Kui palju räägivad te lapsed teile oma elust, suhetest, sõpradest ja pidudest, pahedest-narko, alko, suits?
Ühe sõneluse käigus paiskas laps mind üle sõnavalinguga, et mitte iial ei räägi ta mulle endast ja oma asjadest. Seepärast, et ma hakkavat kohe muretsema, targutama ja õiendama. Tunnen end viletsalt seepärast nüüd, et pole suutnud varem teda kuulata midagi ütlemata või hinnangut andmata tema käimistele või tegemistele.
Rahunenuna mõtlesin, et mina ise tegin samamoodi ju. Ma ei rääkinud emale midagi, mida teadsin, et ta peab seda halvaks või valeks või ohtlikuks. Ma olin nagu 2 erinevat inimest. See, kes ma olin ja see kes ma kodus olin.
Ka mu mees ei pühendanud eriti ema oma tegemistesse. Tema emaga tutvusin, kui olime käinud 3a ja ma juba rase olin. Eks ta vast ikka teadis, et pojal on pruut.
Kas selline asi, et ei räägi endast vanematele, on ealine iseärasus või näitab kehva suhet?
Teema: Kehvad emad?
Ei usu, et see nüüd kehv suhe on, su laps on lihtsalt iseseisvunud ja tal on tekkinud omad asjad.
Pidude, alkoholi, suitsu, poistega oli nii, et ma teadsin, et ema teab nagunii ning ma ei varjanud midagi.
Tagantjärele ma lihtsalt arvan, et emad, kes on oma last imikust peale kasvatanud, tajuvad oma last lihtsalt nii või teisiti võrdlemisi hästi, varjad sa siis või mitte.
PS: kehv ema on midagi muud. See, kes on sõltlane, ükskõikne, hoolimatu, vahetab mehi etc.
PPS: teismeliste lastega tundubki nii, et kui vahel vaatad seda last, siis mõtled, et oot, mida nüüd? Kas see, kes seal mulle vastu hakkas on mu laps? See mõnus poisiklutt/tüdrukuke, kes veel mõne aasta eest palus endal tekki kohendada?
Ma tean, et see kõik läheb mööda ja ühel hetkel saad sa oma mõnusa lapse tagasi – täiskasvanud kujul ning sa märkad, kui fantastilise isiku sa oled üles kasvatanud.
18 aastane on kõigest rääkinud, mõnikord ka enne kui tegutseb. Tegemist ei ole hea lapsega. Teine on veel väike, loodetavasti on tema sama avatud suhtumisega. Ma ei tänita kunagi, üritan selgitada ja mõjutada rääkimisega
Räägivad. Mõnikord räägivad küsimata, mõnikord küsin ja siis hakkab jutt hargnema. Olen ka suur muretseja, aga nad on sellega harjunud vist:) Suguvõsas on inimene, kelle täiskasvanud lapsed ei räägi oma isiklikust elust midagi – see ema on küll väga kurb ja puistab mulle tihti südant. Miks see nii on kujunenud, mina öelda ei oska; mina rääkisin oma lastega lapsepõlves ka palju, äkki sealt see harjumus?
Minul on ema, kellele midagi ei räägita. Sest ta suudab ennast täitsa normaalselt üleval pidada, kui räägid talle midagi, mida ta õigeks ei pea, aga kui mingi tagasilöök tuleb, hakkab tänitamine pihta. “Tuleta meelde, ise sa…” Endal niigi s*** olla. Talle ilmselt ka vennad kedagi ei tutvusta, enne kui aastaid koos ja peret oodata:)
Lapsed on 22a, 17a, 13a ja 11a. Räägivad kõigest, on alati rääkinud. Üldse oleme lastega vist pigem rohkem sõbrasuhetes, kui vanem ja laps. Laste sõpradega saan samuti hästi läbi, tihti on nad öelnud, et olen lahe ema.. Lapsed teavad et ema on nende jaoks alati olemas ja vajadusel kaitseb ning aitab jamadest välja, ükskõik, millega nad ka hakkama poleks saanud. Samas ei kuritarvita nad seda ja karistamatuse tunnet täis ülbikud ka õnneks pole.
Loomulikult ma muretsen ja pabistan laste pärast, aga ei näita seda välja ega reageeri üle. Üldse olen veendunud, et mõttejõud on tugev, st ei tohi halba karta, siis see juhtubki.
Mulle tundub, et pigem ema impulssiivsus takistab noorel oma tegemisi jagamast. Siin pole midagi imestada, sest ka emaks olemist õpitakse ikka läbi kogemuse, pluss enese kodune pagas lapsepõlvest. Kahjuks pole võimalik kohe tark olla, ikka takkajärgi.
