Esileht Rasestumine ja lapse ootamine Kes on raseduse katkemise läbi elanud

Näitan 20 postitust - vahemik 1 kuni 20 (kokku 20 )

Teema: Kes on raseduse katkemise läbi elanud

Postitas:

Kaotasin nädal aega tagasi oma nii väga oodatud raseduse. Hetkel on väga raske ja kurb olla. Iga päev tuleb nutt peale. Kuna rasedusest ei teadnud peale minu ja mehe keegi teine, siis pole kellegagi sellest rääkida ka ja oma muret jagada, et kergem hakkaks. Mõtlesingi, et kas on kaaskannatajaid, kes hiljuti katkemise üle elanud? Kuidas saate oma emotsioonide ja tunnetega hakkama? Ise olen küll nagu mustas augus. Midagi teha ei taha, söögiisu pole. Ainult nutma ajab koguaeg.
Kas planeerite kohe uuesti proovida rasestuda?

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt 17.05 11:22; 17.05 16:05; 17.05 20:18;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Tunnen kaasa!
Ajaga läheb kindlasti kergemaks. Minul oli oktoobris peetumine: arvele võttes selgus, et 10. nädala asemel oli loote areng 7. nädalal peatunud ning läksin katkestamisele – täielik šokk oli. Tänu sellele, et üks laps on juba olemas, oli palju kergem seda taluda. Eks ma siiamaani mõtlen sellele – mul oleks just praegu olnud tähtaeg, aga enam sellele mõtlemine kurvaks ei tee.
Kuna kõik puhastus ilusti ära, siis soovitati pärast esimesi päevi uuesti proovida. Mul kipuvad tsüklid vahel üsna pikaks venima ja esimene ovulatsioon toimus umbes 6 nädalat pärast puhastust. Jäin sellest korrast ka kohe rasedaks, st päevi vahepeal ei olnudki. Kohe algab 3. trimester ehk kuskil 3 kuu pärast peaks teine laps sündima 🙂

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Tere!

Mul küll ei katkenud, aga rasedus peetus, st. loote süda lõpetas löömise ja areng jäi seisma. Sain “uudise” teada kuklavoldi ultrahelis (12.nädalal). See oli 4.aprillil sellel aastal.
Nagu pauk selgest taevast, või ämbritäis jääkülma vett kaela…. Oli tunne, et kogu minu elu kukkus kokku. Oli samuti väga oodatud, planeeritud rasedus.
Kuna platsenta asus emakakaela ees, planeeriti mulle kirurgiline puhastus, kuna tablettidega oleks olnud võimalus ohtlikuks verejooksuks. Saingi kohe järgmisel päeval sinna minna. Kõik tehti narkoosis ja kiirelt, lõunaks sain juba koju.
Nädal pärast seda käisin pelgu psühholoogil. Aitas mul endas selgusele jõuda.
Peale seda juhtumit nutsin nädala, olin kodus, nutsingi nii nagu silmist parasjagu tuli. Öösiti ärkasin ja ka nutsin jälle. Kaalus võtsin 2 kilo alla, samuti ei olnud söögiisu… Teisel nädalal hakkas kergem veidi. Kolmandal nädalal läksin tööle, eks tuletati meelde aina ja ka nutsin. Edasi on läinud aina kergemalt.
Palusin ka endale teistel naistel siin kirjutada, kes sama üle elanud. Üks naisterahvas kirjutaski mulle. (Aitäh Sulle, Kristi!) Muidugi oli kergendus jagada oma tundeid ja mõtteid teise inimesega, kes umbes sama läbi elanud.

Kui ka Sina soovid kirjutada veidi lähemalt, või tahad lihtsalt oma mõtteid jagada, võid kirjutada mulle
kurbus05aprill2017@online.ee

Mul nüüd need esimesed päevad on möödas ja planeerime uut beebit. Arstide poolt ka luba olemas ja ei ole siin midagi oodata 🙂

