Tere!
Kas on näiteid, et aspi laps saab tavakoolis hakkama? Mis on suurimad mured koolis? Kus Tartus on võimalik laps panna väikeklassi?
Mis vanuses diagnoos määrati? Või on vaid aspi-jooned?
minu oma käis. väikeses 12 lapsega maakoolis. kui see läbi sai ja põhikoolis suures koolis pidi käima, sai paanikahood ja lõpetasime erikooli väikeklassis.seega mina ei soovita juhul kui diagnoos on väljas ja pole väikeklassi.
Meie aspi-joontega laps käis esimesed 5 aastat tavaklassis, kus vaid 12 last. See võimaldas õpetajal tema vajadustega arvestada. Suuremasse kooli/klassi üleminekul tekkisid nii õpiraskused kui sotsiaalsed probleemid (laps oli kiusatav). Nüüd on õppinud kaks aastat väikeses tasandusklassis ja kuigi õppimisega on ikka raskusi, siis suhted klassikaaslastega on normaalsed. Kui vähegi võimalik väldi suurt kooli ja klassi.
Meie Aspi käis tavakoolis. Ei märganud midagi (tal ka ATH, tähelepanu puudulikkus). Hinded olid head ja ei kurtnud ta ise midagi erilist ja ka õpetajad mitte. Kuni siis u 8 klassis käis nö “pauk”. Pärast seda on kooliminek olnud aasta aastalt ühe raskem. 12. klass lõpetamata. Diagnoos 23 aastasena. Ma kirun ennast, et kool ei märganud ja ei andnud tagasisidet, et ma ei osanud ise küsida jne. Ära sa teda palun suurde kooli küll pane. Usu, see ei ole hea plaan.
Asi joontega poiss meil. 1 klassi tavakoolis (Suur kool Tartus), sõpru ei leidnud, oli õnnetu. Kiusamist oli ka, nagu suurtes koolides ikka, õppimisega polnud probleeme, kuna luges juba aastaid. Lõpuks oli kiusamine nii suur, et vahetasin kooli, sai väiksemaarvulisse klassi koos väga toreda ja püüdliku klassijuhatajaga. Laps on rõõmus, leidis endale klassiväliselt ühe sarnaste joontega sõbra, kiusamist pole. Tean ka Masingu koolis sarnaste joontega poissi, kel ATH ka.
Mina soovitan uurida selle klassi klassijuhatajat, kuhu tahad panna teda, kuna klassijuhatajast sõltub algklassis kõige rohkem. Kui on tööga ülekoormatud ja ükskõikne õpetaja, pole ka väiksest klassist abi. Muidugi pead arvestama, et kodus tuleb ise ka palju kaasa töötada, kui tähelepanuhäire või lihtsalt hajameelsus segab koolinõuetega harjumist- lood lapsele süsteemi, mida kuidas kooli kaasa võtta (et kaasa antud töölehed kotipõhjas kadunud poleks jne), millal peab pliiatseid teritama, riided õhtul valmis, koolikott MÄRGATAVASSE kohta jne. No need tavalised algklassilapse rutiinid kohanda oma lapsele võimalikult lihtsalt jälgitavaks-mõistetavaks, et hommikud oleks võimalikult lihtsad ja rahulikud – kogu pere vaimse tervise heaks 🙂
Eks aspid on kõik omal moel sarnased ja samas igaüks erinevad, Sina tunned oma last kõige paremini, mõtle läbi, räägi kasvatajatega, mis teeb kõige rohkem muret praegu ette mõeldes?
Lasteaed ju näitab osa koolimineku asju ette – meil oli käeline tegevus väga nõrk juba lasteaias (joonistamise tase, tähtede kirjutamine, täpselt värvimine jne) ja on siiani, lepin sellega, et tema käsitöö ja kunst ei ole samade hinnetega kui matemaatika, kuigi vanemate õdedega võrreldes automaatselt ootaks vahel paremat sooritust… mitte meeldetuletusi teemal “joonista jõuluvanale ikka pea ka, vaata, sa unustasid.” 😀
Palun EI, kui vähegi võimalik siis EIIIIIIII! See ei sobi kohe üldse, isegi kui kohe pole negatiivseid tagajärgi. Arvestagem oma eriliste laste erilisusega veidikenegi. Neid ei ole nii palu nad on eriline haruldus, kingitus, midagi mida igaühele usaldada ei saa.