Mis muud, kui pikka meelt ja andestavat südant mõlemale osapoolele teineteise eksimustes!
Teemaalgataja, ma arvan, et sa ei ole kehv ema. Lihtsalt see muster et lapsele tundub, et ema hakkab targutama ja ema enda arvates jagab lihtsalt eluks vajalikke õpetussõnu, tundub korduvat põlvest põlve. Mina oma emale ka eriti midagi ei rääkinud koolipõlves, sest ema “hakkas kohe riidlema”, rääkisin ainult vanaemale, kes midagi ei öelnud või mulle takka kiitis ja hiljem ilmselt talle olulisena tundunud asjad ikkagi emale edasi rääkis. Praegu olen ise samasugune, kui lpased teinekord mingist koolis toimunud sündmusest rääkisid, siis proovisin sama asja alati täiskasvanu seisukohast väljendada, no täpselt sama, mis minu ema “riidlemine”. Samas on mu lapsed erinevad, vanem räägib oma kooli- ja klassiasju ikkagi ja temaga saame kõigest vestelda, noorem on väikesest peale kinnine olnud, ütleb iga asja kohta jah ja hästi läks, mujalt olen aeg-ajalt kuulnud, et mõnikord on ikka mingeid probleeme ka. Kusjuures nooremaga suhtlemisel olen alati pigem positiivne, julgustav ja toetav, vanemaga selline “riidlev” ema.
Mulle tundub, et see et laps endast ei räägi, on nii ealine iseärasus (täiskasvanuna muutub ilmselt jälle avatumaks) kui ka lapse iseloomust sõltuv.
Kehv ema sa kindlasti ei ole. Minu arvates on kõik teismelised sellised.
Ma ei usu, et on palju selliseid peresid, kus teismelised räägivad täpselt oma vanematele mis suitsu nad teevad ja kui palju peol alkoholi tarbisid. Pigem just varjatakse seda. Sest on ju teada, et ema hakkab kohe rääkima, et suitsetamine kahjustab tervist ja alkohol samamoodi.
Ma olen üsna kindel, et enamik teismelisi ei räägi oma emale paljudest asjadest mida nad teevad, kus käivad ja mis nende elus toimub. Kodus on ühed inimesed, väljaspool kodu teised.
Mu oma noorem õde on täpselt samasugune. Elab teises linnas. Paljudest asjadest ei räägi emale, kuigi meie ema on väga normaalne inimene ja ei ole mingi tänitaja.
Teismeline vene tüdruk ärkab pärast raju pidu alasti kahe mehe vahel.
-Vanja, anna suitsu! Saša, anna tuld! ütleb neiuke meestele ja mõtleb:
-Appi kui mu ema teaks et ma suitsetan…
Selle teema edenduseks on sobiv küsida: aga öelge, emad, kelle lapsed teile kõik pahateod ära räägivad – kuidas te siis suhtute? Mis tunne teil on, kui laps räägib oma narkoläbudest, joomistest ja juhuseksimistest? (Küsimus pole muidugi neile, kelle lapsed midagi sellist ei tee, teie hoidke sellest teavitamine endal kokku.)
Kas süda ei tõmbu valust kokku? Hirm ei tule peale? Kuidas te “toetate ja mõistate” oma last ja mida te talle ütlete, et ei oleks riidlemine, tänitamine, moraalilugemine, õiendamine, ja et ta teine kord jälle sulle ilusti ära räägiks, et tead, emme, me panime jälle mälukaotuseni pidu, ja ma ei mäleta, kellega ma seksisin.
Tõsiselt küsin.
Mina juurdlen viimasel ajal just selle üle.
Mul oli tore ja sõbralik ema, kes andis mulle palju vabadust, sest põhiasjad olid paigas (õigeks ajaks kodus, koolis head hinded). Samas ma paljust talle siiski ei rääkinud. Ka täiskasvanuna, sest ei taha oma ema muretsema panna.
Minu lapsed on samasugused. Oma mured püüavad ise lahendada. Olen mõelnud palju. Kas ma ei ole usaldusväärne? Kas ma olen kuskil midagi valesti teinud?
Mina juurdlen viimasel ajal just selle üle.
Mul oli tore ja sõbralik ema, kes andis mulle palju vabadust, sest põhiasjad olid paigas (õigeks ajaks kodus, koolis head hinded). Samas ma paljust talle siiski ei rääkinud. Ka täiskasvanuna, sest ei taha oma ema muretsema panna.