Kirjuta mulle, kui soovid 🙂

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Tunnen sulle siiralt kaasa ja soovin sulle tugevust sellel raskel ajal. Mind tabas sama saatus aasta alguses, kuigi ka oli peetumine mitte katkemine. Täpselt samal ajal tabas meie pere veel teine mure, kui meie neljajalgne sõber haigestus ja pidi mitu päeva tilgutite all veetma. Minu jaoks oli see kõik täielik šokk. Ma ei söönud mitu päeva, tahtsin olla üksi, kuna minu masendunud olemine oli ka elukaaslasele raske taluda ja mind ajas närvi iga kord, kui ta ütles mulle, et ma võiks proovida olla rõõmsam. Nagu mida kuradit? 😀 Sõitsin sihitult mööda maanteid ringi, käisin nagu kuutõbine kaubanduskeskustes, metsas ja niisama jalutamas. Uputasin end töösse. Otsisin viise, kuidas füüsiliselt kannatada, lootuses et see varjutab seda valu, mis hinges on. Jooksin ja tegin trenni nõrkemiseni, karjusin kuni häälepaelad olid nõrgad, kuulasin muusikat nii et kõrvadel oli valus, loobusin valuvaigistitest, mis mulle tabletipuhastusega kaasa anti. Mingil hetkel võtsin endale kinnisidee, et pean kõik mälestused kuidagi kokku koguma ja oma inglikesele, midagi väikest armast mälestuseks ostma. Ma ei mäleta kus ja kuidas ja mis konditsioonis ma seda tegin, aga ostsin väiksed valged pehmed papud, mis ma panin koos UH pildi, “triibutesti” ja raseduskaardiga karpi hoiule. Lisaks meenutab teda väike ripats kaelas, südamele lähedal.

Kaotusvalu ei kao kuskile aga aja jooksul õpid sellega elama. Mul tuleb siiamaani ette neid hetki, kus pisarad voolavad.

Üks neist oli mul näiteks siis, kui otsustasime elukaaslasega pärast esimest tsüklit uuesti proovima hakata. Pärast seksi nutsin tükk aega. Hirmust, mis juhtub siis, kui meil äkki õnnestub see kuu. Mõttest, et ma justkui reedan oma kadunud Täpikest sellega. Need tunded õnneks läksid üle. Nüüd on pisarad hoopis iga kuu, kui triipe ei tule.

Olen valmis selleks, et augusti alguses tabab uus kurbuslaine, kui Täpike oleks pidanud sündima.

Mul oli abi sellest, kui sain oma mõtetest ja tunnetest rääkida nendega, kes teadsid. Kuigi mingil hetkel, kui sündmusest on juba piisavalt palju aega möödas, siis kõik justkui eeldavad, et sa peaks nüüdseks olema jälle “normaalne” ja ei taha teisi oma mõtete ja emotsioonidega kurnata. Eraldi psühholoogi juurde ma ei läinud. Ei välista siiamaani, et äkki peaks siiski minema, kuna tunnen, et ma ei ole siiamaani enda hinges rahu leidnud.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Poolteist aastat tagasi elasin läbi, tahtsin ise ära surra tol hetkel ja olin ka nädala kodus, ei söönud-maganud ega midagi. Midagi teha ei tahtnud, istusin voodis ja vaatasin telekat ning lihtsalt nutsin-nutsin-nutsin.

Peale seda olin kolm kuud depressioonis sügavas, ma ei mäleta millal, kuid ühel hetkel sain aru, et pean endaga tegelema hakkama, kuna mäletan, et hommikul tööle sõites tuli pähe mõte, et peaks autoalla hüppama… See hetk mõistsin, et pean ennast kätte võtma ja abi otsima. Mina sain iseendaga asjad ise korda, läbi inglise keelsete artiklite, spetslehtedel need. Ja vaikselt-vaikselt sain ennast korda. Üle sain vist alles suhteliselt hiljuti, enam ei tee see haiget, kurb on ikka, kuid mitte enam valus.

Ja me nn proovisime edasi ka kohe, kuid siiani ei ole rasestunud.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Tunnen südamiset kaasa. See kaotus on väga raske katsumus ja paranemise protsess on igal ühel erinev.
Minul peetus IVF rasedus ja teada sain sellest kui läksin 11.nädalal UH-sse. Beebi süda oli lakanud löömast juba 7.nädalal ja mu kõhus oli muumia.
Olin eelnevalt üritanud aastaid rasestuda tulutult ja kui esimene IVF tõi positiivse tulemuse olin üliõnnelik. Sõna otses mõttes hõljusin ja ei mõelnud muust kui oma pisikesest beebist. Olin soetanud talle riideid ja tekikese kudunud, nipet-näpet oli veel. Ma ei osanud ette kujutada, et midagi võiks viltu minna. Teoorias olen sellest mudugi teadlik, aga ma ei uskunud, et minuga midagi niisugust võiks juhtuda. UH-s teada saades olin justkui kuristiku serval, nagu oleks minust tükk välja rebitud. Valu oli nii suur, et seda on võimatu kirjeldada. Isegi hingamine tundus talumatu, rääkimata söömisest või joomisest. Tahtsin olla voodis ja sealt enam mitte kunagi tõusta. Pidin minema puhastusele ja see hirm mis mind tol päeval valdas ületas kõik senised hirmud mida olin kunagi tundnud. Elasin minuti, tunni päeva haaval. Valu jäi väiksemaks, aga ei kadunud kunagi. Olen teinud peale seda mitmeid kordi IVF-e, aga kõik on jäänud tulutuks. Nüüd on möödunud 4 aastat ja ma püüan endaga rahu sõlmida ja leppida olukorraga. Lohutan end, et elus on ka muud peale laste saamise.
IVF-ikate nurgakeses korratakse üksteisele nagu mantrat, et alla ei tohi anda ja ükskord see ime juhtub kõigiga, aga mina nii optimistlikult kahjuks asju ei näe. IVF-iga olen teinud hetkel lõpparve.
Soovin palju hingejõudu ja otsi füüsilist tegevust. Aitab kasvõi igapäevane jalutamine, värske õhk ja liikumine tõstab tuju.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Tere!

