Teema: Kaua veel läheb, enne kui üle saan?

Mina ka ei tea, kaua läheb, et üle saada inimesest, kes tundus just see õige.
Must suur pilv on pea kohal… kohutav igatsus ja ootus, et ehk ta otsib mu ikka üles… kõikjal on mäletused…
Õhtuti nutan end magama,kuigi luban endale ma ei tee seda rohkem…

Liiga uhke olen, et minna teda ise otsima ja veel rohkem selgitusi saada- tema jättis mind.

Meie maja, pulmad ja planeeritav laps ja inimene, keda ma oleksin tahtnud iga päev oma kõrval näha,neid ei ole…

Miks inimesed mängivad teiste inimeste tunnetega, valetasid ja lubavad lubatusi, mida nad tegelikult üldse t6siselt ei mõtle.
Samas on nii häbi, et lasin end lollitada need kaks aastat.
Aga eks aeg ravib.

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Seega – mitte kunagi ei soovita neid lollusi – blokkimisi, eemaldamisi teha, kui lahku mindi inimlikult ja mõistlikult.

Vaata, sina näed seda kui lollust ja lapsikust, aga minule on see võib-olla ainus võimus, kuidas see valus põletik endast eemaldada. Kui mina suhtes asjad pakin, siis ma teen seda ka viisakalt, rahulikult, aga ülimalt põhjalikult – et mitte ühtki kübet sellest suhtest ei jääks minu ellu, et ma koristan võimalikult palju endast ära ka sinu elust. Niipalju kui saan. See võib olla lapsik sinu meelest, aga mina tahan nii. Kaob lugupidamine – so what? See polegi mulle enam tähtis. Ma ei taha sind oma ellu, ma teen suurpuhastuse.

On ka muid, sinu enese arengu ja pikema heaolu hüvangu jaoks, võimalusi, kuidas see nn. karjuv valu endas lahendada. Ma toonitan – lahendada. Ainus pääsetee elus, kui lahendad midagi. Sina surud alla, tõrjud eemale, tõukad kalju servalt alla, sind vaevava koorma – aga sa ei mõista, et sind ühendab selle sama koormaga jäme köis..sinu enda jala ja koorma vahel. Ja nii sa end pidevalt ruineeridki. Läbi suhete, muster ju kordub. Nägin seda mina, tegid sama eelmise elukaaslasega… järgmine ei jää ka puutumata. Sul ongi harjumus endas asju alla suruda – viha nt. Sellest ka sinu hinge ja tervise hädad. Jah, usu või ära usu, aga sinus elab tohutu kogus viha…ise ei pane tähele, aga teised kes on elus küpsemad ja kogenumad, kes tunnevad inimhinge nüansse, näevad seda. Märkavad ja ei saa sind aidata, kurb. Loe, uuri, süvene – ikka iseendasse. Sinu enese rahulolu ja armastuse nimel. Midagi peab muutma, tehes korduvalt samu asju – on igati lühinägelik oodata erinevat tulemust.

See, mida sina tahad – seda tahab ainult sinu ego. Suhete maailmas ja ka selle välisel ajal egost lähtudes sa seda saadki – põletik, valu, hirm, üksindus. Samas anud maailmalt armastust. Enne pead küpsema, hing kasvama ja oma egost sõltuvust vähendama, saad vastukaaluks ka head suhted ja armastuse. Vähem valu ja vähem hirmu.

Usk sinusse säilib alati

Kägu kirjutas:

Ja nii sa end pidevalt ruineeridki. Läbi suhete, muster ju kordub.
See, mida sina tahad – seda tahab ainult sinu ego. Suhete maailmas ja ka selle välisel ajal egost lähtudes sa seda saadki – põletik, valu, hirm, üksindus. Samas anud maailmalt armastust. Enne pead küpsema, hing kasvama ja oma egost sõltuvust vähendama, saad vastukaaluks ka head suhted ja armastuse. Vähem valu ja vähem hirmu.

Ilmselt ajad mu kellagi segamini. Mina olen oma eluga rahul, uusi suhteid pole otsinud, mis on tulnud, on tulnud. Ei suru midagi alla, viskan elust välja probleemid, kui olen need lahendanud. Nagu põrandakaltsu – kui on kasutuskõlbmatuks muutunud, siis viskan ära, mitte ei soojenda teda ilusates mälestus kui hea oli sellega koristada.
Kõiki ei tasu enda järgi võtta, me oleme erinevad.

Mina blokkisin. Pärast seda, kui mind sõna lausumata kustutati, mis omakorda juhtus pärast seda, kui ta mulle armastust avaldas ning vastasin samaga.
Olen lastead, siis olen, aga vähemalt ei satu ta mulle ühiste kontaktide kaudu enam silma alla. Mul on ükskõik, mis ta minust selle peale arvata võiks, kui üldse tähele pani, sest mingit austust või tundeid minu vastu ilmselgelt pole olnudki.

