Teema: Kiusamine kodu mänguväljakul, (laps kerge asperger)

Minu 11a aspergerist pojal on täpselt sama probleem naabrilastega. Kuna ta on üksiõppel, siis tal sõpru üldse ei ole, teised aga kutsuvad teda mängu ainult kiusamiseks. Võeti ära prillid ja sandaalid ja narriti. See on täiesti sadistlik käitumine teiste laste poolt, anda ilma sõpradeta lapsele lootust, et ta on sõbra leidnud ja siis lihtsalt kiusata. Ma ei ole nende laste ja vanematega sellest rääkinud.

Väga kurb lugeda. Ma ikkagi läheneksin sellisel juhul juba kiusajate vanematele ja viiksin nad kurssi.

tegelikult mõistlikum oleks äkki rääkida hoopis kohaliku noorsoopolitseinikuga – kui tema vanematega räägib, äkki mõikab paremini, sest tundub, et põhikiusaja ongi see 1 tüdruk, kes tuppa läks ja sunnib ka teisi kiusama.

Meil algas kiusamine juba lasteaia lõpurühmas, siin oli minu laps kiusajaks.
Võtsin seda süüdistust väga tõsiselt, läksin lasteaeda, rääkisin õpetajatega ja sain hoopis teada, et minu laps lihtsalt nagu lollike teeb seda, mida siis käsuandja ütleb. Põhitegelane antud loos oli hoopis üks teine tüdruk, kel hiljuti just väike vend sündinud. Õpetaja ütles, et laps on täiesti võimatuks muutunud ja ei kuula isegi õpetajate keelamist vaid ainult narab näkku. Sel samal päeval, kui õpetajaga vestlesin, suutis sama tydruk panna nutma veel ühe tüdruku, sama moodi asju ära võttes, eest ära joostes ja naerdes. Keelasime koos õpetajaga, tema ei teinud väljagi. Hiljem küsisin emalt, et kas olete õpetajaga sellest kiusamise kaebusest rääkinud, vastas ta selle peale, et mida iganes, las lahendavad ise!
Aga mina oma lapsega rääkisin ikka väga tõsiselt sellest asjast, ma nalja sellise teemaga ei mõista ja loodan, et talle jõudis ka kohale.
Läks kuukene mööda, kui sain õuepeal ühte nutvat last lohutada, teema sama…minu laps ja too sama kurjajuur jälle kiusavad. Lasin vabandada ja tegin selgitustööd…
Paar päeva hiljem sain oma lapselt kõne, et see “sõbrannake” kiusab. Seal oli juba teemaks tõsisem asi ja võtsin ühendust lapse emaga. Saime kõik kokku. Ema ütles, et minu laps valetab ja on kogu aeg valetanud. Ma võtsin oma lapse, ütlesin kõigile, et see sõprus ei toimi ja ärgu kutsugu mu last enam õue.

Mu laps oli küll kurb aga tema käitumine on väga palju paranenud ka kodus olles. Me veedame omavahel palju aega ja ma ei lase tal väga sõbrannakesest puudust tunda.
Aga toda teist last näen ma nüüd õues üksi ringi hulkumas. Tundub, et ka teised sõbrakesed on kuhugi kaduma hakanaud…

Tundub, et teemaalgataja oskab päris hästi laste omavahelisi suhteid siluda ja ta lapsel on emaga vedanud 🙂

Nii üldisemas plaanis ütleksin, et minu meelest on meie ühiskond muutunud viimasel ajal kordades sallimatumaks. Vanematel on üha vähem oma laste jaoks aega; teadagi-elu tahab elamist. Või siis visatakse lapsed asutustesse-trennidesse-ringidesse ja loodetakse, et küll lapsele viisakuskombeid raha eest mõnes vastavas huviringis õpetatakse.