Mul küll ei katkenud, aga rasedus peetus, st. loote süda lõpetas löömise ja areng jäi seisma. Sain “uudise” teada kuklavoldi ultrahelis (12.nädalal). See oli 4.aprillil sellel aastal.
Nagu pauk selgest taevast, või ämbritäis jääkülma vett kaela…. Oli tunne, et kogu minu elu kukkus kokku. Oli samuti väga oodatud, planeeritud rasedus.
Kuna platsenta asus emakakaela ees, planeeriti mulle kirurgiline puhastus, kuna tablettidega oleks olnud võimalus ohtlikuks verejooksuks. Saingi kohe järgmisel päeval sinna minna. Kõik tehti narkoosis ja kiirelt, lõunaks sain juba koju.
Nädal pärast seda käisin pelgu psühholoogil. Aitas mul endas selgusele jõuda.
Peale seda juhtumit nutsin nädala, olin kodus, nutsingi nii nagu silmist parasjagu tuli. Öösiti ärkasin ja ka nutsin jälle. Kaalus võtsin 2 kilo alla, samuti ei olnud söögiisu… Teisel nädalal hakkas kergem veidi. Kolmandal nädalal läksin tööle, eks tuletati meelde aina ja ka nutsin. Edasi on läinud aina kergemalt.
Palusin ka endale teistel naistel siin kirjutada, kes sama üle elanud. Üks naisterahvas kirjutaski mulle. (Aitäh Sulle, Kristi!) Muidugi oli kergendus jagada oma tundeid ja mõtteid teise inimesega, kes umbes sama läbi elanud.

Kui ka Sina soovid kirjutada veidi lähemalt, või tahad lihtsalt oma mõtteid jagada, võid kirjutada mulle
kurbus05aprill2017@online.ee

Mul nüüd need esimesed päevad on möödas ja planeerime uut beebit. Arstide poolt ka luba olemas ja ei ole siin midagi oodata ????

Kirjuta mulle, kui soovid ????

Tere,
Kui teada said 12ndal nädalal siis mitmenda nädala pealt oli loode juba peetunud. Küsin kuna endal on ka kohe kv uurin nädala pärast tulemas ja kõik sümptomid on kadunud. Olen pisut mures.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Tere!

Mul küll ei katkenud, aga rasedus peetus, st. loote süda lõpetas löömise ja areng jäi seisma. Sain “uudise” teada kuklavoldi ultrahelis (12.nädalal). See oli 4.aprillil sellel aastal.
Nagu pauk selgest taevast, või ämbritäis jääkülma vett kaela…. Oli tunne, et kogu minu elu kukkus kokku. Oli samuti väga oodatud, planeeritud rasedus.
Kuna platsenta asus emakakaela ees, planeeriti mulle kirurgiline puhastus, kuna tablettidega oleks olnud võimalus ohtlikuks verejooksuks. Saingi kohe järgmisel päeval sinna minna. Kõik tehti narkoosis ja kiirelt, lõunaks sain juba koju.
Nädal pärast seda käisin pelgu psühholoogil. Aitas mul endas selgusele jõuda.
Peale seda juhtumit nutsin nädala, olin kodus, nutsingi nii nagu silmist parasjagu tuli. Öösiti ärkasin ja ka nutsin jälle. Kaalus võtsin 2 kilo alla, samuti ei olnud söögiisu… Teisel nädalal hakkas kergem veidi. Kolmandal nädalal läksin tööle, eks tuletati meelde aina ja ka nutsin. Edasi on läinud aina kergemalt.
Palusin ka endale teistel naistel siin kirjutada, kes sama üle elanud. Üks naisterahvas kirjutaski mulle. (Aitäh Sulle, Kristi!) Muidugi oli kergendus jagada oma tundeid ja mõtteid teise inimesega, kes umbes sama läbi elanud.

Kui ka Sina soovid kirjutada veidi lähemalt, või tahad lihtsalt oma mõtteid jagada, võid kirjutada mulle
kurbus05aprill2017@online.ee

Mul nüüd need esimesed päevad on möödas ja planeerime uut beebit. Arstide poolt ka luba olemas ja ei ole siin midagi oodata

Kirjuta mulle, kui soovid

Tere,
Kui teada said 12ndal nädalal siis mitmenda nädala pealt oli loode juba peetunud. Küsin kuna endal on ka kohe kv uurin nädala pärast tulemas ja kõik sümptomid on kadunud. Olen pisut mures.

