Suure ringi küsimus: keda nimetada kibestunud naiseks, pere kontekstis?
Minu arvamus: see isik, kelle juurest on mees ära läinud (põhjus on kindlasti kahepoolne), naisterahvas koos lapse/lastega on jäänud üksinda / ilma mees-isikuta. Laste isa on ilmselt leidnud endale teise naise. Laste emale too ei sobi põhimõtteliselt, kuna tema ju jäeti maha ja tal pole kedagi.
Mida arvavad perekooli käod? Keda võib nimetada kibestunuks?
Lahutus ei tee kedagi kibestunuks. Tuleb ikka vahet teha kurbusel ja hingevalul. Lahutus on sarnane surmale ja sellel järgnevad täpselt samamoodi leina faasid nagu surnud isiku puhul. Kui 5 aastat peale lahutus naine ikkagi üle ei saa, et mehel on uus naine ja oma halba emotsiooni igal pool väljaelab, eriti nende peal, kes pole asjasse seotud, siis saab rääkida kibestumisest. Kui inimene reageerib otseselt nähtusele, siis see pole kibestumine. Kibestumine on, kui ta selle reageeringu suunab nendele, kes selle looga mingit seost ei oma.
Neid naisi, kes rõõmustavad, et mees uue kaaslase on leidnud, on, aga vähemus. Kui tuleb veel välja, et kooseluajal mees omas kõrvalsuhet, siis võib naine kohe eriti marus olla. Aga kibestumine tekib siis kui ta oma emotsiooni elab välja kõrvaliste isikute peal. Kui asjaosalised selle saavad, siis on see õigesse kohta läinud.
Täna õnne, et ise kibestunud ei ole. Et elu on sind piisavalt hoidnud.
Kui olin laps, elas meil trepikojas kohutavalt kuri vanamutt. Ei ole selline sõnakasutus ülekohtune praegu, leebe pigem… no ta oli tõepoolest nagu liialdatud lastejutust välja kirjutatud. Ka võilille noppimise eest sai temalt sõimata. SÕI-MA-TA. Fantaasiast tal puudu ei jäänud, mille eest lapsi hurjutada ja millega neid ähvardada, igaks päevaks jätkus midagi. Keegi ei sallinud teda, ka täiskavanud mitte.
Hiljem sain teada, et tal oli väga traagilisi sündmusi elus olnud. Jah, igaüks ei kibestu. Olen kohtunud memmedega, kes objektiivselt võttes on hullemat läbi elanud, aga ikka käituvad heldelt, lahkelt. Ja jah, traagiline elusaatus ei vabanda õelutsemist, miski ei vabanda.
Siiski. Meie psüühikad on erinevad. Minu jaoks on kibestunud inimese siunaja (just sellises üleolevas võtmes) eemaletõukavam, kui see kibestunu ise. Jah, sinul on raske teda välja kannatada, aga väga suure tõenäosusega on temal VEEL raskem iseendana elada. Siunata ja üleolekut näidata on reeglina vaja inimesel, kelle enda kibedus väljendust otsib. Jah, eks on omad põhjused temalgi…
Ainuüksi seepärast, et mees naise maha jättis, seda naist kindlasti kibestunuks pidada ei saa. Pigem on kibestumus kinni konkreetse inimese iseloomus ja perekonna omavahelistes suhetes. Samamoodi võib kibestunuks pidada ka neid “uusi” naisi, kelle meelest mehel endise pere peale liiga palju aega ja raha kulub:)
Kibestunud naine on see, kes sinu arvamusega nõus ei ole.
Ja muidugi on ta kade ka. Ning feminats.
Suure ringi küsimus: keda nimetada kibestunud naiseks, pere kontekstis?
Minu arvamus: see isik, kelle juurest on mees ära läinud (põhjus on kindlasti kahepoolne), naisterahvas koos lapse/lastega on jäänud üksinda / ilma mees-isikuta. Laste isa on ilmselt leidnud endale teise naise. Laste emale too ei sobi põhimõtteliselt, kuna tema ju jäeti maha ja tal pole kedagi.
Mida arvavad perekooli käod? Keda võib nimetada kibestunuks?
Mulle sobib näiteks suurepäraselt. Kibestunud olin pigem kehvas abielus.
Oot, kelle mõõdupuu järgi siin üritatakse kibestumist mõõta?
Mulle tundub vägisi, et teemaalgatajal on tõsine enese ülehinnangu probleem, kui kipub isiklikku seisukohta kaasinimese kohta ilma ühegi aruka(!) põhjenduseta pähe määrida. Mismoodi peaks nimetatud arusaamine pere kontekstis olema abiks kõige väetimale – lapsele?
miks sa üldse peaksid kedagi kuidagi mimetama? ela oma elu ja tegele oma asjadega, ära klatši ja ära tülitse.
Suure ringi küsimus: keda nimetada kibestunud naiseks, pere kontekstis?
Laste isa on ilmselt leidnud endale teise naise. Laste emale too ei sobi põhimõtteliselt, kuna tema ju jäeti maha ja tal pole kedagi.
Mis imelik mõõdupuu see on? Miks peaks üldse mehe uus naine olema huvitatud, kas ta vanale naisele sobib või mitte. Ükskõik ei ole või?
Teemaalgataja hindab kõiki kibestunud naisi ühe oma konkreetse tuttava mõõdu järgi. Vastasel juhul pead sa teadma kõikide lugusid ja süüd. Aga kui sa oled elukogenud inimene, siis oled sa arvatavasti näinud ju rohkem inimeste lugusaid, mida näiteks tuua, kui seda ühte. Igal on ju omamoodi.
Minu arust ei muuda ainult lahkuminek inimest kibestunuks, vaid väga paljud elu jooksul kogetud sündmused, mis pole üldse seotud lahutusega.
Suurel kohal on ka tervislik seisund. Kui sul on tervis kehv, siis on ka kerge saada kibestunuks. Pluss sajad muud põhjused.
Kibestunud naine on see, kes muutub pärast mingit saatuse keerdkäiku bitchiks. Samas kaldun arvama, et see on enesekaitse reaktsioon, mis aitab raskest perioodist paremini välja tulla. Igatahes austan ma rohkem bitche kui neid, kes pärast jäävadki nutma ja halama.
Teemaalgataja enese väiklane mõtteavaldus iseloomustabki kibestunud inimese iseloomu.
Kibestunud inimene on selline, kes kõike ja kõiki halvustab, kes leiab, et tema on ainuke lilleke p*meres. Teemaalgataja näiteks on üks selline.
Kibestunud on inimene, kes haub kättemaksu ja ei suuda eluga edasi minna ja ei suuda ja ei taha õnnelik olla. Ole sa siis kas lahutanud või üksikema või võid isegi ju suhtes olla.
Kibestunud inimesed on eemaletõukavad ja kuni ei suuda oma kättemaksust üle olla kumab see kaugele välja ja sätib nende elukorraldust.
http://eki.ee/dict/qs/index.cgi?Q=kibestuma
kibestuma <27> kibedaks minema; kibestunuks, pettunuks, kibeda hinge v südamega jääma.
Elusündmuste toimumine või mittetoimumine (näiteks lahutus) ei anna mingit infot inimese kibestumuse kohta. Kibestuda võib ka inimene, kelle elu on igati korras, kuid kes ise on endale valed eesmärgid pannud, mida täita ei suuda – ning mille täitmata jäämise pärast kibestub. Samas võib mitte kibestuda analüüsivõimeline ning optimistliku meelega naine, kes korduvalt hüljatud on.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