Ka minu lapsel on üks sõbranna, kes aeg-ajalt kipub temaga halvasti käituma. Näiteks, ise kutsub külla, aga kui minu laps talle külla läheb, siis hakkab teda tõrjuma ning minema ajama. Ent kui tolle tüdruku emaga rääkida olen püüdnud, siis teeb ta seepeale alati ullikese näo ning jätab mulje (teeskleb?), nagu ei saaks ta midagi aru. Näiteks viimane kord helistasin ja ütlesin talle: “Muidu oli tore külaskäik, ainult kahjuks X (tema tütar) ütles juba esikus minu omale, et mis sa siia tulid, käi minema ja ma siis tõingi ta koju tagasi.” Too ema seepeale sädistas rõõmsalt: “Oi-oi, ei tea mis lahkheli tüdrukute vahel siis juhtus, kas midagi oli valesti?” Püüdsin uuesti korrata oma juttu, too ema jälle jahvatas, et tema ei saavat aru ja seletagu ma täpsemalt üle, veel kord ja veel kord. Lõpuks tüdinesin, jätsin hüvasti ja panin toru ära, too ema veel jõudis hüüda, et saatku ma oma tütar nende juurde selgitama, mis juhtunud oli. Ta kasutabki alati niisugust nippi – teeselda ullikest, kuna see päästab ta ebameeldivast vabandamisest, oma lapsele selgitustöö tegemisest jms.

Minu arvates ei pruugi selline konkreetse juhtumi põhine selgitamine kiusava lapse iseloomu parandada. Ütled nt: “sa ei tohi teise lapse kinga põõsasse peita”. Hästi, laps ei peida enam kinga põõsasse – selle asemel viskab ta teise lapse koolikoti tiiki. Selle asemel, et üksikjuhtumitega eraldi tegelda, tuleks lapses kasvatada empaatiat ja sõbralikkust üldises plaanis. Kui lapsel on olemas need omadused, siis ta automaatselt käitub hästi; ja vastupidi- kui ikka lapsel on tundeelus miskit väga vajaka, siis ei aita see üksikjuhtumi-põhine selgitustöö mitte midagi. Võtke oma laste jaoks aega, ärge vedage neid iga päev tasulistesse ringidesse lootuses, et nood vanematöö ära teevad. Lobisege koos, arutage maailmaasju ja nii see lapse tundemaailm ka areneb.

vot kui keeruline. muidu ikka soovitatakse lapse pahanduste puhul jätta ta ilma teatud toredatest asjadest. keelata nutiseadmeid või ei saa taskuraha või ei tohi sõpru külla kutsuda. need vanemad pole ju üliranged, vaid et pahategudele järgneb karistus. lapsele aga karistus ei meeldi ja elab seda välja teiste pahanduste tegemisega.

Kägu kirjutas:

Ma täna rääkisin talle ka, et ma olin juba valmis talle ukse taha minema, et vanematega rääkida. Ma ütlesin ka seda talle, et tegelikult ma ei taha, et saab oma vanemalt järjekordse karistuse või pahandada, vaid ma tahan, et nad saaksid omavahel hästi läbi, mitte ei kiusaks teineteist.
Lisaks taskuraha ka talle ei anta, sest vanemate sõnul raiskab ta selle mõtetustele. Siis vaatabki pika hambaga pealt, kui ülejäänud seltskond poest jäätist ostab. Eks aeg-ajalt keegi ikka teeb talle ka jäätise välja, kuid teised jälle pahased, et tema kunagi teistele midagi ei osta.
Ehk siis pika jutu kokkuvõtteks, minu isiklik arvamus on, et tegelikult on see tüdruk tahtmatult koduse n-ö kaudse kiusamise ohver igasuguste piirangute tõttu ja nüüd elab ennast välja.
Täna siis tüdrukud küsisid, et kas nad võivad ühele kaugemale mänguväljakule minna (see on meie rajoonis kõige suurem ja vingem mängukas). Kuna M-l hetkel on jälle mingi karistus, et ta tohib ainult kodu juures olla, siis ma põhimõtteliselt palusin ülejäänud seltskonda, kas nad siiski võiksid kodu juures koos mängida, et M ei tunneks ennast tõrjutuna. Tüdrukud olid hetkel sellega nõus. Kuid igapäevaselt ei ole see lahendus, sest lõpuks tekitab see siiski teistes trotsi, et milles nemad süüdi on, M vanemad teda kuhugi ei luba.