Peetunud oli 11.nädalal ehk siis umbes nädala jagu oli arengust maas.
Ma ei taha hirmutada ega kedagi pabistama panna, aga nii umbes nädal aega sellel ajal kadusid ka mul tunnused. Rindade valulikkus ja nö.punnis olek kadusid, samuti näiteks tuli järsku ühel päeval kohviisu tagasi (rasedusest teada saades kadus kohviisu, muidu ikka 2-3 tassi jõin päevas) ja tahtsin jälle vähemalt kahte tassi juua, tühja kõhuga tekkinud halb tunne ka enam ei kimbutanud. Arvadin, et selleks korraks ongi need alguse vaevused möödas…
Ma tõesti ei taha niimoodi hirmutada, ja tegelikult seal 11,12,13 nädala paiku hakkabki enesetunne paranema juba, aga kui muretsed, mine kindlasti kontrolli.

Ja armas teemaalgataja, ja kõik teised naised, tunnen samuti Teile väga kaasa. Naised on kangelased! See hingevalu on lihtsalt kohutav, aga tuleb eluga edasi minna….

Mõtlesin ka just, et tahaks oma pisihingele ka ühed valged papud osta, nii armas idee 🙂 ja samuti rasedustestid ja -kaardi, UH pildi paneks karpi kokku.
Et oleks kena mälestus olemas….

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Olen teemaalgataja. Aitäh kõikidele, kes oma lugu jagasid. Tõesti, mida kõike naised läbi peavad elama. Käisin täna arstil kontrollis. Õnneks on ise kõik ära puhastunud ja arst andis rohelise tule uuesti proovimiseks. Mina alla ei kavatse anda ja küll ma oma kaua oodatud beebi ka saan 🙂
Peale katkemist viskasin mina kõik pos rasedustestid minema, õnneks ei jõudnud veel midagi kokku osta. Mulle oli nii kergem, kui ei ole midagi,mis seda kurba hetke meenutab. Üritan pigem seda unustada ja uuesti proovida, loodame, et seekord õnnelikult 🙂

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt 17.05 11:22; 17.05 16:05; 17.05 20:18;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Tunnen südamest kaasa kõigile kes on läbi elanud raseduse katkemise.
Minul katkes rasedus 3 kuud tagasi, veebruari alguses. Rasedusest sain teada jaanuari alguses. Kuna tegemist oli esimese rasedusega, siis oli raske uskuda, et minu sees kasvab keegi. Tunne oli lihtsalt imeline ning beebi oli vägagi oodatud. Samas ma kartsin. Kartsin seda, et äkki ei ole beebiga kõik korras, võibolla üldse rasedus katkeb/peetub. Raseduse ajal uurisin hästi palju raseduse ajal olevatest riskidest. Ühesõnaga hirm oli väga suur. Eks raseduse ajal oli ka palju stressi ja pingeid.
Kui käisin naistearsti juures rasedust tuvastamas, võeti minult ka proovid. Järgmine kord kui tagasi läksin, ei öeldud mulle proovide vastuseid. Ega minul ka ei olnud meeles küsida, sest ärevus oli suur. Teise arstivisiidi ajal kuulsin juba beebi südamelööke. Nii hea oli kuulda seda kuidas beebi süda lööb. Tekkis juba tunne, et kõik on korras. Aga kahjuks mitte. Kui ma hästi mäletan, oli loode vales asendis või kohas. Arst kirjutas kohe tabletid ning haiguslehele. Paari nädala pärast pidin minema teise naistearsti vastuvõtule. Järgmisel päeval tekkis mul verejooks. Üritasin jääda rahulikuks ning minna rutturuttu EMO-sse. Sisimas veel lootsin, et see ei tähenda midagi halba. Kui naistearst ütles, et loodet enam ei ole, tundsin kuidas maailm variseb kokku. Pisarad aina voolasid ja voolasid. Samal ajal olin šhokis. Ei saanud enam millestki aru. Tehti kirurgiline puhastus, sest verejooks oli lihtsalt nii suur. Pidin ööseks haiglasse jääma. Mees tahtis samuti jääda koos minuga, aga ei lubatud, sest sel ajal oli haiglas külastamise keeld viiruste pärast. Olin üksinda palatis. Öösel und ei olnud, ainult mõtlesin ja nutsin. Valu oli vägavägaväga suur. Järgmisel päeval rääkides enda naistearstiga, ei teadnud tema mis võis olla katkemise põhjus. Tema muidugi soovitas kohe tööle minna. Ausalt öeldes ma ei oleks suutnud tööle minna, sest alakõht valutas kohutavalt. Isegi valus oli kõndida. Kuna mul on füüsiline töö, oleks tööl olnud väga piinarikas. Paari nädala pärast läksin kontrolli teise naistearsti juurde. Tema uuris neid eelmisi proove mis minult võeti ning sealt leidis ka põhjuse miks rasedus katkes. Mul oli mingine põletik olnud. Kahjuks ei mäleta seda nime. Õnneks pani arst kohe ravikuuri peale mulle ning minu mehele. Mees käis ka kontrollis. Saime õnneks sellest põletikust lahti.
Raseduse katkemise alguses oli mul hinges väga valus. Tahtsin ainult nutta ja olla üksinda. Ma ei rääkinud sellel teemal kellegagi, sest keegi ei teadnud minu rasedusest, v.a minu meheõde.
Nüüd on sellest möödas kolm kuud. Õnneks on suurem valu kadunud ning olen sellest üle saanud. Samas jääb beebi alatiseks minu ning minu mehe hinge. Jätsime alles UH pildid. Ostsin piltide jaoks ka ilusa karbikese kuhu saime pildid panna.
Kuna lapse saamise soov on vägagi suur, oleme juba paar kuud proovinud uuesti last saada. Siiani ei ole kahjuks õnnestunud, aga loodetavasti varstu juhtub see ime ning saame häid uudiseid uue beebi kohta 🙂

