheb üle, aga läheb! ????
Ei pruugi minna paremaks.
Mul kolmas rasedus käsil ja hetkel viimane kuu – no ei ole enesetunne paranenud. Esimesel trimestril olin mitu korda haiglas tilguti all (mitu korda on kiirabi mind sinna viinud, kui kuskil minestasin) – ja nii kõigi kolme rasedusega. Ka kolmandal trimestril olen korduvalt toksikoosiga haiglas olnud. Kaal tõuseb ainult tursete arvel, analüüsid näitavad aga, et sisuliselt nii mina kui ka kõhuelanik nälgime (ketokehad uriinis). Iiveldus, isutus, oksendamine, väsimus jne – ootan sünnitust praegu nagu hingeõnnistust.
Ei pruugi minna paremaks.
Mul kolmas rasedus käsil ja hetkel viimane kuu – no ei ole enesetunne paranenud. Esimesel trimestril olin mitu korda haiglas tilguti all (mitu korda on kiirabi mind sinna viinud, kui kuskil minestasin) – ja nii kõigi kolme rasedusega. Ka kolmandal trimestril olen korduvalt toksikoosiga haiglas olnud. Kaal tõuseb ainult tursete arvel, analüüsid näitavad aga, et sisuliselt nii mina kui ka kõhuelanik nälgime (ketokehad uriinis). Iiveldus, isutus, oksendamine, väsimus jne – ootan sünnitust praegu nagu hingeõnnistust.
Kuidas nâlgite? Mul oli pea 3 kuid talumatu iiveldus hommikust õhtuni ja isegi öösiti ärkasin sellise karusselliga, nagu oleks meeletult alkoi tarbinud ja saanud mürgituse. Ometi sõin ma väikseid koguseid ja tihti, seet tühja kõhuga oli olukord poole hullem! Ma ei kujuta ette, kuidas ma siis oleks hakkama saanud. Enamasti käis küll toit suus ringi ja pidin mitu korda väikest ampsu neelama, et alla “suruda”, aga tänu sellle läks tibakene paremaks. Õnneks see aeg möödus ja teine trimester on täitsa eluvaim sees. ???? Issand ma nii tunnen kaasa sulle, ag varsti varsti saab see läbi ja saad pisikest hoida ☺️????????
Ma vihkan seda kui inimene ei oska midagi väärtustada! Näiteks rasedust, küll vingub, et siit on paha ja sealt on paha ja vastik on olla. Ole faking õnnelik, et sa üldse rase oled! Tuhanded naised ei ole võimelised üldse lapsi saama, kuigi nad seda ülekõige sooviks. Samamoodi on tuhandeid naisi, kel on raskusi rasedaks jäämisega ning kes peavad proovima aastaid, et üldse rasedaks jääda. Ja sina vingud, et oiioii nüüd on veel niipaha olla ka. For fuck sake! Väärtusta enda õnne ja mõtle sellele, et see kõik on hea “eesmärgi” nimel.
Ma vihkan seda kui inimene ei oska midagi väärtustada! Näiteks rasedust, küll vingub, et siit on paha ja sealt on paha ja vastik on olla. Ole faking õnnelik, et sa üldse rase oled! Tuhanded naised ei ole võimelised üldse lapsi saama, kuigi nad seda ülekõige sooviks. Samamoodi on tuhandeid naisi, kel on raskusi rasedaks jäämisega ning kes peavad proovima aastaid, et üldse rasedaks jääda. Ja sina vingud, et oiioii nüüd on veel niipaha olla ka. For fuck sake! Väärtusta enda õnne ja mõtle sellele, et see kõik on hea “eesmärgi” nimel.
Miks sa nüüd teisega niiviisi pahandad? Tal on õigus oma tundeid väljendada ja nõu küsida. Ega tema pole süüdi, et mõned ei rasestu ja ei saa nende valu kuidagi vâhendada… Väga alatu sinust teise muresid maha teha. Ma küll mõistan, mida sa öelda tahad ja kohati on sul isegi õigus, aga no niiviisi lmpi peale lennata.. nõme.
Mul hakkas jooksma raseduse 6. nädal. Täiesti hullud 3 päeva on olnud. Enne ei olnud midagi. Esmaspäeva hommik algas isutusega, siis peale kerget vee joomist oksendasin kodus. Siis ei julgenud midagi süüa. Terve päeva jooksul toitusin banaanist, kuivikutest ja pähklitest. Kuna käin tööl ja teen kontori tööd, saan õnneks rahulikult istuda terve päev, aga siiski käisin 4x ropsimas tööl. Üli vastik oli olla. Lugesin minuteid ja sekundeid, et kell 17 saaks. Siis koju saades läksin otse diivanile pikali..õigemini pool istuvasse asendisse, et paha ei oleks. Kõht nii korises näljast, aga ei suutnud mitte midagi süüa, kuna juba mõte söögist ajas südame pahaks. Niisiis toppisin banaane jällegist suure surmaga sisse.
Teisipäeval oli progress..kordagi ei ropsinud, aga paha oli koguaeg olla. Koguaeg. Terve tööpäev möödus banaanidega ja proteiinitahvlitega, et kiudaineid saada. Samuti lugesin millisekundeid, et saaks juba koju. Õhtul tegi mees pitsat..ja mu kõht reaalselt juba korises valudega. Ning sõin pitsat. See jäi õnneks sisse ja oli esimene soe söök üldse alates esmaspäevast, kui ainult banaanidest olin elatunud.
Tänane päev on alanud täpselt samamoodi. Hommikuks banaan, väikesed ja ettevaatlikud veelonksud. Korisev kõht. Nii kõrini juba. Ainult öösel magades on hea. Magan ilusti kella 06-ni välja, kuniks ärkama peab, et tööle sättida. Õhtul juba magama minnes, mõtlen hirmuga tööle minemise peale. See on selline piin mulle. Ahastus tuleb peale. Kui tavaliselt möödus tööpäev kiirelt ja peale tööd sai minna õue trenni tegema (jalutama, jooksma vms), siis nüüd ainult vegeteerin. Õudne. Ja lugedes, et osadel kestab selline enesetunne lõpuni välja? Kui juba need 3 päeva on mind nii paanikasse ja enesest välja ajanud, siis ma tõesti ei tea, kuidas ma vastu pean 🙁 Nutt tuleb peale lausa.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