Mulle meeldib sinu viis olukorda lahendada.

Sa oled kahtlemata hästi hea ja suure südamega inimene, aga võibolla just seetõttu sa ei suudagi uskuda, et on ka teistsuguseid.
Minu arust sa ei tee õigesti.
Sa ju sunnid oma last ning teisi lapsi olema sõber ühega, kes võib suvalisel hetkel kallale tulla, mängu ära rikkuda ja kiusama hakata.

Mitte kellelgi ei tohiks olla sundusepoegagi olla sõber inimesega, kes temaga ebameeldivalt käitub ning alavääristab. Ei koduvägivalla, koolivägivalla ega ka mänguväljakuvägivalla ohver ei pea püüdma oma ahistajale meele järele olla ja muudkui tema tunnetega arvestama,see ei ole lahendus. Jah, ohver võib niimoodi mõnda aega tunda end hea ja väärtusliku inimesena ja loota, et ta suudab teist muuta, aga reaalsus kipub ikka olema see, et paha saab jõudu juurde ning hakkab ka ise uskuma, näiteks seda et ta võibki teisi kiusata,sest tal ju nii raske lapsepõlv, kuri ema vms. Sellised inimesed, ka lapsed, manipuleerivad ja kasutavad teisi ära. Eriti lihtne on ära kasutada suure südamega inimesi.

Reaalselt sa ei tea, miks seda last kasvatatakse just nii. Sa ei tea, kas tema vanemad ei viitsi ega hooli või ongi tegu väga keerulise lapsega, keda nad püüavad ohjeldada ja kui 100 korda normaalset rääkimist pole mõjunud, siis proovivad karistustega. Sinagi ju oled selle lapsega rääkinud. Tulemus – ikka lööb. Võibolla räägite veel ja ta tajub ära su usalduslikkuse ja et sa süüdistad ta vanemaid liigses ranguses. Siis räägibki sulle pärast “siiralt”, kuidas teda kodus kiusatakse, sina usudki ja ikka käsid teistel temaga sõber olla ja talle kaasa tunda. Kuigi tegelikult poleks mingit põhjust kaasa tunda ja laps peaks ikka ise muutuma, oma vigadest aru saama.

Tegelikult ei tea sa sedagi, kas jutt terve augustikuu kestvast karistusest üldse vastab tõele.

Sa ei tea sellest perest mitte midagi. Sa ei pea ju minema ukse taha nende last süüdistama, võid minna lihtsalt rääkima, et sul oma lapse eripärade tõttu kindlam tunne, kui tead tema mängukaaslaste vanemaid. Ehk õnnestub jutule saada.

Kui tõesti pere tundub kahtlane, siis võibolla õnnestuks sul leida mõni suurepärane sotsiaalpedagoog, kellega nõu pidada.

Aga ausalt, kõik lapsed ei ole head. Mitte et praegusel juhul peaks asi just nii olema, aga siiski, mõtle sellele, et on olemas psühhopaadid. Neid on lausa 5% inimestest. Kunagi olid nad lapsed. Kuigi lastel psühhopaatiat ei diagnoosita, on see häire, mis sageli on kaasasündinud ja mis ei ole ravitav. Lastel diagnoositakse igasugused emotsionaalse arengu ja kiindumushäireid, kergemal ja raskemal kujul. Aitab spetsialist, kui veab, aga mitte eunnastohverdav naabritädi, kes usub, et kõik lapsed on head, kui just vanemad neid põhjendamatu rangusega ära ei riku.

Sa ei saa õigesti aidata, kui sa ei tea, milles tegelikult selle lapse probleem on.