Ainult Aspi enda huvidest lähtuvalt. Ülejäänud klass mind ei huviata.
Minu laps on tavakoolis. Asperger ikka, mitte ainult jooned, kuid siiski minu meelest küllaltki leebe variant. Diagnoosi sai 8-aastaselt, enne oli tugev kahtlus, aga polnud erilist vajadust diagnoosida. Ega pole sest diagnoosist mingit kasu olnud ka pärast.
Esimesed aastad olid raskemad, praegu 8. klass ja läheb täitsa kenasti. Aga jah, 2.-3. klass oli ikka paras põrgu kõigile. Samas vaimselt väga võimekas laps on, õpib hästi, nii et ei kahetse, et tavakoolist ära ei läinud, seda just edaspidisele haridusteele mõeldes.
Gümnaasiumiastmes oli tavakooli reaalklass taevalik kingitus, hiljem lõpetas tänu sellele ka ülikoolis baka. Mingis vanuses on hädavajalikud tugisüsteemid ja erinevate tasandite koostöö. Lapsel on tavakoolis kahtlemata raske, aga kui kodukohas muid valikuid ei ole, siis tuleb vanematel see ristiretk ette võtta.
Minu autistlik laps (diagnoosiga) on tavakoolis tavaklassis tugiisikuga. Olen väga rahul, kuna intellektipuuete ei ole ja õpiraskusi oluliselt ei esine. Pigem sotsiaalsed raskused, mille osas toetabki tugiisik.
Minu asperger käib praegu 10.klassis eliitkoolis, 1. klassist alates. Diagnoositi 13a, kui olid suuremad jamad. Oleneb väga lapse iseloomust. Teine laps on mul ka asperger, 2. klassis ja tema on individuaalõppel. Nende iseloomud on täiesti erinevad, aga aspergeri kohta ei saa väita, et ta ei saa tavakoolis hakkama. Näiteks mu vanem laps on väga rõõmsameelne ja sõbralik, saab naljast aru, ja ta ei võta asju südamesse. Puudub täielikult võistlemissoov, ja ta ei ole vägivaldne. 1. klassis tal ei olnud mitte ühtegi sõpra ja ta vihkas kooli. Nt lasteaias ta oli väga populaarne laps, samuti on tal praegu palju sõpru. Algklassides oleks võinud olla tugiisikuga tunnis.
Kool peab moodustama väikeklassi, kui selleks on vajadus, aga ega seda enne koolide määramist vist ei ole teada, kuhu piirkonda see vajadus tekib. Võib-olla ma mõtlen valesti, aga mulle meeldib tavaline klass rohkem, kui laps vähegi võimeline on seal kaasa tegema. Väikeklassis (4 last) on need 4 kõik diagnoosiga, igaühel oma probleem. Mõni on eriliselt aeglane või hajameelne, teine on ATH, kolmas asperger. Keegi ei ole tavaline ja need lapsed ei pruugi üldse kokku sobida, käivad üksteisele närvidele ja võimendavad vastastikku veidrusi. Mul sellest süsteemist isiklikult head kogemust ei ole. Väikeklassis käib laps niikaua kui vaja, ehk siis loodetakse, et millalgi on ta võimeline teistega tavaklassis koos õppima. Ma oma noorema lapse pealt praegu näen, et see hetk võib mingis vanuses vabalt kätte jõuda.
