Mina olen laisk ja mugav inimene. Seega oli elukoha valikul üks tähtsamaid valikukriteeriume see, et minust ei saa 20+ aastaks laste igapäevast autojuhti. Erijuhud muidugi: vaja näiteks kella 6-ks hommikul magamiskotiga laagrisse viiva bussi peale minna.
Seejärel valisime kooli nii, et ringid-trennid oleks samas majas või läheduses, ja muidugi et lapsed saaksid ise jalgsi või rattaga kooli.
meil põhimõtteliselt samamoodi. kool kesklinnas, kodu samuti. vahe 2km.
kui vahel on vaja mingitel X kellaaegadel liikuda (nt teatrireisilt tagasi pool 2 öösel või suusamatkale koos suuskadega kell 6:30), siis oleme loomulikult autoga viinud.
pigem oli meil probleeme algklassides (praegu on laps juba täisealine) mitte kooli viimisega, vaid sellega, et 1.-2.kl juntsu unustas end küll kodus hoovi/koolis staadionile mängima, unustas nt 2.vahetusse kooli minnes välisukse lukku keerata või võttis koju tulles signat nii maha, et see tööle läks jmt aga selliste tegevuste juurde võõrast abi küll ei tahaks, pigem käisime kordamööda – iga päev ise pereliige: mina, isa, vanaisa, onu, vanaema – päeval kodunt läbi kui põnn kooli minema pidi. kui “kontrollija” oli autoga, sai põnn ka autoga kooli viidud, kui mitte, siis sai lihtsalt trammipeatusse saadetud.