Ja kas teed ikka oma lapsele, aspergerile, kes pole just osavaim sotsiaalsete signaalide lugeja, heateo, kui sisendad talle, et ka kiusajaga peab olema sõber, küll ta siis kiusamise lõpetab. Et hoopis kiusaja on tegelikult ohver ja seetõttu võibki teisi kiusata? (Aga miks selle kiusaja ohvrid siis ei tohi omakorda kiusajateks hakata?)

See on muidugi õige, et lastele rääkida, et sarmika ja popi liidriga ei tohi kaasa teha, kui ta kedagi kiusama hakkab. Normaalne laps saab aru.

Kägu kirjutas:

minul tekkis pojal ja tema sõbral mänguäljakul probleem, rt vaid aasta vanemad poisid kukkusid plõksima ka ähvarfadid peksa anda. poisid joonsid koju aga mina ema, kes ei poolda vabakasvatust, lenfasin ülbikutele peale, tegin neist pildid ja sous rynfasin sõnaliselt. alati on kambas mõni mõrk lüli, kes kooli avaldan. ähvardasingi kõik fb panna +kooli teavitada. ma võin vanalt ka tänavaid puhadtada aga oma lapsi ma kiusata ei lase ja jobudele lähen kallale. enamus neist lukub räige sõimu prale põnnama ja edaspidi tervitab viisakalt igal pool. päriselt ka, kuo vaja, siis sakutage mölakaid ja kandke uhkusega teile määtatud kariatust. vabakasvatusele on aeg nägemist öelda.

Miks seda kommentaari miinustatud on? Mina samuti olen alati valmis oma last igal viisil kaitsma. Eales ei hakkaks kiusaja tunnete peale môtlema. Veel vähem sundima oma lapsel temaga suhtlema ja temaga arvestama. Mis mul võõra lapse tunnetest?

Kägu kirjutas:

küll ta siis kiusamise lõpetab. Et hoopis kiusaja on tegelikult ohver ja seetõttu võibki teisi kiusata?

Millisest teemaalgataja kommentaarist sa ometi välja lugesid, et mingil põhjusel on tema meelest kiusamine OK? Lihtsalt sellest, et ta ise, täiskasvanuna, usub end aru saavat tolle tüdruku käitumise tagamaadest? Ega need teised lapsed üksteisele külla ja kaugematele mänguväljakule selle ühe tüdruku kiusamiseks ei lähe, st nad mitte ei “tee tagasi” (mis oleks sinu meelest siis justnagu õiglane ja “paras”), vaid nad lihtsalt ei oska teise tunnetega arvestada. Teemaalgataja oskab ja õpetab ka lastele. Mis selles halba on? Sa ütled, et 5% inimestest on psühhopaadid, ja siis soovitad igaks juhuks seda kiusajat last isolatsiooni panna, sest äkki ta juhtumisi kuulubki selle 5% hulka? Teemaalgataja on ju see, kes neid lapsi tunneb ja ta on mitu korda rõhutanud, et tegemist on toredate lastega. Miks siis sina kõrvaltvaatajana ühele neist psühhopaadisilti üritad külge kleepida? Miks ei võigi nii olla, nagu teemaalgataja ütleb, et tegemist on lihtsalt õnnetu lapsega, kellest kodus aru ei saada? MIS selle välistab, ma ei saa aru?

viimasele – loen ja noogutan kaasa, samasugune on ka meie majas. endal sõpru ei ole (probleemse käitumisega laps) ja siis kipub nooremaid kiusama ja kiilu vahele lööma. Kui minu lapsele tuleb sõber külla, siis on kohe platsis ning hakkab sõpra ülelööma, enda juurde kutsuma jne. Kui lapsed õue ei lähe – siis passib lastetoa akna all ja loobib palliga vasti seina, seda teab – et meile tulla ma ei luba (kasvatamatu, lärmakas, allumatu, kolab minu asjades jne).