Tere! Tahtsin lihtsalt muret kurta ja saatusekaaslasi otsida. Mu mees töötab välismaal, on paar nädalat ära ja siis kodus,vahest ainult nädalavahetus aga enamasti ikka nädala kodus. Terve aja mil ta on ära olen ma lapsega ûksi. Tööl ma veel ei käi. Oleme elanud niimoodi ikka palju aastaid, aga nüüd mil meil on laps siis on see ikka eriti kurb, mina veel saan kuidagi hakkama, aga laps ju ootab oma isa koju…
Eile käisin toidupoes, kus minu kôrval olev suht eakas paar valisid juustu,et mis see kôikse parem nüud siis on. Vaatasin neid ja mötlesin et ma tahan kaa! Tahan ka iga päev kellegiga arutada poes et millist leiba vöi juustu vöi jogurtit valida! Ma ei taha neid asju enam üksi teha. Mees aga Eesti tulla ei taha, no tema arust mötetu siin tööd rügada kui seal saab paari nädalaga juba paar tuhat kätte, rlu olevat inimväärsem niimoodi. No eks ta on nagu ka… Ma ju olen saanud kodus olla nii palju aastaid, mind poputatakse igati ja elan töesti nagu siidipadjal, aga see üksinduse tunne, see ajab hulluks. Vahel mötlen et mis elu see selline on et pean olema üksi. Kas see ongi mu elu koorem, et pean elu löpuni seda üksindust taluma?
Söbrannasid mul pole, köigi arvates on mul nii ilus elu ja köik nagu muinasjutt ja mees ka prints valgel hobusel.
Ma ei kurda millegi muu üle,aga see üksi olemine ajab hulluks 🙁 Väikse lapsega just väga tuttavaid ka pole vöimalik leida ja ma enam isegi ei tea mitte mis moodi söbrannadega suheldagi…
Jagage palun oma kogemusi et kuidas te saate hakkama kui mees on välismaal, on mönel mees siiski tagasi kodunaale kolinud vöi olete ise sinna läinud?
Teema: Kogu aeg üksi…
Tere! Tahtsin lihtsalt muret kurta ja saatusekaaslasi otsida. Mu mees töötab välismaal, on paar nädalat ära ja siis kodus,vahest ainult nädalavahetus aga enamasti ikka nädala kodus. Terve aja mil ta on ära olen ma lapsega ûksi. Tööl ma veel ei käi. Oleme elanud niimoodi ikka palju aastaid, aga nüüd mil meil on laps siis on see ikka eriti kurb, mina veel saan kuidagi hakkama, aga laps ju ootab oma isa koju…
Eile käisin toidupoes, kus minu kôrval olev suht eakas paar valisid juustu,et mis see kôikse parem nüud siis on. Vaatasin neid ja mötlesin et ma tahan kaa! Tahan ka iga päev kellegiga arutada poes et millist leiba vöi juustu vöi jogurtit valida! Ma ei taha neid asju enam üksi teha. Mees aga Eesti tulla ei taha, no tema arust mötetu siin tööd rügada kui seal saab paari nädalaga juba paar tuhat kätte, rlu olevat inimväärsem niimoodi. No eks ta on nagu ka… Ma ju olen saanud kodus olla nii palju aastaid, mind poputatakse igati ja elan töesti nagu siidipadjal, aga see üksinduse tunne, see ajab hulluks. Vahel mötlen et mis elu see selline on et pean olema üksi. Kas see ongi mu elu koorem, et pean elu löpuni seda üksindust taluma?
Söbrannasid mul pole, köigi arvates on mul nii ilus elu ja köik nagu muinasjutt ja mees ka prints valgel hobusel.
Ma ei kurda millegi muu üle,aga see üksi olemine ajab hulluksVäikse lapsega just väga tuttavaid ka pole vöimalik leida ja ma enam isegi ei tea mitte mis moodi söbrannadega suheldagi…
Jagage palun oma kogemusi et kuidas te saate hakkama kui mees on välismaal, on mönel mees siiski tagasi kodunaale kolinud vöi olete ise sinna läinud?
Tead, kahju küll, kuid südamesse ei lähe, pigem ajab vihale. Sul on vähemalt mees, kes tahab sinuga olla, olgugi et kaugel ja mõnikord ka kodus, kuid ta tahab sinu ja lapse eest hoolitseda. Aga mina olengi päriselt üksi. ÜKSI, ÜKSI, ÜKSI. Lähen poodi ÜKSI juustu vaatama.