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Kirjutaks ka aga lihtsalt ei jaksa….seda on liiga palju…

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Teemaalgataja olen. Ka minul oli see täiesti esimene ja planeeritud rasedus. Kui oma triibud kätte sain, olin nii õnnelik ja uhke, et jess see õnnestuski. Rõõmu ei jagunud kauaks kahjuks. Nii haiget teebki see, et esimene rasedus ja lõppes kohe nii halvasti.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt 17.05 11:22; 17.05 16:05; 17.05 20:18;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Meie beebi oleks pidanud sündima augusti alguses, kuna oli väga plaanitud tita, siis teada sain kohe kui päevad ära jäid, novembri lõpus. 20 nädalal, 13 märts hakkas määrima ja läksin EMOsse, järgmisel päeval oleks pidanud LAsse minema… Meie beebi oli arenenud 15 nädalani 🙁 Kohutavaim aeg mu elus… Ma olin täiesti ebastabiilne ja jäin kaheks nädalaks puhkusele. Kuna mul oli 20 nädalat ja kõht ikka juba punnis siis väga paljud juba teadsid… See vaimne pool on kohutav taluda aga sünnitus kutsuti ka veel esile… see lihtsalt rebib su tükkideks 🙁 Aeg teeb asja kergemaks… enam ei hakka iga rasedat või beebit nähes nutma aga ebamugavalt tunnen ikka. Ikka veel ei suuda külastada oma rasedaid või beebidega sõbrannasi, olen lihtsalt kade 🙁 Tegin oma inglikesele karbikese, kuhu panin kaks talle ostetud body, talle kirjutatud kaardi, kõhuga pildid ja heegeldatud mänguka, natuke kergem hakkas… sulgesin selle karbi koos oma tunnetega, no peaagu igatahes… Arst andis ka meile rohelise tule uueks katsetuseks aga… teist korda ma seda läbi elada ei suudaks ja hetkel ei tea veel kas ikka tahangi uuesti proovida. Meil on kaks teisemelist last ja tema oleks olnud meie pesamuna… 🙁 Mina igatahes ei ole valmis veel uuesti proovima, kuigi kui ikkagi pesamuna tahan siis peaks varsti toimetama hakkama, sest vanust ka juba parasjagu…ja no see juba näitab ka midagi, et siin piilumas ikkagi käin 😉

