Teema: Kellel juba täiskasvanud pojad ja tütred

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Minul ikka ei lähe meelest see teema, kus üks kägu julges öelda, et lapsed on kodus külalised, ja kogu käoparv tahtis teda ja tema paari mõttekaaslast surnuks nokkida.

Minul ka ei lähe ja ei saa siiamaani aru, miks peaks laps oma sünnikodus külalisena tundma ennast. Aga sa vast adud, et see polnud selle teema teema.

Selle teema teema on, et laps peab ikka veel kodus olema, kuigi võiks juba ammugi külalisena kodus käia.
Külaline on laps päris kindlasti kahel põhjusel: seda kodu peab ülal ja haldab keegi teine, ja tema läheb sealt kunagi ära, et oma kodu soetada ja seda hallata. Olgu alaealine või täiskasvanu, laps oma vanematekodus normaalses olukorras seadusi ei tee.
Selle külalisevärgi peale solvuvad ilmselt need, kes on harjunud külalisi halvasti kohtlema ja pidama neid vähemväärtuslikeks inimesteks.
Kasvatatud isikud kohtlevad külalisi väga hästi, pakuvad neile parimat ja ootavad alati tagasi. Kuid oma kodu asju nad külalisel otsustada ei lase.
See on normaalne elu.

Selle teema algataja aga tahab, et laps oleks kodus pea ja teenija ühes. Ei lepi külalisega, et kohelda teda hästi ja pakkuda parimat.

ausalt, ei kujutaks ette, et oma vanematest, õest-vennast nii vähe lugu peaksin, et isegi nende sünnipäevadele ei tule. siin on kas probleem kasvtuses, miks laps ei hooli oma lähedastest või on mingi käitumishäire. Meil on selline noormees suguvõsas, üksik mees. Vahest käib isal ja õel külas nii, et tuleb korraks läbi, aga selliseid seltskonna üritusi pelgab. Elabki üksi, käib tööl, sõidab vahest autoga mööda Eestit ringi (oleme FB arusaanud), samas aga näiteks lähedaste sugulaste juures läbi ei tule (oleme kutsunud ja tegu ikka lapsesr peale tuttavate inimestega).

Olen eelkõnelejaga üsnagi nõus.
Ka meil pole iial olnud peres nn ahistavaid suhteid ja on olnud selline arvestav, avatud ja rõõmsameelne õhkkond. Pole ka eales olnud hull helistaja, kontrollija tüüp. Kuid ühe lapsega on kontakt katkenud kui nii võib öelda. Suhtleme küll nii sünnipäevadel ja muudel tähtsamatel päevadel, kuid kui teinekord (ca 1x kuus või isegi 1 x 2 kuu jooksul näiteks) sooviks midagi oma lapsega jagada, siis praktiliselt mittekunagi see telefon ei vasta, ei helistata ka tavaliselt tagasi.Viimasel ajal olen mõelnud, et kui abi oleks vaja kummalgi poolel, siis ei saagi oma lähedast kätte. Meie kutsume teda koos perega külla pidevalt, kuid tema meid mitte kunagi.
Samas kunagi varem on jutu sees välja tulnud, et tema elukaaslase vanemad on pidevalt kakelnud, üksteist halvustanud ja lõpuks lahku läinud ning samuti elukaasase üks vanem ei suhelnud pikki aastaid oma vanemaga. Miks, ma pole seda eales uurinud, sest kui inimene soovib, siis räägib sellest ise.
Nüüd olen aga mõelnud, et selline kodune olukord ja oma lähedastega mittesuhtlemine on jätnud ilmselt tugeva jälje, alusetud eelarvamused, mis on tekkinud mittesuhtlemisest või probleemide mittelahendamisest kunagi kauges lapsepõlves. Need eelarvamused ja suhtemuster käivadki aga selle noore inimesega ka kahjuks endiselt kaasas või ta ei püüagi (ei suuda) neist vabaneda.