Tead, oma kogemusest voin öelda, et ole rahul, muidu voidki ilma jääda mehest ja siis oledki päriselt yksi. Ära seda taha!
Minu mees ka aastaid välismaal tööl käinud. 1x kuus käib kodus, umbes 4-7 päeva korraga, kuidas kunagi. Oli ka aegu kui ma ei näinud teda paar kuud järjest. Kodus on veel peale minu koolilaps ja sel aastal saame beebi ka. Vahel ikka mõtlen, et no tuleks see mees juba koju, eriti kui on sünnipäevad, peod, lõpetamised, tähtpäevad, uue beebiga ultrahelid, esimesed liigutused jne., aga siis läheb jälle üle. Mehega saame läbi väga hästi. Ma arvan, et kui ta pidevalt kodus oleks/elaks, siis meie suhe nii hea ja tülidevaba ei oleks. Kui võimalik, siis käime ka ise mehel külas- mõnel nädalavahetusel või koolivaheajal. Üldiselt olen ma oma/meie eluga rahul. Mehele ultimaatumeid ei esita, Eestisse tagasi tulla ei käsi. See otsus peaks pigem tema poolt tulema, kui temal endal sellisest elust ükskord kõrini saab. Mulle tundub, et mehe jaoks on eemalolek raskem kui minule. Mina olen lapsega/varsti lastega omas kodus, mees aga võõral maal koos võõraste inimestega. Mul pole teha muud kui talle toeks olla, mitte sellepärast näägutada.
Ei saaks ka öelda, et mul palju sõbrannasid on. Paar tükki ikka, aga pigem tunnengi puudust sellest ühest ja väga heast sõbrannast.
Kus kandis elad teemaalgataja? Mul on see läbitud etapp ja tean, mis tunned. On ka mitu aastat sedasi elatud , aga õnneks sai mees lõpuks aru, et tegelikult see palk ei ole seda väärt. Eesti mõistes on küll hea palk, aga tegelikult ei ole seda kõike väärt. Tean, et sulle on seda mõttetu rääkida, sest see on mehe otsus. Mina olin juba sealmaal, et hakkasin jõudma järeldusele, et võibolla oleks siiski üksi parem ja minna edasi ilma temata, aga siis mees tegi kannapöörde ja tuli Eestisse tööle.
Kägu 17:34. Kurb, et sul kedagi pole, aga sa ilmselt ei ole sellises olukorras olnud. Ma olen kogenud mõlemat. Olen elanud lapsega vaid kahekesi üldse ilma meheta ja ka nii, nagu teemaalgataja. Lapsega üksi oli ainus mure materiaalne pool, aga ei pidanud kedagi igatsema, ootama jne. Palju parem oli siiski. Tead, et oled üksi ja kellelegi loota ei saa. Vastupidi on ainult suur segadus, et nagu on keegi, aga pole ka. Elad ikkagi üksi.
Ja minule heidetakse koguaeg ette, et naine oleks koguaeg üksi. Mina maabun pea igal õhtul koju ja lapsed näeksid mind igal hommikul kindlasti.
Aga mina olengi päriselt üksi. ÜKSI, ÜKSI, ÜKSI. Lähen poodi ÜKSI juustu vaatama.
Aga tead, üksi ongi parem juustu valida, sest pole vaja vaielda. Lähed ja võtad selle, mis meeldib. Lähed ja teed seda, mida tahad, ilma et peaksid kellegagi läbi rääkima. Tahad juustu – võtad juustu, tahad moosi – võtad moosi. Ja ei pea õigustama mitte kellelegi, et täna tahtsin juustu asmel moosi.
Palju hullem on see, kui inimene füüsiliselt su kõrval, aga otsustama ja valima pead ikka üksi. OLed edasi üksi, sest teine ei taha või ei oska olla koos. Ja seda kahekesi üksi olemist võid siit perekoolist lugeda küll ja veel.
Nii et õpi nägema oma üksinduse häid külgi.