Minul käib, 9.klass. Asperger ja tähelepanuhäire (samas rahumeelne tegelane, ei ole hüperaktiivne). Kohati on väga raske, nii ka hetkel. Just õppimisega raske. Ses mõttes, et lapsel mäluga probleeme pole ja iseenesest jätab täiesti mõistliku mulje. Aga väga raske on, kuna tunnitöö on napp, kõik tuleb kodus üle vaadata. Koolis küll eripedagoog suhtleb 20 min nädalas ja vajadusel võib psühholoogi poole pöörduda, aga see on ka kõik. Tegelane tundi ei sega ja tänu minu meeletule tööle on positiivsed hinded kätte saanud. Samas nüüd tunnen, et rohkem ei jaksa. Jah nii kolm tundi päevas on OK, aga rohkemat ei suuda.
Väike mõistmine õpetajate poolt oleks abiks ja innustaks, aga suures osas seda pole. Noh kasvõi seegi, et kui tegelane ei suuda hoobilt küsimusele vastata, siis tegelikult ei ole tal õppimata ja kodune töö tegemata. Et miski muu on takistanud teda kohapealt kõvahäälselt kiirelt vastamast. Tegelikult on küsimuste vastused vihikus olemas ja sestap ei ole järjekordne hüüumärkidega märkus “jälle õppimata” kuigi innustav. Samuti ei ole väga innustav ühe teise õpetaja järjekordne meil, et mispärast tegelane end ainult ühekülgselt arendab. Põhjuseks asjaolu, et ühel alal on tegelane tõepoolest andekas ja see tuleb väga hästi välja. Tegelikult ta ei kuluta sellele alale üldse kuigi palju aega. See aga annab kohe põhjuse järeldada, et ta üldse midagi muud ei tee ja alailma lihtsalt õppimata. Heal juhul 1/4 koolijärgsest ajast tegeleb selle alaga, ülejäänud 3/4 õpib (st õpime). Näib, et kui ta kirjeldatud alaga tegelemise lõpetaks, siis ehk oldaks koolis rahul.
Ma olen nii 2.kassist alates kooliga aktiivselt suhelnud. Juhtkonna, tugiisikute ja klassijuhatajaga probleeme arutanud. Koolipoolne seisukoht oli, et tegelase häirest aineõpetajatele mitte rääkida. Võimalik, et siin ongi viga. Õpetajad sel kombel ei saagi aru saada milles asi ja kuidas läheneda. Ma olen korduvalt kõnelenud, et minu poolest võiks ja ehk peaks ses osas õpetajaid valgustama. Ma olen isiklikes kirjavahetustes mõnede õpetajatega viidanud probleemidele mis tegelasel on (suhtlemine, tähelepanu, tegevuse planeerimine, ühel teemalt teisesele lülitumine – need on peamised hädad), aga küllap nad ikkagi alahindavad neid raskusi.
Tegelane tegelikult tahab olla hea ja tahab teha hästi. Tal ei ole sugugi ükskõik.
Psühholoogi/psühhiaatri juures kuuleme üksnes kui uskumatult tubli on tegelane ja kui uskumatult tubli olen mina. Aga mulle tundub, et tublidus on täiesti otsa saamas ja ma ei teagi mis siis nüüd teha. Ma olen koolis varasematel aastatel küsinud, kas ehk peaks kooli vahetama (nt Ristiku ehk) või oleks mõistlik klassi korrata. Aga kuuldavasti on märksa probleemsemaid ja nõrgemaid õpilasi. Meie juhtum ei kvalifitseeru, me ju saame hakkama.
Vabandan, et säärane pikk ja üsna emotsionaalne postitus.
Olen nüüd juba täiskasvanud aspergeri ema. Ei teadnud sellel ajal midagi aspergeridest. Koolis oli juba 1st klassist palju probleeme. Pm istusin pidevalt klassijuhataja vastuvõtul. Aga mida ma tegin, oli KOOSTÖÖ. Tol ajal nähti teda lihtsalt kui KANGET JUURIKAT, kes ütles, mida tahtis, millal tahtis jne. Tegi mida tahtis, millal tahtis. Õpetajatele ütles seda, mida tahtis, ehk siis otse kõik mida ta arvas. Mina kodus muudkui raiusin lapsele, et kuidas nii ja kuidas naaa. Kogu aeg püüdsin raiuda miks nii ja miks naa. RAIUSIN RAIUSIN RAIUSIN.
