Olen mõelnud, kuidas korraldada nii, et kergema liikumis- ja koordinatsioonipuudega poisil, kes on teistest lastest selgelt füüsiliselt nõrgem, aga muidu tubli ja igati hästi hakkama saav, ei kujuneks tugevad sisemised kompleksid. Kuidas selgitada, toetada, aidata? Mida vanemaks ta saab, seda enam tekib neid olukordi, kus võõrad inimesed (eriti vanemad inimesed) ei märka, et tal on midagi viga ja tahaks, et ta tuleks appi näiteks midagi rasket tõstma, puid lõhkuma või näiteks muruniitjat käima tõmbama, küsivad, kus trennis ta käib, miks ta ei lähe teiste poistega kooli juurde jalgpalli mängima jne. Ta on veel suurt kasvu ka ja paljud ei pane lihtsalt tähele, et ta lonkab ja ühte kätt imelikult hoiab. Iga kord peab siis seletama, et ta on haige ja seda või teist asja siiski hästi teha ei suuda (kui on selline asi, mida ta teha saab, siis muidugi lähebki appi), käib küll ravivõimlemas ja ujumas, aga jalgpalli mängida või tõsist jõutrenni teha ta ei saa jne. Ja siis sageli need vanemate inimeste imelikud pilgud selle jutu peale, üks tädi lausa pistis õiendama „no on ikka tänapäeva poisid äbarikud“, sõna „tserebraalparalüüs“ lihtsalt ei öelnud mitte midagi sellele tädile. Kuigi tegelane ise on rõõmsameelne ja tubli, on ka näha, et kõik see on natuke keeruline ja piinlik poisi jaoks, eriti, kui veel kujuneb olukord, et juures on mõni tüdruk. Lisaks kõik need üldisemalt levinud ja igasugu foorumites ja jututubades sageli läbi käivad lahmivad hoiakud stiilis „mees peab füüsiliselt tugev olema“, „iga mees peab minema sõjaväkke“, „iga mees peab autot juhtima“ (mis tema puhul pole tulevikus välistatud, aga võib koordinatsiooniproblemide tõttu olla keeruline), „kes pole sõjaväes käinud, see ei tohiks ka üheski riigiametis töötada“, „iga mees peab suutma ise ehitustöid teha/autot remontida/mööblit tõsta“ jne jne Ta püüab küll, aga päris võdrselt tervete noormeestega ta muidugi kõike tegema kunagi ei hakka. Ma olen muidugi õnnelik, et tal tõsisem puue ei ole, samas vahel mõtlen, et äkki nendel, kellel puue rohkem välja paistab, on mingis mõttes isegi kergem, ei teki nii palju selliseid kummalisi situatsioone, kus peab hakkama asju selgitama – kui on näha, et inimene on ratastoolis, ei tulda paluma, et ta viiks 50kg suhkrukoti viiendale korrusele või ei hakata õiendama, et miks ta nii äbarik on… Kui kellelgi teist on mingi umbes sarnane situatsioon olnud, siis võita jagada kogemusi, kuidas olete toime tulnud ja kas sarnased olukorrad ja mõtted on teile tuttavad.
Teema: Kergema puudega poiss ja stereotüübid „mees peab olema…“
On küll kergem olukord meil, aga siiski. Praegu juba täiskasvanud poeg on alates 17. eluaastast selja fiksaatori tõttu natuke piiratud funktsionaalsete võimetega, kuna selg ei paindu. Ei saa teha mõningaid harjutusi nagu näiteks tüüpiline selili istesse tõus, raskusi saab tõsta ainult painutusega puusast jne. Juba olemas ka vabastus kaitseväeteenistusest.
Poeg on ka selline positiivne inimene ja kui Sinu laps on samuti, siis ehk on ebamugavus rohkem Sinul kui emal? Sest see suhtumine “iga mees peab” on ju täiesti ajast ja arust. Tänapäeva mehed ei paranda ise autot ja ei tee ka remonti. Samas Sinu lapsel on siiski võimalik neid asju õppida tegema, kui tal huvi on. Ta ei pea vahetama autol ratast, aga võib osata programmeerida auto “aju”. Ta ei pea panema tapeeti, aga võib osata restaureerida mööblit (need lihtsalt näited).
Ühtlasi soovitan juba hakata vaikselt vaatama jõusaali poole, füsioterapeut saab suunata, õpetada. Just sellise diagnoosiga on jõusaal väga vajalik ja mingil hetkel kasvab Sinu laps lastefüsioterapeudi huviorbiidist välja, ta peab ise hakkama saama ja tema isiklik omaalgatuslik treening peaks olema igapäevane kaaslane. Ilmselt olete juba olnud Haapsalus NRK-s, seal saab tegutseda kohandatud jõusaalis ja otsustada, mida saab hakata tavalises jõusaalis tegema. Miks mitte mängida ka jalgpalli, aga lihtsalt teisiti. Kui tädi küsib, et noh, kas käid ka jalgpalli mängimas, siis vastus võiks olla, et harjutan söötu ja palli edasiviimist, et oma paremat (vasakut) jalga treenida. Või lihtsalt ja julgelt: mina tegelen ujumisega.
Minu poeg ütleb otse välja, kui ei saa midagi teha, ja ta peabki ütlema, muidu kahjustab ennast (ka kooli kehalise tunnis tegi seda). Ja nii ongi.