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Suhtleme küll nii sünnipäevadel ja muudel tähtsamatel päevadel, kuid kui teinekord (ca 1x kuus või isegi 1 x 2 kuu jooksul näiteks) sooviks midagi oma lapsega jagada, siis praktiliselt mittekunagi see telefon ei vasta, ei helistata ka tavaliselt tagasi.

Ega selline käitumine ei olene ei kasvatusest ega ka perekonnast, vaid see on suurlinnade üleüldine moodne ja kasvav trend, millest järjest suurema innuga eeskuju võetakse ning seostatakse new-age’liku pudruga a la lapsed ja vanemad on meie eludes vaid külalised. Ka siinses PK-s leidub igasuguseid “psühholooge” ja “gurusid”, kes sama innuga õpetavad, milliste võtete ja manipulatsioonidega lüüa kiilu kahe põlvkonna vahele, ignoreerida neid, mitte vastata kõnedele või sõnumitele ja pole ime kui mõnel pool käitutakse oma “külalistega” lausa veidralt, sest kohtuda tohib vaid paar-kolm korda aastas ning sedagi ainult kohvikus istudes. Väikelinnades ja maal satuksid selliselt käituvad noored lihtsalt rahva naeru alla.

Kägu kirjutas:

Mina helistan siis, kui olulist infot vaja edastada, seda juhtub kord paari kuu tagant.

Kui vaid paari kuu tagant oma vanematele helistatakse, siis pole küsimus mitte “tähtsa teate” edastamisega, vaid oma südametunnistuse rahustamisega ning huviga kas vanemad ikka veel elus on.

Jaa, muidugi, sina, täiesti võõras Selgeltnägijakägu, tead kõige paremini. Panid mööda nii suurlinnade kui põhjustega. Mul pole kahjuks võimalik võtta end kord kuus töölt vabaks, et käia vanematel külas.

Olen 110% kindel, et kui üks neist peaks sussid püsti viskama, teavitataks mind varem, kui minu järgmise kõne ajal. Tähtsad teated on midagi muud, kui “Hei, kuidas läheb?” kõned, millele sa siin vihjad.

Lugejad ei peagi selgeltnägijad olema sest sinu julmus hüppab koheselt näkku.
Seda kõike nimetatakse kapitalismiks ja nutiajastuks, mis nüristab meeli. Põhjus oma käitumisele leitakse alati sest nii on mugavam.

Kujundliku kõne kasutamine on tõesti äärmine julmus. Muide, antud väljendit kasutab ka mu ema ja omavahel jutustades kasutame kindlasti veel ohtralt kujundeid ja väljendeid, mille peale mõni tõsisem inimene paneks sama diagnoosi, mis sina. Üldiselt soovitan sul tegeleda millegi kasulikuma, kui Perekoolis pastakast probleemide välja imemisega.

Mulle meeldib oma emaga (ja kõigi teiste lähedastega) suhelda näost-näkku ning üle päeva või nädala telefoni otsas istumine seda pole. Kahjuks ei võimalda ei mu töö ega palk mul teda külastada tihedamini kui need 3-4x aastas. Kui talle selline suhtluskord ei sobiks, käiks ta mul ise külas. Tegu pole 60+ abitu lombakaga, vaid täis elujõus keskealise naisega.

Kägu kirjutas:

kui teie poeg või tütar on leidnud elukaaslase ja on läinud eraldi elama

Ole õnnelik, et on läinud eraldi elama, mitte ei säti ennast sinu kodus sisse… Õudne, kuidas mind viimasel ajal on häirima hakanud see tänapäeva noorte mentaliteet, et ema-isa peavad elu lõpuni olema ainult ema-isa ja täiskasvanud laps oma elukaaslasega laiutab vanematekodus. Eks enda kasvatuse viga, aga hilja sain aru!

Kägu kirjutas:

riided pesevad end ise puhtaks.

see on tegelikult isegi sama hea, kui tõsi, masin peseb, pesupesemine pole enam nimetamistväärt töö.