Nüüd on küsimus, kuidas ma käituksin nüüd kui sellele käitumisele on pandud nimi. NOH, mis ma oskan öelda. Ma ei tea.
Aga minu tubli laps õpib eesti vanimas ülikoolis reaalsuunal. On VÄGA iseseisev ja NII TUBLI noormees!
Jah, mis jäänud on, on see otse ja meie jaoks ehk mõtlematu otsekohesus ja selline järsk arvamuste avaldamine, AGA… ta on sellest ise aru saanud, ja tihtilugu teiste reageeringut nähes leebub ja nõustub. Ta saab aru, et reageerib teisiti ja püüab end korrigeerida. Aga tema ise on tema ise. Lihtsalt ta mõistab, et ta millegipärast reageerib teistmoodi kui meie ja siis..
Ma ei tea kas kasvataksin teda teistmoodi, ma tõesti ei tea.
Kuid hiljuti lugedes raamatut Michael Winterhoff “Kuidas meie lastest kasvavad väikesed türannid?” – arvan, et ma kasvatasin teda täpselt õigesti! MITTE MEIE EI PEA GRUPPIS TEMA ISEÄRASUSEGA ARVESTAMA, vaid tema ikka meiega! JÕUDU!
Veel lisan, et õppis tavakoolis, kuidas te seda nimetategi – eliidis. Hea peaga! Aga mitte mingi üliandekas.
Ja veel vabandan, et nimetasin eliidiks. Eesti koolid annavad kõik tubli hariduse!
Minu asperger käib praegu 10.klassis eliitkoolis, 1. klassist alates. Diagnoositi 13a, kui olid suuremad jamad. Oleneb väga lapse iseloomust. Teine laps on mul ka asperger, 2. klassis ja tema on individuaalõppel. Nende iseloomud on täiesti erinevad, aga aspergeri kohta ei saa väita, et ta ei saa tavakoolis hakkama. Näiteks mu vanem laps on väga rõõmsameelne ja sõbralik, saab naljast aru, ja ta ei võta asju südamesse. Puudub täielikult võistlemissoov, ja ta ei ole vägivaldne. 1. klassis tal ei olnud mitte ühtegi sõpra ja ta vihkas kooli. Nt lasteaias ta oli väga populaarne laps, samuti on tal praegu palju sõpru. Algklassides oleks võinud olla tugiisikuga tunnis.
Kool peab moodustama väikeklassi, kui selleks on vajadus, aga ega seda enne koolide määramist vist ei ole teada, kuhu piirkonda see vajadus tekib. Võib-olla ma mõtlen valesti, aga mulle meeldib tavaline klass rohkem, kui laps vähegi võimeline on seal kaasa tegema. Väikeklassis (4 last) on need 4 kõik diagnoosiga, igaühel oma probleem. Mõni on eriliselt aeglane või hajameelne, teine on ATH, kolmas asperger. Keegi ei ole tavaline ja need lapsed ei pruugi üldse kokku sobida, käivad üksteisele närvidele ja võimendavad vastastikku veidrusi. Mul sellest süsteemist isiklikult head kogemust ei ole. Väikeklassis käib laps niikaua kui vaja, ehk siis loodetakse, et millalgi on ta võimeline teistega tavaklassis koos õppima. Ma oma noorema lapse pealt praegu näen, et see hetk võib mingis vanuses vabalt kätte jõuda.
mul ka 2 aspit peres.
ja see kes õpib 2. klassist alates individuaalõppel (üks-ühele) läheb iga aastaga eraklikumaks, praegu 7. klass ja teda ei saagi enam kellegagi kokku panna.
vanem poeg käis niikaua kuni võimalik tavakoolis, väikeses maakoolis. ja alles 9. klassi käis Ristikus.see oli meil kõige raskem aeg. ta on seltskondlikum, kui noorem vend, aga nad ongi kõik erinevad.
