Lapsel kerged aspergeri tunnused, otseselt aspergeri diagnoosi pole (pole psühhiaatri, psühholoogi juures sellega käinud, lapsel kaasa sündinud geneetiline sündroom, millega võib kaasneda autistlikud jooni). Käib tavakoolis, 2. klassis, tüdruk.
Aspergerile viitavad tunnused on siis see, et tundlik lõhnadele, mürale, keeldub maistsmast uusi sööke, piiratud valik sööke, mida sööb. Näljatunnet tal endal väga ei teki, kui söömist meelde ei tuletaks, siis ise ei küsi (juba titena oli sünnist saati selline, kes pole kunagi nutnud sellepärast et kõht tühi). Ei kannata dushi all käimist, dushist tulev vesi on lapse jaoks äärmiselt ebameeldiv, vannis käib ja muidu vesi meeldib väga. Paljajalu ei ole kunagi, kuna iga väiksemgi puru, ebe häirib. Neid pisikesi asju on veel.
Minu küsimus on aga, kas aspergerile annab kuidagi õpetada, et ta oskaks lugeda teiste inimeste emotsioone, käitumist, et näiteks millal tehakse nalja, millal tõsi taga jne? Küsin sellepärast, et koolis oli juhtum, kus minu laps sekkus jõuliselt, füüsiliselt poiste sõbralikku rüselemisse (nagu poisid ikka vahel maadlevad), sest laps arvas, et üks poiss läks teisele kallale (tegi liiga). Eks neid juhtumisi on veel olnud, kus ta saab asjadest, olukordadest valesti aru.
Kas sa ma saan kuidagi last aidata, et ta oskaks inimeste omavahelisi suhtlemisi hinnata?
Antud juhul ma muidugi rääkisin, et poisid vahel rüselevadki niisama sõbralikult, see on neil loomuses. Soovitasin jälgida, mis näoga tema arvates ohver tundub, kas rõõmus, et see teeb talle nalja või hoopis tige, hirmul ja vajab abi. Kui näoilmest aru ei saa, siis soovitasin küsida, kas arvatav ohver vajab abi ja vajadusel pöörduda õpetaja poole, mitte ise hakata kohut mõistma.
Kuid, kas on mingid harjutused, õpetused jne, mis aitavad aspergeril paremini mõista ja hinnata n-ö tavainimeste käitumist, suhtlemist, emotsioone?