Kõik on suhteline. Paljud on üksikemad, paljudel on kehv pereelu või pole raha jne, jne. Viriseda võib alati.
see on keeruline küsimus laiemalt vaadates. kas see, kuidas inimene midagi tunneb ja tajub, on vale?
tema tunneb üksindust oma olukorras. need on tema tunded.
teine samas olukorras oleks rõõmus, et mehel on hea töö ja nii saab nende kõigi elujärg paremaks.
mõned inimesed tunnevadki rohkem, kui teised.
mina ise olin pigem see kes oli rahul selle üle, et ikka hästi toime tuleme, kui mees oli ära, kaugel tööl. küll mina saan lapsega hakkama, ega mehelgi kergem ole. äkki mees tahab ka olla igapäevaselt lapsega. no on ju selliseid ka.
mu sõbranna aga oli kurb samas olukorras. vaatamata sellele, et püüdsin panna nägema teda asju nii nagu mina, oli ta ikka kurb. arvas vaid, et mina pole sina.
kuidas panna teist mõtlema nii nagu mina? sama olukord. aga üks kurvastab südames, teine võtab asja mõistusega, et kui vaja siis vaja.
Sry, aga mina sellistest suhetest aru ei saa.
Üks siin kirjutas, et mees käib kodus 4-7 päeva kuus. Mõni kuu üldse mitte. Ja “mehega saame läbi väga hästi”. Kuidas hästi? Te olete ju põhimõtteliselt võõrad inimesed?! Lapsed vaevu tunnevad teda. Pereks ma sellist kooslust küll ei nimetaks. Rohkem nagu sponsor kui mees/isa.
Ma hakkan oma mehe järgi juba siis igatsema kui üks päev ei näe. Olemegi need kes koos juustu valivad.
Sry, aga mina sellistest suhetest aru ei saa.
Üks siin kirjutas, et mees käib kodus 4-7 päeva kuus. Mõni kuu üldse mitte. Ja “mehega saame läbi väga hästi”. Kuidas hästi? Te olete ju põhimõtteliselt võõrad inimesed?! Lapsed vaevu tunnevad teda. Pereks ma sellist kooslust küll ei nimetaks. Rohkem nagu sponsor kui mees/isa.Ma hakkan oma mehe järgi juba siis igatsema kui üks päev ei näe. Olemegi need kes koos juustu valivad.
noor alles
Ma olen alla aastase lapsega kahekesti võõral maal, võõraste inimeste seas. Läksin töö pärast ja tekkis kooselu, kus mitme aasta pärast mehele minu rasedus ei sobinud ning kadus. Kuna töökoht on ikka alles ja mitmeid aastaid juba ka oldud, siis olengi imikuga kahekesti siin, kodumaast eemal. Ei ole nö. tugivõrgustikku. On mõned sõbrannad töö kaudu. Saame hakkama, aga päevast päeva imikuga võõral maal koos olles (lapsel on ju kindel päevarutiin ka) ajab samuti hulluks.
Lapse isa tiirleb ka ümber meie ja tahab osaline olla, aga reaalsus on see, et olen ikkagi imikuga kahekesti.
noor alles
Arvad, et need max kord kuus kohtuvad paarid on vanemad? Ma küll ei usu..
Üks siin kirjutas, et mees käib kodus 4-7 päeva kuus. Mõni kuu üldse mitte. Ja “mehega saame läbi väga hästi”. Kuidas hästi? Te olete ju põhimõtteliselt võõrad inimesed?
Et kui kodus ei ole, siis ei ole võimalik suhelda või?! Jah, füüsilist suhtlust ei ole, aga ega kogu aeg peagi käest kinni hoidma või seksima nagu jänesed. Kui skaip on olemas, siis võid tunde ühes ruumis viibida, rääkida ja isegi ühiseid söömaaegu pidada. Mõned füüsiliselt koos elavad paarid suhtlevad tunduvalt vähem kui kaugsuhtes olijad, kes suhte koos hoidmise nimel tööd teevad.
Kahju on lugeda.
Kahju et inimesed ja pered peavad üksteisest lahus elama kuna raha on mujal parem ja ilma ei saa hakkama. Ise sellist elu elada ei suudaks, mul on vaja et mu mees füüsiliselt minu kõrval oleks, aitaks last vannitada õhtul, kodus asjadega aidata. Ma ei jaksaks olla pidevas ootuses.
Nii et saan sust täiesti aru. Kas sul endal ei oleks võimalik mehega samasse riiki kolida, vb isegi mingi töö seal leida? Või no muidugi kui jaksad tugev edasi olla siis muidugi jätka.
Mulle isiklikult mõjub see teema kurvana kuna kui ma mõtlen oma kaasa peale siis ma ei kujutaks ette et ma oma niigi lühikesest elust peaks veel pool sellest temast eraldi olema.