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Tunnen väga kaasa. Minul on olnud kaks raseduse peetumist. Esimene rasedus peetus ja puhastus ise 2012 a jaanuari alguses. See oli minu jaoks täiesti õudne, teine rasedus läks ilusti, kodus kasvamas 3,5 aastane poja. Kui poissi ootasin siis ma kartsin kõike, aga läks õnneks ilusti. Teine peetumine oli nüüd hiljuti. aasta alguses soovisime mehega teist last saada, saingi veebruaris triibud kätte ja olime nii õnnelikud, kuna vahepeal oli olnud õnnestunud rasedus, siis see kord ma ei kartnud midagi, olin lihtsalt nii õnnelik ja siis kui arsti juurde läksin hakkas kõik tore kaduma, lootel süda ei löönud, ootasime nädala äkki veel liiga tillu, aga ikka ei midagi siis ootasime veel nädala äkki juhtub ime aga kahjuks ei läinud nii, ja ise ka puhastuma ei hakanud, tehti tabletipuhastus.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Kirjutan ka lühidalt oma loo.
Mul olemas kaks teismelist poega.
Umbes kuus aastat tagasi hakkasime mõtlema pesamuna peale, rasestumine ei õnnestunud kuidagi, käisime mehega mõlemad uuringutel, võtsin progesterooni ja tegin ovulatsiooni esilekutsuvaid süste, ei midagi. Lõpuks otsustasime IVF teed minna ja olimegi järjekorras, aga samal kuul kui pidi hakkama esimene IVF, sain loomulikul teel triibud, no seda õnne ei oska kirjeldadagi. Rasedus kulges minu jaoks suurte vaevustega, aga olin valmis kõik välja kannatama ja hoolimata pidevast iiveldusest käisin ringi naeratus näol. Saime dr Šoisi juures teada, et ootame tütart ja kõik on täiesti korras, mis siis, et olen vanusega juba 30. teises pooles. Rasedus lõppes 17. rasedusnädalal kui järsku ühel päeval tulid ära lihtsalt kodus olles looteveed. Läksin haiglasse, kus sünnitus esile kutsuti ja ma läksin täiesti segi, see valu oli meeletu, süüdistasin meest ei tea milles, suhted hakkasid jahenema, laste peale olin kuri jne.
Lapse sünnitähtaeg oli novembri lõpp 2016 ja siis äkki sain ootamatult uuesti kahe triibuga rasedustesti. Olin kindel, et pisike ingel, kes pidi ise novembris sündima, saatis oma sündimise tähtajal uue ime meie juurde. Kõik hakkas hästi minema, ultrahelid korras, tähtaeg augusti alguses 2017, nagu mitmel eelkõnelejal. Mul pole olnud enne suve last, aga olin alati soovinud, et minu lapsel oleks suvel sünnipäev, tundus, et kõik on jälle nii ideaalne kui veel olla saab. Mind jälgiti põhjalikult, eelmise aasta katkemise pärast. Enne 20. rasedusnädalat läks mul järsku vererõhk hästi kõrgeks, pandi haiglasse ja hakkasin saama ravi, jalad läksid turse. Vererõhurohud ei aidanud, võtsin neid maksimaalses lubatud annuses, kuid vererõhku need rohud ei kõigutanudki, teised rohud pole aga rasedatele lubatud. mind saadeti veel kardioloogi juurde, kes ütles ka, et midagi muud teha ei saa kui haiguslehel olla, samas annuses rohtu võtta ja vererõhku jälgida.
5. aprillil läksin rõõmsalt arsti visiidile, rasedust oli täpselt 22 nädalt, looteanatoomia tehti 20 + 5, kõik korras, minu sees terve poisslaps ja 22. nädalal arst ütles, ert vererõhk nii kõrge, et minu elu on ohus, tuleb sünnitus esile kutsuda. 6. aprillil pidin haiglasse minema, sünnituse esile kutsumiseks. Vahepeal tekkis küll õhupuudus ja jube hingeldus, pea valutas ja täpid olid silme ees, aga õnnetunne oli nii suur, et pööranud oma vaevustele erilist tähelepanu. Haarasin veel viimasest õlekõrrest ja läksin dr Šoisi vastuvõtule, kes võttis mind vahele ja ütles samuti, et minu tervis on ohus, sest tekkinud eklampsia, kui sünnitust esile kutsuda ei lase ei jää ma ise ka suure tõenäosusega ellu. 6. aprillil läksin sünnituse esilekutsumiseks haiglasse, kuid ma ainult nutsin ja ei suutnud uskuda, et minu rasedus niimoodi lõppebki. Tahtsin seal rääkida mitme arstiga, et arvamust küsida, kas tõesti on asi nii hull, ainult nutsin ja sünnituse esilekutsumisega nõustumiseks allkirja andmisest keeldusin. 7. aprilli hommikul olid arstid minu peale juba väga pahased ja siis lasin siiski sünnituse esile kutsuda. Nägin oma last, ta oli nii ilus ja üllatavalt suur, raseduse suurust arvestade, täiesti tavalise vastsündinu moodi, pisut väiksem küll. Laps läks lahkamisele, pärast matsime ta perekonna hauaplatsile. Käisin raseduskriisi nõustaja juures, kes andis ise mälestuste karbi, mida teevad vabatahtlikud, kes ise sellise asja läbi elanud, panime sinna karpi ka pildid ja testid ja mõned ostetud asjad. Juni alguses pidin jääma dekreeti, nüüd läksin sellel ajal hoopis haiguslehelt tagasi tööle. Mustas augus olen siiani, imelik, et täna siia foorumisse vaatasin, aga rasestumine minu tervise pärast edaspidi välistatud.
Ma ei hakka oma juttu läbi lugema, muidu kustutan veel ära, kindlasti jutt väga segane, aga ehk mõte arusaadav.
Tunnen kaasa kõigile, kes ükskõik kui varajases raseduse järgus lapse kaotanud, see on ränk hoop ja aitab ainult aeg, aga aega läheb kaua…