Teemaalgatajale vastates, siis läheb, kaua läheb. Minul on sellest üle poole aasta möödas ja ei ole isegi lähedal veel üle saamisele. Kui loen siit, et inimesed paari kuu jooksul juba kohtamas ja voodis käivad uutega, siis ma isegi ei kujuta seda veel ette, et tahaksin kellegagi suhelda. Kõigepealt tuleb mina ise üles leida uuesti ja korda saada.

Kägu kirjutas:

Seega – mitte kunagi ei soovita neid lollusi – blokkimisi, eemaldamisi teha

Väga kummaline arvamus/soovitus. Blokkimist tõesti, aga blokkimine ja eemaldamine on ju täiesti eraldi asjad (nagu ma ka nüüd teada sain
Mina teen paar korda aastas FB kontaktide hulgas inventuuri, kellega enam ei suhtle ja pole põhjust arvata, et kunagi veel suhtleks, kustutan ära. Milleks neid seal hoidma peaks?
Loomulikult see kehtib ka endise armastatu kohta. Jah, oli suhe, unistused, ühine periood elust, aga see jäi seljataha ja kui sõpradeks/suhtlema ei jääda (enamus pikemas perspektiivis siiski ju ei jää), miks ta peaks seal sõbralistis “rippuma”?
Sinu puhul tekkis kohe huvi, et miks sind puudutas, et su eks sind kustutas? Ilmselgelt teie ka sõpradeks ei jäänud. Saan aru, et sellest blokist ju lausa ametlikku teadet ei tule, seega pidid tema lehte üsna pingsalt jälgima, et piirangutele “jälile” saada. Muidu ei saaks ju blokkimisest arugi, ammugi ei häiriks see teadmine. Niiet sinu kohta võiks sama öelda – lasteaed

Vaks vahet, kas seda teha vahetult peale suhte lagunemist, kus selgelt on ühel või mõlemal poolel emotsionaalne tasakaal väljas ja astutakse erinevaid impulsiivseid samme. aka tehakse lollusi. Või revideerid oma sõbralisti, kus kõik on möödas ja ei kaasne mingeid sisemisi lahkhelisi.

Lisaks-kas mängid rumalat või püüad niisama sõnu seades “ära panna”?! Suhte järgselt ma leian, et on üsna loomulik, et huvi teise tegemiste ja elu vastu ei kao päevapealt. Kuna oled harjunud elusid jagama, siis vahel muidugi veel vaatad, kas ja mis on toimunud.

Lisaks-kas mängid rumalat või püüad niisama sõnu seades “ära panna”?! Suhte järgselt ma leian, et on üsna loomulik, et huvi teise tegemiste ja elu vastu ei kao päevapealt. Kuna oled harjunud elusid jagama, siis vahel muidugi veel vaatad, kas ja mis on toimunud.

Mina ei mängi midagi. Sa kirjutasid, et lõpetasid suhte ise ja saan aru, et sõpradena jätkata ei olnud plaani. Milleks on sul vaja peale seda jälgida tema tegemisi?

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Mina blokkisin. Pärast seda, kui mind sõna lausumata kustutati, mis omakorda juhtus pärast seda, kui ta mulle armastust avaldas ning vastasin samaga.
Olen lastead, siis olen, aga vähemalt ei satu ta mulle ühiste kontaktide kaudu enam silma alla. Mul on ükskõik, mis ta minust selle peale arvata võiks, kui üldse tähele pani, sest mingit austust või tundeid minu vastu ilmselgelt pole olnudki.

Teemaalgatajale vastates, siis läheb, kaua läheb. Minul on sellest üle poole aasta möödas ja ei ole isegi lähedal veel üle saamisele. Kui loen siit, et inimesed paari kuu jooksul juba kohtamas ja voodis käivad uutega, siis ma isegi ei kujuta seda veel ette, et tahaksin kellegagi suhelda. Kõigepealt tuleb mina ise üles leida uuesti ja korda saada.

Nagu mismoodi – sulle öelda – armastan sind , sina vastasid samaga…ja läksite selle peale kohe lahku?

Just niimoodi. Ma ei tea siiani, miks ta nii tegi.

Olin ka üsna samas seisus, sellises, kus kaotusvalu oli nii suur, et sõna otseses mõttes mattis hinge. Terve aasta leinasin oma kadunud suhet, imetabast meest, meenutasin ühiseid mälestusi. Nutsin, püüdsin kuidagi olla, kuigi kadunud olid nii elujõud kui eluisu.
Ühel päeval sirvisin riiulil juba kollaseks tõmbunud raamatut J.Murphy Teie alateadvuse jõud. Olin seda kunagi lugenud. Leidsin sealt andestamise tehnika ja soovin seda jagada. Proovi kasvõi mõned päevad, et näha, kas toimub mingigi muutus paremuse poole. Minul toimis. Ja ma pole mingit kivi- või teab mis muud esoteerilist usku, pigem olen häirivalt umbusklik ja skeptiline inimene. See “palve” on pealegi nii pikk, et mul jalutas mõte mitu korda eemale. Aga kui soovid, siis on see siin.