Lugesin imetlusega teie postitusi. Nii tublid vanemad olete. Tegelen igapäevaselt autistlike ja muude psüühikahäiretega lastega ja tahan julgustada vanemaid oma sisetunnet usaldama. Teie olete ise kõige suuremad eksperdid kõiges oma lapsesse puutuvas. Ka sarnase diagnoosiga lapsed on isiksustena väga erinevad. Spetsialiste tasub muidugi ka ikka kuulata. Kui teile tundub, et laps saab tavakoolis hakkama, siis ongi see ilmselt tema jaoks parim. Tal on võimalus õppida oma rohkem või vähem normaalsetelt kaaslastelt, ja nad on üldiselt väga head jäljendajad. Tulevikus on tal sellevõrra lihtsam tavaelus toime tulla. Jäljendamisoskus omakorda tuleb sageli kahjuks väikeklassis õppides, kus võimalus omandada mitmeid ebakohaseid käitumisviise. Negatiivse poole pealt – tavakoolis satuvad nad sageli kiusatavate rolli ega saa piisavalt individuaalset tähelepanu ja see võib neid oluliselt kahjustada. Kui laps tavakoolis hakkama ei saa, siis tuleb siiski valida kas väikeklass või koguni individuaalõpe. Sealjuures tuleb siiski kogu aeg tegelda lapse kaasamisega ühistesse tegevustesse, et ta ei jääks päriselt erakuks. Väikeklassi või individuaalõppele määramine peaks kindlasti tähendama tegevust eesmärgiga esimesel võimalusel jätkata suuremas grupis. Usaldage oma sisetunnet ja seiske oma lapse heaolu eest.
Ühele eelnevale postitajale vastates – aineõpetajad peaksid ilmtingimata teadma lapse probleemidest, et nad saaksid lapse vajadustega arvestada. Võib-olla ongi kõige parem, kui nad saavad info otse lapsevanemalt.
Nagu eelmine postitaja ütles, seiske oma laste eest. Aga mina palun vägagi usaldada neid spetsialiste, kes töötavad teie eriliste lastega nt lasteaias päevast-päeva. Kuna ise seda teen, siis näen probleeme, et vanemad hindavad oma lapsi siiski valesti. Meie lapse vajadustest lähtuvatele soovitustele panna laps väikeklassi või vähamalt väiksema kooli väiksemasse klassi reageeritakse sageli väga solvunult. Vanemad enamasti ei näe oma lapsi pikema aja jooksul suuremas kollektiivis õppimas-tegutsemas-mängimas-võistlemas. Aga lasteaiaõptajad näevad. Ja näeme, mis juhtub lapsega, kui nad ei saa ilma täiskasvanuta enam emotsionaalselt või lihtsalt keelduvad tegevustest teistega koos.
Minnes 20-ne ja rohkema õpilasega klassi paraku ei ole enam õpetajal aega igaühega nii individuaalselt tegeleda.
Palun EI, kui vähegi võimalik siis EIIIIIIII! See ei sobi kohe üldse, isegi kui kohe pole negatiivseid tagajärgi. Arvestagem oma eriliste laste erilisusega veidikenegi. Neid ei ole nii palu nad on eriline haruldus, kingitus, midagi mida igaühele usaldada ei saa.
Ainult Aspi enda huvidest lähtuvalt. Ülejäänud klass mind ei huviata.
no ei maksa nüüd nii äärmusesse ka minna: haige laps ei ole mingi kingitus.
Olen nüüd juba täiskasvanud aspergeri ema. Ei teadnud sellel ajal midagi aspergeridest. Koolis oli juba 1st klassist palju probleeme. Pm istusin pidevalt klassijuhataja vastuvõtul. Aga mida ma tegin, oli KOOSTÖÖ. Tol ajal nähti teda lihtsalt kui KANGET JUURIKAT, kes ütles, mida tahtis, millal tahtis jne. Tegi mida tahtis, millal tahtis. Õpetajatele ütles seda, mida tahtis, ehk siis otse kõik mida ta arvas. Mina kodus muudkui raiusin lapsele, et kuidas nii ja kuidas naaa. Kogu aeg püüdsin raiuda miks nii ja miks naa. RAIUSIN RAIUSIN RAIUSIN.