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Minu ilus lugu sai traagilise lõpu sel reedel, kui EMOsse minnes (vähene veritsus, kõhuvaluhood) Uh enam südamelööke ei tuvastanud. See hetk, kus arst teada andis, et tema südamelööke ei näe, see ei lähe kuidagi meelest. Täna pidi saama 10 nd rasedust, loode oli 7+5 suurune, et siis elutut loodet olin paar nädalat kandnud. Kuna mul avastati ka üsna raseduse alguses emakakaelal polüüp, mis aeg ajalt veritseski (ja mida arst ei tahtnud kuidagi eemaldada), siis see vähene veritsus mulle sellist signaali ei andnud, et nüüd asjaga väga pahasti on. Pigem pidasingi kõike toimuvat polüübi süüks ja just seetõttu taas erakorralisse igaks juhuks kontrolli läksin. Aga jah, asi oli hoopis teine, loode oli surud ja hoopis seetõttu hakkas veritsema. Laupäeval pidin tableti sisse võtma- hommikul võtsin rohu, õhtul hakkasid valud pihta (umbes nagu sünnitusvalud aga kordi nõrgemad). Öösel sain magada ja nii kui hommikul silmad lahti tegin, siis taas tugevad valud platsis. Kui lõpuks ärkasin ja pesema läksin, siis tuli mu seest välja mu väikseke (embrüo ilusti lootekoti sees)! Ma vähemalt nägin teda nüüd ka oma silmaga, see ju hoopis midagi muud, kui Uh-s näha. Ma ju olin teda nii oodanud ja armastanud ja isegi rääkinud temaga, nii, et see ei olnud minu jaoks mitte ainult mingi rakukogum, vaid mu laps, kes kunagi siia ilma ei sündinud. See kõik on nii värske ja nii valus. Täna käisin kontrollis ja arst ütles, et kõik on välja tulnud, mis tulema pidi. Emotsionaalselt olen veel sassis, väga valus on. Mul on see eelis, et mees toetab väga ja on ka suuremad lapsed, keda kallistades jõudu saan. Siiamaani polnud lastesaamine üldse probleem, nüüd hindan seda kullakoormat nii kõrgelt. Jõudu ja jaksu kõigile, kel selline trauma seljataga! Ema olla on väljakutse, aga et emaks saada- see on ime (mis kahjuks seekord ei sündinud).

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Ka mul on viimase poole aasta jooksul kaks katkemist olnud, 4 ja 6 nädal.
Nüüd olen kolmandat korda rase, eile käisin esimeses ultrahelis, 5 nädalat. Südamelööke veel näha pole, aga loote asukoht on väga kehva, ta on kinnitunud allapoole sealt, kus tavaliselt peaks.

Ma ei ole palju guugeldada jõudnud, aga kahjuks ei leidnud sellegagi mitte mingit informatsiooni netist, et kui tõenäoline üldse on, et ta ilusti ära pesastub. Arst oli ka väga kidakeelne 🙁

Ütles vaid, et lootust on, igasugune füüsiline aktiivsus keelati ära, võtan katkemise vastaseid ravimeid.. Aga ma ei tea enam, kas julgen üldse rõõmustada ja loota. Nii valus oli eelmistel kordadel.

Esimesel korral võtsin haiguslehe pärast, olin nädal aega lihtsalt omaette. Mees üritas tuju üleval hoida, aga eks tal oli ka päris suur masendus. Ja nüüd kardame mõlemad. Natukene loodame.. aga nagu ikka “looda parimat, valmistu halvimaks”. Kott on koos juhuks, kui taas verejooks algab ja peab EMO-sse minema 🙁

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

2014. aasta sügisel ootasin neljandat (väga oodatud ja planeeritud) last. Rasedustestid olid alguses väga õrnade triipudega. 7+4 tehtud UH oli siiski korras. 12+0 hakkas järsku määrima, läksin EMOsse, tuli välja, et loote suurus on 8+0 ja süda ei löö. Olime kõik ääretult kurvad. Tabletiga tuli esile kutsuda, kaotasin hirmus palju verd.

2015. sügisel hilines menses 10 päeva jagu, test oli negatiivne, vahetult enne päevade algust käisin Synlabis ja sain teada, et HcG oli 9 (mida ilmselt võiks tõlgendada nii, et viljastumine toimus, aga ei pesastunud).

2016. kevadel opereeriti ära emakakaelal olev polüüp.

Nädal tagasi sain uued, kauaoodatud triibud …

Rõõmu- ja õnnetunne on mõistagi segunenud hirmu ja ettevaatlikkusega. Suurematele lastele ei julge vist enne 12. nd uh-d midagi rääkida. Aga seekordne rasedustriip oli kohe tugev, nii et oleme siiski mehega lootusrikkad.