Lõik Joseph Murphy raamatust Teie alateadvuse jõud lk 180:
Laske oma mõtetel rahuneda ja lõdvestage oma keha ja vaim, mõelge jumalale ja tema armastusele kõigi inimeste vastu. (hahaha, irvitas siinkohal siinkirjutaja valutorkega hinges, mingit armastust pole olemas, jumalat veel vähem). Öelge siirast südamest: “Ma kingin – siin öelge asjakohase isiku nimi – täieliku andestuse. Mu vaim ja hing on vabad kogu kibestumusest. Ma annan piiramatult andeks kõik, mis mulle sellega seoses on sündinud. Ma olen vabanenud ja tema/temake on vaba. See on taevalik tunne! Täna on “üldise amnestia” päev. Ma soovin nendele ja kõigile kaasinimestele tervist, õnne, rahu ja kõiki eluõnnistusi. Ma teen seda omaenda vabast tahtest, täis rõõmu ja armastust ja kohe kui mulle nüüdsest veel tuleb meelde selle inimese nimi, kes mulle kahju on teinud, siis ma ütlen: “Sa oled vaba igasugusest süüst ja kõik eluõnnistused olgu sinuga!” Mina olen vaba ja sina oled vaba. Elagem kõik õnnes ja rõõmus!”
Tõelise andestamise suur saladus seisneb selles, et piisab ühekordsest toimingust. Niipea, kui asjassepuutuv isik esile kerkib, piisab, kui ütlete: “Rahu olgu sinuga!” Tehke seda iga kord, kui mälestus teid oma võimusesse võtab. Mõne päeva pärast märkate, et teie mõtted üha harvemini tolle isiku või asjaolu ümber keerlevad, kuni nad lõpuks on täiesti unustuse hõlma vajunud.

See viimane lõik kõlas minu valu täis südame jaoks nii lootustandvalt, et proovisin. Kogu võti peitub ilmselt enenesesugestioonis ja usus sellesse. Minu skeptiline hoiak murdus, kui tundsin, et see “rahu olgu sinuga!” toimis, sest ei lasknud emotsioonidel kerkida ja mälestustel täies ulatuses lahti rulluda. Tundsin, kui väsinud ma sellest valust tegelikult olen ja et ma tõesti tahan oma elu ja energiat tagasi. Niikui ta mulle mõttesse tuli – ja ta tuli alguses ikka väga tihti – soovisin talle rahu ja paari nädalaga oli vaikus majas.

Mind on selle teema juures huvitanud see, mida paar korda kommentaarides olen ka tähele pannud – inimesed viskavad enda armastatud inimese minema. Nii piltlikult kui ka otse öeldes. Aga meis kõigis on ju seda positiivset ja negatiivset, mitte keegi ei ole ideaalne. Kuid elu on meil vaid üks, väärtuslik aeg. Midagi pidi nende inimeste juures ju ka head olema, kui te üldse kokku saite ja jäite. Ei saa olla koos nii, et oldi koos 5 aastat ja peale lahkuminekut on see kõik minema pühitud, puruks rebitud. See on ju osa teie enda eluloost. Meil pole võimalik eluraamatu lehti välja rebida. Kuid meil on võimalik pöörata uus lehekülg ning enda lugu jätkata, olles eelnevalt võtnud kaasa selle hea ning jättes maha selle halva. Hea all pean silmas häid ühiseid mälestusi, elamusi.
Ei ole olemas õigeid ja valesid valikuid. Igal valikul on oma mõju ning suund tulevikku. Kõik viib millegi järgmiseni ja kui tuleb veel sobivam inimene, siis teda ilma eelnevata ju polekski võibolla tulnud.
See aeg meil siin on nii lühike, et seda negatiivse peale kulutada on teadlik otsus end kõrvale jätta kõigest ilusast. Muidugi on hingel valus, kui armastatud inimesega teed lahku lähevad. Lahkumised on ikka rohkem kurvema tooniga kui kohtumised. Aga hiljem kui me ise ka peame päriseks lahkuma, siis ei jõua end ära kiruda, et nii palju väärtuslikku aega sai kulutatud taganutmisele ja haletsemisele. Tean, on lihtne seda öelda, kuid elu õpetab, kui sellest ise tahta õppida. Minul oli üks hingesugulane, unistuste suhe inimesega 5 aastat ja pärast põdesin ka 5 aastat (kolisin isegi teise riiki, et end mälestustest eemale saada). Teine suurem pauk oli 3 aastat kooselu ja põen mingil määral veel siiani (lahus oldud peaaegu 2 aastat). Ja siis mõelda, kui palju aastaid olen oma tunnete lojaalsuses ja sügavuses põdemisele kulutanud. Üle 7. Tagasi ma seda ju keerata ei saa. Tuleb õppida armastama ka iseennast.