Nüüd on küsimus, kuidas ma käituksin nüüd kui sellele käitumisele on pandud nimi. NOH, mis ma oskan öelda. Ma ei tea.
Aga minu tubli laps õpib eesti vanimas ülikoolis reaalsuunal. On VÄGA iseseisev ja NII TUBLI noormees!
Jah, mis jäänud on, on see otse ja meie jaoks ehk mõtlematu otsekohesus ja selline järsk arvamuste avaldamine, AGA… ta on sellest ise aru saanud, ja tihtilugu teiste reageeringut nähes leebub ja nõustub. Ta saab aru, et reageerib teisiti ja püüab end korrigeerida. Aga tema ise on tema ise. Lihtsalt ta mõistab, et ta millegipärast reageerib teistmoodi kui meie ja siis..Ma ei tea kas kasvataksin teda teistmoodi, ma tõesti ei tea.
Kuid hiljuti lugedes raamatut Michael Winterhoff “Kuidas meie lastest kasvavad väikesed türannid?” – arvan, et ma kasvatasin teda täpselt õigesti! MITTE MEIE EI PEA GRUPPIS TEMA ISEÄRASUSEGA ARVESTAMA, vaid tema ikka meiega! JÕUDU!
Ega sa Pärnust pole? Minu poja pinginaaber oli selline, kellega algklassides oli palju probleeme ja tema ema sai lastevanemate koosolekul alati pragada. Aga see poiss õpib ka nüüd TTÜ-s minu pojaga samas teaduskonnas, seega kasvas igati tubliks ja targaks poisiks.
Meie Aspi käis tavakoolis. Ei märganud midagi (tal ka ATH, tähelepanu puudulikkus). Hinded olid head ja ei kurtnud ta ise midagi erilist ja ka õpetajad mitte. Kuni siis u 8 klassis käis nö “pauk”. Pärast seda on kooliminek olnud aasta aastalt ühe raskem. 12. klass lõpetamata. Diagnoos 23 aastasena. Ma kirun ennast, et kool ei märganud ja ei andnud tagasisidet, et ma ei osanud ise küsida jne. Ära sa teda palun suurde kooli küll pane. Usu, see ei ole hea plaan.
Meil käis ta algul tavakoolis ja pärast teismeea “pauku” ja diagnoosi saamist spetsiaalselt Aspergeritele mõeldud koolis. Sealne õppeprogramm on neile võimalikult sobivaks ja individuaalseks kohendatud. Gümnaasiumi viimast aastat teeb juba neljandat aastat ja loodame, et nüüd algaval õppeaastal saab ehk tehtud.
Ma ei tea kuidas teil, aga meie noormees vihkab kooli enda sõnul meeletult. Ega ta muidugi sinna eriti tihti satu ka- nädalas ehk korra jõuab. Kooli juhtkond on aga olnud vastutulelik, kuigi tavaliselt sellised koolis mittekäijad eemaldatakse, sest tung sinna kooli on suur. Rootsis on selle diagnoosiga lapsi ja noori tohutult.
Mure on suur, sest teda ei huvita mitte miski peale arvutis istumise. Väljas ta ei käi, sõpradega ei kohtu ja meiega suhtleb minimaalselt. Oleme püüdnud talle nii palju toeks ja abiks olla, kui võimalik, aga nüüd tunnen, et enam ei jaksa. Tal pole mingit motivatsiooni edasi liikuda, sest kodu on olemas ja soe toit laual. Ainsaks stiimuliks hommikul voodist välja tulla ongi tal arvutimängud. Isegi sööma ei tule, sest muidu jääb ju mäng pooleli. Selline elu siis.
Me ei ela Eestis aga minu poeg(9a) k2ib tavakoolis.
Kool on kohandanud tingimused vastavalt tema vajadustele. Tal on koolis koht, kuhu ta saab minna maha rahunema, kui vaja. Seda juhtub aina v2hem ja v2hem, sest temaga osatakse ringi k2ia.