Mida ma selle esimese peetumisega avastasin, oli see, kui palju minu tutvusringkonnas selle on läbi teinud. Üldiselt sellest ei räägita, tundub. Aga mul oli hästi suur vajadus see endast välja rääkida. Üks ja teine jagas oma kogemusi. Kellel oli see juhtunud üks, kellel kaks, kellel lausa kolm korda… Ja mõnes mõttes see lohutas. Oli ka palju neid, kellel peetumised-katkemised olid sündide vahel, st pärast seda kogemust sündis täiesti terve ja tubli laps. See andis küll julgust.

Palju jõudu ja vastupidavust ka Sulle, teemaalgataja, ja teistele kommenteerijatele. Te ei ole üksi.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Jäin oma teise lapse ootele kolm aastat ja neli kuud tagasi. Väga pikalt oodatud ja planeeritud pisike oli. Rasedus peetus 11.ndal nädalal. Meeletu ahastus oli, aga kuidas ma selle üle elasin – ei mäleta. Mälus on selle koha peal suur auk, ainult mõnda üksikut momenti mäletan. Kurbus on ainult meeles.
Pool aastat hiljem rasestusin uuesti. Hirme oli palju, aga sundisin end rahulikuks. Proovisin end veenda, et see on seesama laps, et ta tuleb lihtsalt teist korda tagasi. See andis lootust.
Oma pisikest vaadates sain (ja saan) aru, et ilma selle suure õnnetuseta ei oleks mul sellist last, vähemalt mitte päris sarnast ega sama vana, ja see tunne ei lase mul enam õnnetu olla. Mul on küll elus juhtunud ühte ja teist, aga just see kolmas rasedus ja sellest sündinud laps on andnud mu elule täiesti uue tähenduse.
Aga kaotatud lapse pärast nutsin ma siiski kaua. Ikka meenus ja tegi haiget. Täna, siin kirjutades, on esimene kord, kui ma selle pisikese kaotuse pärast pisaraid ei vala. Kurb on, aga see on selline õrn ja hell valu, ma ei tahagi, et see kaoks.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Mina elasin mehega kaotuse üle. Planeerisime, triibud olid kuu hiljem käes. Tervis läks käest, Olerexist saime detsembris toidumürgistuse ja peale seda jäime koos haigeks. Kaotasime kodu ja kõik. Kolisime siis kuskile kolkasse, tundsin et midagi on valesti, 31dets 2015 hilisõhtul läksin kontrolli ja tuvastati peetumine. Pisike oleks pidanud 2 kuu vanune olema, vastas 6-7nädalale. Puhastuse 1. tbl määrati 8ndaks jaanuariks ja teine 11ndaks jaanuariks. Väga julm oli see ka mehe jaoks, sest TA oli päev enne tema sünnipäeva. Ja väga pisikesena kaotas ta ema päev peale oma sünnipäeva. Ma olin omadega täiesti kadunud peale esimest tabletti. Teise tabletiga nutsin haiglas nagu pöörane, palusin valuvaigistit. Keegi ämmakatest nähvas a’la “kui sa praegu seda valu ei kannata, siis kuidas sünnitada kavatsesid?”. Mäletan et karjusin midagi taolist palatis valudega “sünnitusel ja puhastusel on suur vahe, sünnitades on valul ka tulemus ja põhjus”. Kõik see oli õudne mu jaoks. Vanemad inimesed ikka seletasid, et mida ma ulun ja nii edasi.
Öeldi, et ma ei saa niikuinii lapsi, ammugi ei kanna õige ajani välja.
Järgmised triibud lihtsalt tulid u 56päeva hiljem. Tahtis samamoodi katkeda 2-3 raseduskuu vahel. Ja olidki probleemid lõpuni välja. 28ndal rasedusnädalal oli emakakael veidi avatud, 37ndal nädalal oli poolteist cm sõrmele avatud, siis valmistati kindlalt ette, et kohe kohe sünnitan. Aga vot, tibu läks 10p üle TA-st isegi.
Muide, esimese TA ajal lahistasin nutta päris korralikult. Mees silitas kõhtu ja ütles, et minevik ei loe, olevik ja tulevik loeb. Olin siis teist korda rase.
Soovime mehega perelisa, olen tõesti elevil aga kardan meeletult peale esimest matsu ja raseduse kulgu. Kõik need emotsioonud, jõuetus jms…:( See lugu on samas väga väike ja muretu võrreldes siin teiste lugudega.
Naised, Te olete nii tublid ja tugevad!❤️

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Näitan 20 postitust - vahemik 1 kuni 20 (kokku 20 )


Esileht Rasestumine ja lapse ootamine Kes on raseduse katkemise läbi elanud

See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.