Minu lapsed on samasugused. Oma mured püüavad ise lahendada. Olen mõelnud palju. Kas ma ei ole usaldusväärne? Kas ma olen kuskil midagi valesti teinud?
Sama siin. Ma ei rääkinud emale mitte tingimata sellepärast, et kartsin riielda saada, vaid ei tahtnud talle haiget teha. Kusjuures minuaegsed lollused olid ikka tunduvalt leebemad kui tänapäevased.
Aga huvitav, et ei ole tulnud ühegi mõistva ja toetava ema nõuannet veel siia. Kuidas olla tasakaalukas, laste sõber, neile mitte poole sõnagagi märku anda, et sulle miski ei meeldi või et lapsuke tegi pahasti. Et ta ikka ja jälle julgeks rääkida.
Mul käib see täiesti üle mõistuse. Küsin seda küsimust mitte esimest korda ja mitte ainult foorumis. Vastust pole ma veel saanud.
Taas kord selline keiss, kus üheainsa küsimuse peale kõik “targad” targutajad vaikivad. Ja nii meie, lollid, ei saagi teada, kuidas on õige käituda.
Selle teema edenduseks on sobiv küsida: aga öelge, emad, kelle lapsed teile kõik pahateod ära räägivad – kuidas te siis suhtute? Mis tunne teil on, kui laps räägib oma narkoläbudest, joomistest ja juhuseksimistest? (Küsimus pole muidugi neile, kelle lapsed midagi sellist ei tee, teie hoidke sellest teavitamine endal kokku.)
Kas süda ei tõmbu valust kokku? Hirm ei tule peale? Kuidas te “toetate ja mõistate” oma last ja mida te talle ütlete, et ei oleks riidlemine, tänitamine, moraalilugemine, õiendamine, ja et ta teine kord jälle sulle ilusti ära räägiks, et tead, emme, me panime jälle mälukaotuseni pidu, ja ma ei mäleta, kellega ma seksisin.
Tõsiselt küsin.
Minu enda laps on veel väike ja ema suri kui olin 13, seega saan näiteid tuua oma isa kohta.
Rääkisime õega teismelistena oma isaga enam-vähem kõigest.
Kui ma esimest korda alaealisena alkoholi tarbisin ja purjus peaga koju läksin siis hommikul istusime isaga ja rääkisime. Ei ta õiendanud, keelanud, pannud koduaresti. Rääkiski, et ta süda oleks rahul kui ma alati, ükskõik millises konditsioonis koju tuleksin.
Kui esimest korda seksisin siis rääkis isa mulle kaitsevahenditest, nende kasutamisest ja vajalikust korrapärasest kontrollist.
Kui ma esimest korda peol kanepit tegin rääkis mu isa sõltuvuse tekkimise ohust, oma kogemustest. Aga jättis mulle alati õiguse ise otsustada.
Minu arvates on kõik teismelised sellised.
Ma olen ammu teismeeast väljas, aga siiani räägin emale väga vähe oma isiklikest asjadest.
Kui ~10 olin, siis rääkisin talle peale pikka vaagimist, et üks tüdruk kiusab mind koolis ja tema lendas talle kohe peale ning asi läks veel hullemaks kui varem. Saan aru, et temas tärkas emalõvi ning ta tahtis vaid head, aga nii ei läinud.
Ülejäänud muredega on nii olnud, et ta hakkab targutama ja kohe nõu andma, et mis ma tegema peaks. Kahjuks ei oska ta nõu anda, sest tema soovitused on sellised, mille peale iga inimene põhimõtteliselt esimese asjana tuleb ja seega olen ma juba ammu enda jaoks need variandid välistanud. Mõnikord tahaks lihtsalt, et keegi ära kuulaks, mitte ei hakkaks kohest tegutsemist nõudma.
Need on põhilised põhjused, miks ma oma emale midagi ei räägi. Aitaks ehk see, kui ta õpiks kuulama ning ei kohtleks mind kui last, kes ei oska oma probleeme ise lahendada. Ma väga hindan tema muretsemist, aga nagu ütlesin, vajan teistsugust abi.
Kui palju räägivad te lapsed teile oma elust, suhetest, sõpradest ja pidudest, pahedest-narko, alko, suits?
Ühe sõneluse käigus paiskas laps mind üle sõnavalinguga, et mitte iial ei räägi ta mulle endast ja oma asjadest. Seepärast, et ma hakkavat kohe muretsema, targutama ja õiendama. Tunnen end viletsalt seepärast nüüd, et pole suutnud varem teda kuulata midagi ütlemata või hinnangut andmata tema käimistele või tegemistele.