Vajadusel kannab k6rvaklappe, kui ymberringi on liiga lärmakas tema jaoks(vahetunnid,spordiv6istlused jne).
6ppet66ga aitab teda vajadusel 6petaja abi.
Ta on klassi parim 6pilane ja 6petaja ei jõua teda 2ra kiita.
Koolis teised lapsed kõik hoiavad teda ja arvestavad tema omap2radega.
Ta armastab koolis k2ia ja annab endast 100%.
Tal pole mingit motivatsiooni edasi liikuda, sest kodu on olemas ja soe toit laual. Ainsaks stiimuliks hommikul voodist välja tulla ongi tal arvutimängud. Isegi sööma ei tule, sest muidu jääb ju mäng pooleli.
Motiveerige siis selle kaudu, et arvutit saab kasutada siis, kui õppimisega korras, muidu mitte. Lihtne.
Motiveerige siis selle kaudu, et arvutit saab kasutada siis, kui õppimisega korras, muidu mitte. Lihtne.</blockquote
Mina ka ei saa aru, see arvuti tuleb siis ära võtta, kuniks muud asjad, eelkõige õppimine korras. Ja siis ka mõõdukalt anda. Lisaks oleks mingit trenni vaja lapsele või huviringi.
Motiveerige siis selle kaudu, et arvutit saab kasutada siis, kui õppimisega korras, muidu mitte. Lihtne.</blockquote
Mina ka ei saa aru, see arvuti tuleb siis ära võtta, kuniks muud asjad, eelkõige õppimine korras. Ja siis ka mõõdukalt anda. Lisaks oleks mingit trenni vaja lapsele või huviringi.
Arvuti ära võtmine aspergerilt ei pruugi olla kerge, kui ta on agressiivsusele kalduv.
Motiveerige siis selle kaudu, et arvutit saab kasutada siis, kui õppimisega korras, muidu mitte. Lihtne.</blockquote
Mina ka ei saa aru, see arvuti tuleb siis ära võtta, kuniks muud asjad, eelkõige õppimine korras. Ja siis ka mõõdukalt anda. Lisaks oleks mingit trenni vaja lapsele või huviringi.
Arvuti ära võtmine aspergerilt ei pruugi olla kerge, kui ta on agressiivsusele kalduv.
Ütlen ausalt, see on täpselt samamoodi ka terve lapse puhul. Enamus lapsi lähevad agressiivseks, kui arvuti kasutamist takistada. Sellest ei tohi ennast heidutada lasta, vaid tuleb endale kindlaks jääda. Lammutagu või pool maja maha, aga kui vanem on otsustanud arvutit mitte lubada, siis ei saa ka. Muidu laps jääbki teid oma agressiivsushoogudega manipuleerima, kui näeb, et nii on võimalik oma tahtmist saada.
dzuudo trenn on autistidele hea, arendab otsimusagara enesekontrollioskust.
Minu Asperger käib tavakoolis. Diagnoosi sai enne kooliminekut, kui taotlesin koolipikendust, seega on ta praegu oma klassis teistest aasta vanem.
Kuni siiamaani õppisime temaga kodus iga jumala päev ja hinded olid … no kolmed enamasti. Praegu aga 8. klass vaja lõpetada ja suvetöö tuleb vist oma 7-8 aines. Päris masendav. Härra keeldus meie abist keset talve, teatas, et saab ise hakkama ja sõitku me ka ja … noh, nüüd siis on, eks.
Samas on ta tegelikult maru kihvt poiss, vihahoogusid tuleb ette väga-väga harva nüüd juba (tal on kaks venda, need ikka ajavad vahel ta kettasse), tal on hea huumorimeel jne. Ja tal on ka düskalkuulia – Aspiedele tavaliselt ebaomane seisund, sest enamasti on Aspied just ju numbriinimesed. Minu oma on aga täiesti võimetu saama aru korrutustabelist. Matemaatikas seisab tunnistusel lihtsalt A, aga kõik muud reaal- ja vähem reaalsed ained tuleb vist nüüd kahe nädalaga uuesti teha. Ma tõesti ei näe vajadust, et me peaks hakkama seda last nüüd nende ainetega peedistama, kui ta niikuinii ei ole võimeline aru saama, aga teisest küljest, miks ta siis üldse 9ndasse edasi tõsta, eks. Koolivahetust oleme kaalunud, aga poiss ise tahab oma koolis käia, ei taha mujale. Klassi on temaga algusest peale harjunud, teda ei naerda enam ammu ega kiusata, ja ühtlasi on ta ka tüdrukute hulgas populaarne. Mis edasi – mina ei tea!