Tserebraalparalüüs tõesti ei ütle paljudele midagi, aga on häid lauseid, mida öelda. Kui öeldakse, et on ikka tänapäeva poisid äbarikud, siis vastaku julgelt, et olen väga õnnelik, et ma kõnnin ja ratastoolis ei ole.
Kindlasti tead juba ammu selle inimese lugu, aga panen ikka lingi ühele artiklile: http://epl.delfi.ee/news/melu/puue-pole-pidur-ehk-nemad-julgevad-elada?id=51115473
Ütled ka ise, et see on probleem pigem vanemate inimeste jaoks. Nii ongi, nad on kasvanud ajal, kus iga väiksemgi eripära peideti ära, seda häbeneti ja hullemal juhul näidati näpuga.
Noortel inimestel selliseid väärarvamusi pole, vo mingitel ossidel aga neist tasub nagunii igal normaalsel inimesel eemale hoida. Tänapäeva noored on harjunud kõikvõimalike eripäradega, neist räägitakse juba lasteaias, ühes rühmas ja klassis käivad mitmete puuete ja erivajadustega lapsed.
Tserebraalparalüüs peaks ikka tänapäeval enamikele inimeste midagi ütlema, ehk neile tõesti mitte, kes elavad silmad- kõrvad kinni ja ei tahagi midagi kuulda ühestki puudest ega erivajadusest.
Minuga samal aastal astus ülikooli 1 pime noormees ja 2 rulaatoriga liikuvat noormeest (neid on koolis rohkem aga ma ei puutu ülejäänutega eriti kokku), mitte keegi ei suhtu ühessegi neist selliste iganenud põhimõtetega, et iga “mees peab suutma…” või et “iga mees peab seda ja teist tegema”. Tänapäeval ei oota ükski tüdruk, et poiss uksi avaks, midagi rasket tassika või mantlit selga aitaks- selliseid asju teeb igaüks ise, sõltumata soost või siis teised aitavad seda, kes tõesti abi vajab.
Mul on hea meel, et me oleme liikunud võrdsema ja empaatilisema ühiskonna suunas. Pikk tee on veel muidugi käia, aga kindlasti ei maksa tähele panna kitsarinnaliste ja hoolimatute-rumalate inimeste õiendamist.
Ega paremt nõu polegi, kui see, et las noormees suhteleb rohkem endavanuste või siis lihtsalt empaatiliste inimestega, igasugu macho- ossidest ja vigisevatest tädikestest tuleks eemale hoida. Mina ei kohkuks tagasi ka inimestele selgeks tegemast, miks nende arvamused ja vaated on valed või iganenud. Midagi ei muutu, kui inimene ise ei taha oma probleemist rääkida ja püüab seda varjata, nii saab ta vaid ise haiget ja vääruskumuse, et ta pole täisväärtuslik.
Ma olen ka ise sarnase probleemi ees. Minu 9-aastane laps taastub insuldist. Praeguseks hetkeks on säilinud tasakaaluhäire ja vasaku käe nõrkus. Oleme omavahel arutanud, et ringi liikumine oli mõnes mõttes isegi kergem kui ta veel alles ratastoolis oli. Mina olen pidanud korduvalt võitlema tema õiguse eest ühistranspordis istuda, ühel korral üritas üks vanem naisterahvas lausa jõuga teda tooli pealt üles tõsta “kuna noormees peab alati naisterahvale istet pakkuma” – aitas puudega isiku kaardi näitamine, mille järgi on tal sügav puue. Kuna ta käib suures koolis, kus kõik lapsed tema lugu ei tea, siis aeg-ajalt oli probleeme treppidel, kuna tema liikumiskiirus jääb teistele alla. Et vältida tõuklemist ja teiste laste norimist, siis kasutas ta koolimajas alati küünarkarku – selline nähtav abivahend aitab teistel mõista, et on mingi probleem ja sellega tuleb arvestada.
Aga eks see olegi keeruline- inimesed üldiselt on sallivad ja nähtava erivajaduse puhul tullakse väga kiirelt appi ja pakutakse oma tuge (näiteks ratastooli lapsega liikumisel aidati väga palju treppide ja muuga). Samas kui nähtavat muret pole, vaid keegi on lihtsalt teistest aeglasem-nõrgem vms siis on seda viltu vaatamist ikka päris palju.
Tserebraalparalüüs ei ütle jah tõesti paljudele midagi. Insult on siiski teada tuntud haigus. PCI ongi ju insuldist põhjustatud. Ehk siis tasubki öelda, et oli lapsena insult ja päris terveks ei saanudki, aga vähemalt jäin ellu ja saan endaga hakkama. Või siis rõhuda enda tugevatel külgedele. Inimesed on erinevad ja kergeid neuroloogilisi häireid on paljudel, enamik diagnoosimata.
mul on ka füüsiliselt nõrk poeg, juba täiskasvanu. ta tegutseb oma võimete piires, me ei ootagi peres temalt raskuste tõstmist. teeb neid asju mida oskab ja jõuab. st naise jõu tasemel.kaitseväkke ta ei lähe tervise pärast.samuti ei hakka ta kunagi autot juhtima.me ei näe selles probleemi.
tüdruksõber on tal ka olemas.
samas kasvult on ta väike.näeb oma vanusest noorem välja.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