Rahunenuna mõtlesin, et mina ise tegin samamoodi ju. Ma ei rääkinud emale midagi, mida teadsin, et ta peab seda halvaks või valeks või ohtlikuks. Ma olin nagu 2 erinevat inimest. See, kes ma olin ja see kes ma kodus olin.
Ka mu mees ei pühendanud eriti ema oma tegemistesse. Tema emaga tutvusin, kui olime käinud 3a ja ma juba rase olin. Eks ta vast ikka teadis, et pojal on pruut.
Kas selline asi, et ei räägi endast vanematele, on ealine iseärasus või näitab kehva suhet?
Sinu kirjeldusest paistab, et see perekonnatraditsioon. On ka teistsuguseid perekondi.
Sama siin. Ma ei rääkinud emale mitte tingimata sellepärast, et kartsin riielda saada, vaid ei tahtnud talle haiget teha. Kusjuures minuaegsed lollused olid ikka tunduvalt leebemad kui tänapäevased.
Aga huvitav, et ei ole tulnud ühegi mõistva ja toetava ema nõuannet veel siia. Kuidas olla tasakaalukas, laste sõber, neile mitte poole sõnagagi märku anda, et sulle miski ei meeldi või et lapsuke tegi pahasti. Et ta ikka ja jälle julgeks rääkida.
Mul käib see täiesti üle mõistuse. Küsin seda küsimust mitte esimest korda ja mitte ainult foorumis. Vastust pole ma veel saanud.
Taas kord selline keiss, kus üheainsa küsimuse peale kõik “targad” targutajad vaikivad. Ja nii meie, lollid, ei saagi teada, kuidas on õige käituda.
Sa eeldad, et umbes 40 minuti jooksul, mis jäi su esimese ja teise postituse vahele, oleks kõik need mõistvad emad pidanud jõudma su küsimusele vastata? Ega kõik kogu aeg perekoolis istu ja kõiki teemasid ei jälgi.
Su küsimuse kohta. Ma ei tea veel, kas ma olen mõistev ema. Mul on 14-aastane tütar kodus, kes siiani on väga korralik. Ma olen talle rääkinud järgnevaid asju:
*Kui kuskil üritusel oled ja abi vaja – alati võid koju helistada. Pole oluline mis seisukorras, sinu ohutus on kõige olulisem.
*Kui kuskil üritusel keegi sõbranna abi vajab, ei tohi kunagi neid enese hooleks jätta. Alati tuleb aidata. Näiteks aitad sõbranna koju või pakume ise öömaja.
* Kui sa kunagi oma poisi leiad ja sul on kondoome vaja ja ei julge osta, siis palu mind. Et on oluline alati kondoomi kasutada ja ennem küsi abi kui ilma oled. (Ta on selline häbelik). Selle kohta ta ütles, et ta julgeks ise osta küll. Aga seks on tema mõttemaailmast veel väga kaugel. Ta leiab, et see on vastik.
*Alkoholi koha pealt – mina ei tarvitanud üldse enne 18 aastaseks saamist ja ütlesin, et tore oleks kui tema ka ootaks kuni aju on enam-vähem välja arenenud. Samas ei ole mingeid ootusi selle koha pealt. Ta ise üldse pole huvitatud praegu veel.
*Ta on alati väga suitsetamise vastane olnud. Ma ise ka. Elus pole kunagi proovinud. Mu laps on veel hullem – targutab suitsetavate täiskasvanute kallal, kui kahjulik see on. Tuleb teda mõni kord isegi tagasi hoida ja meelde tuletada, et see on inimeste oma valik.
*Interneti tutvuste kohta ta teab kui ohtlikud need võivad olla. Olen öelnud, et on oluline, at ta kellegagi salaja kohtuma ei läheks. Alati tuleb meid teavitada, küll me siis mingi lahenduse leiame.Ta on õnneks telekast näinud, mis juhtuda võib.
*narkootikumidest oleme ka lühidalt rääkinud. Olen rääkinud, et enamus proovivad, kuna nad arvavad et paar korda ei tee midagi. Aga et võib teha küll. Kunagi ei tea millise aine otsa satud ja see võib olla eluohtlik.
Ta on üldiselt korralikum kui mina. Kutsub mind korrale, kui ilma kiivrita rattaga sõidan. Muidugi ei tea, mis tulevik toob.
Nii, et raske on praegu öelda, kuidas ma olukorras reageeriks. Teen lihtsalt hästi palju eeltööd, et mu laps usaldaks mind ja paluks abi potentsiaalselt ohtlikkus või ebamugavas olukorras. Eks aeg näitab.
Su küsimuse kohta. Ma ei tea veel, kas ma olen mõistev ema.