Otsekohesust kahjuks osataksegi vähe hinnata ja palju on tühja viisakust mis mitte midagi ei maksa. Oma arvamus peab jääma. Egoistlikud löövad läbi aladel kus teistega arvestamine pole primaarne. Ise Juurikas Asperger. Kenderi moodi peabki olema.
Mul on lapsel hetkel autisti kahtlus. Oleme kliinilise psühholoogi järjekorras, et saada diagnoos. Kuna ma pole autismiga kokku puutunud, ei saanud ma siiani aru, et lapsel midagi sellist viga. MInu lapsel on ilmselt mingi kergem vorm vmi. Hetkel 6 klassis täiesti tavakoolis. Kuigi jah vahetasime 6 klassis kooli. Kuni 4klassini oli laps täiesti normaalne. 4 klassis tuli uus klassijuhataja, kes oli kuri, lärmav ja kõik pidid alluma. Laps hakkas koolist puuduma. Lihtsalt ei tulnud hommikul üles ja kõik. 2a on laps käinud erinevate inimeste juures. Vahetasime kooli, kõik oli 3kuud korras , kui asi hakkas jälle pihta. Uus kool suunas aga meid kohe vaimse tervise keskusesse. Sealt psühholoogi juurde. Ja lõpuks leidsime inimese, kes pani lapsele 15 min diagnoosi- autistlike joonte kahtlus. Ja kui ma siis selle autisti teema ette võtsin ja lugema hakkasin, sain aru, et kirjeldatu on minu laps. Minu lapse tunnused- ei talu kisa ega valju heli, lärmi. ühtegi uut toitu ei tahagi maitsta. lapsena ei suutnud öelda isegi sugulastele tere, head aega jne ( need on väiksest peale). joonistab nagu kunstnik, sellest ajast peale kui võttis pliiatsi kätte. ( keegi siin kirjutas, et autist ei suuda joonistada, see on natuke ekslik. mõned autistid just ongi just joonistamise alal väga andekad). sõpru enda ümber ei taha. teised väga tahavad seltsida, aga tema hoiab eemale. tal on oma väljakjunenud sõbrad, kellega suhtleb. samas internetis pole kellegagi probleem suhelda. väga tugev on ta keeltes. pealtnäha nagu polegi lapsel midagi viga. aga… uues koolis vahetunnis istub ta klassis, sest ei talu lärmi. uusi tüdrukuid ligi ei lase. klassi ees vastata ei julge. viimasel aastal on tulnud kodus mingi teiste inimeste korrutamine, nagu papagoi. naerab mitte millegi peale. kui koolis on midagi tulemas mis talle ei meeldi, siis ta lihtsalt sinna ei lähe. kui saaks oleks ainult kodus 4 seina vahel. suvel ei taha ei päevitama, ujuma ega grillima.
aga nüüd teemasse. klassi suurusel ei ole mina vahet näinud. piisab ühest lärmakast lapsest. on neid kokku 10 või 20. kui 1 on lärmakas, siis sellest piisab. minu lapsel on aga tähtsamad õpetajad. kui õpetjad on head, rahulikud jne, siis talle meeldib. kui on kuri ja karjub on block peal.
rääkides lärmist. minu poiss ei saa ka erikoolis hakkama sellega. kuigi on tundides üksi klassis. vahetunnid on tema jaoks kõige traumeerivamad-siis on lärm väga suur. ta jääb tihti kooli hiljaks, et mitte vahetunni ajal kooli jõuda.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