Jah, ei tea tõesti. Ei ole mu küsimusele vastust. Mu küsimus oli, kuidas te olete mõistev siis, kui laps räägib teile, mida kõike ta on juba teinud? Ja kui sa esimese korra ennast vaos hoiad seda kuuldes, ning selgitad veel kord tagajärgi, siis laps julgeb sulle rääkida ka järgmine kord, ja järgmine kord ja järgmine kord. Ja sina oled ikka veel roosa ja mõistev.
Kuni te usute, et see, mida laps teile räägib, ongi see, mida ta tegelikult teeb, seni võite teisi ju õpetada. Aga mina näen sageli ka asjade teist poolt ehk seda, mida lapsed tegelikult teevad ja millest vanematel pole aimugi. Sest nad usuvad, et lapsed usaldavad neid, nad on ju nii mõistvad ja head vanemad. Niisiis laovadki lapsed emmedele välja viis kopikat, aga rubla jätavad enda teada. Vanematel on võimalus õitseda, enda üle uhke olla ja maailma manitseda. Lapsel on võimalus teha seda, mida ta ehk teha ei tahagi, aga tegemata jätta kas ei julge või ei suuda.
Mõni lihtsalt ei kujuta ette, kui mäda on seest üks pealtnäha korraliku pere laps, ja ma ei ütle seda etteheiteks. Sama mädad on ka mittekorralike perede lapsed, kellel pole kodus mõistvaid vanemaid. Vahet ei ole muud, kui et need korralike perede lapsed maanduvad pehmemalt, tulevad välja, neid aidatakse, ei panda kella külge rahvale peksta. Kui auku kukub vaese üksikema laps, siis peaaegu pääsu enam polegi.
Minu omad räägivad valikuliselt. Ja õige ka, ma ei peagi absoluutselt kõike teadma. Olulised asjad räägivad ikka ära ja samuti suured mured.
Vahel mul on tunne, et nad võiksid mulle rohkem rääkida toredatest ja headest asjadest, sest kohati tekib selline piksevarda või nutumüüri tunne, kui nad ainult oma negatiivseid asju mulle kurdavad.
Jah, ei tea tõesti. Ei ole mu küsimusele vastust. Mu küsimus oli, kuidas te olete mõistev siis, kui laps räägib teile, mida kõike ta on juba teinud? Ja kui sa esimese korra ennast vaos hoiad seda kuuldes, ning selgitad veel kord tagajärgi, siis laps julgeb sulle rääkida ka järgmine kord, ja järgmine kord ja järgmine kord. Ja sina oled ikka veel roosa ja mõistev.
Jah, see on hea küsimus. Aga miks peaks ennast “vaos hoidma”? Kui mu laps räägiks midagi, mis ületaks mu piirid, siis ma kindlasti reageeriks sellele tõsiselt ja emotsionaalselt. Kindlasti näitaks välja, et ma olen sellepärast väga mures ega pea seda õigeks. Ja siis, kui esimene emotsioon möödas, siis püüaks läbi mõelda, mida edasi teha ja arutaks temaga need asjad läbi. Ma arvan miskipärast siiski, et kui lapse ja lapsevanema vahel on hea suhe, kui mina austan oma last ja tema mind, siis on mu arvamus talle ka oluline.
Ma tean ühte inimest, kes võis lapsepõlves kõike teha, mis ta tahtis. Tegigi väga palju lollusi ja vanemad kunagi ei reageerinud nendele emotsionaalselt. Ja see inimene on hiljem tunnistanud, et ta nii väga tegelikult ootas, et vanemad oleksid mures, et nad näitaksid välja, et nad hoolivad temast. Arvan, et on loomulik ja isegi vajalik, et sa sellistele asjadele reageerid. Lihtsalt küsimus on, kas seda on vaja teha meeletult last süüdistades ja solvates, või saab hoopis rõhuda enda vaatenurgale ja murele selles asjas. Mäletan, et mu ema võis karjuda, mind süüdistada, solvata, õiendada, tänitada, aga isa reageeris hoopis teisiti. Ta vaatas mulle silma, vaikis pikalt ja siis ütles midagi sellist: “Ma olen selles teos väga pettunud, sest pidasin sind targemaks.” Need sõnad ja hilisem pikk arutelu läksid mulle palju sügavamale hinge, kui mu ema vihane moraalilugemine. Arutasime isaga tõepoolest kõik läbi ja ta kindlasti ei kiitnud kõiki mu tegusid heaks, vaid väljendas väga selgelt, mida tema neist asjadest arvab. Lihtsalt ta tegi seda mind austades ja mina austasin ka teda ja tema arvamust väga.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