Proovi leida midagi, et sa poleks mehest nii sõltuv. Mis mõttes ei ole sõpru sul?
Kui meest nii harva näed, siis teil on päris erinevad elud.
Mina ei ole sellega nõus, et “raha on, mees on, mis sa siin virised, kaovad needki ära”. Inimesed taluvad üksindust väga erinevat, mõnele meeldib, aga teine vajab kedagi enda kõrvale. Raha rahaks, aga paarisuhte mõte ongi ju selles, et sul oleks see teine inimene, kellega oma elu jagada. Kui mees 25 päeva võõral maal on ja viieks päevaks koju tuleb, siis sisuliselt ei olda ju enam paar, vaid kaks eraldielavat inimest, kes ehk rahakotti jagavad ja eks paar korda kuus ka seksivad.
Kas te olete arutanud, et võiksid lapsega mehele järele kolida? Siis võiksite kõik korra kuus Eestisse sõpradele-vanavanematele külla tulla ja ülejäänud aja normaalset pereelu elada.
Tead, oma kogemusest voin öelda, et ole rahul, muidu voidki ilma jääda mehest ja siis oledki päriselt yksi. Ära seda taha!
Miks ei? Ta pole ju rahul nagunii. Naine, kes ei suuda ilma meheta eksisteerida ja läheb hulluks… nojah.
Aga ma ei saa aru, miks inimene siis tööle ei lähe? Mis nagu takistab?
Ja minule heidetakse koguaeg ette, et naine oleks koguaeg üksi. Mina maabun pea igal õhtul koju ja lapsed näeksid mind igal hommikul kindlasti.
Sina ise seletad uhkelt, kui pikad su tööpäevad on. Mina jälle ütlen, et sa pole ainus sangar: mitte vaid maakad, vaid ka linnakad teevad ebanormaalsest pikki päevi. Näiteks minu abikaasa on raamatupidaja ja olenevalt perioodist, paneb samuti 13-14 -tunniseid päevi.
Kõik firmajuhid teavad samuti, mis on ülipikk päev, lisaks, kui pead nädalavahetusest või lausa puhkusest lõivu võtma. Aga jah – ka nemad maabuvad koju ja siis ei ole pered enam üksi. Kuid tead – sinu saabudes on naine ikka üksi. Kuidas, loe oma mammutteemast ajaviitejuttude alt.
Tööl ma veel ei käi.
Sinu probleem pole mitte see, mis sa kirja panid.
Vaid pigem see, et sul meest ei ole.
Kui ta sul oleks, siis saaksite ju koos seal välismaal olla.
Ja koos juustu osta.
Vale valiku oled teinud. Otsi omale mees ja ostke koos, pole ju probleemi.
Jah, miks selle sitaratttaga laps oli vaja teha, see on omaette teema.
Tead, teemaalgataja. Ma arvan, et te peaksite ükskord maha istuma ja rahulikult selle teema läbi arutama. See ei ole ju mingi suhe, kui üks osapool on sellise elukorralduse juures õnnetu ja laps ka kannatab. Võib-olla, et ka mees ei ole tegelikult sellega rahul. Siin on mitu lahendust, aga sellega peavad kõik osapooled rahul olema. Üks variant on tõesti kogu perega elu teise riiki seada. Samas leidub ka muid lahendusi, kui loovalt mõelda.
Mul käis ka mees üks vahe Soomes ehitusel. Palk oli hea, aga talle ei meeldinud seal tegelikult endale ka. Ta elas veel teiste ehitajatega koos ja kurtis pidevalt, et magada ei saa, kogu aeg juuakse ja lärmatakse ja mingit adekvaatset seltskonda sealne rahvas ei paku. Tal oli ka selline suhtumine, et ei taha siin Eestis sandikopikate eest töötada. Siis ta otsustas aga õppima minna ja valis eriala, mis ei too ka siin pahasti sisse ja talle pakkus see ka huvi. Tegeles lisaks ehitusele ka töötajate leidmisega erinevatele objektidele ja taolise orgunnimisega Eestis. Sai Soome ehitusega samaväärset palka.
Äkki tuleks ka sinu mehel mõni selline variant kõne alla? Nt alustada väikestviisi ettevõtlusega ja proovida mõnel sobival alal oma firmaga läbi lüüa. Või õppida midagi juurde ja laiendada oma võimalusi. Alati on lahendus, peab olema soov ja ettevõtlikkust! 🙂
Elu taotakse kinni mitmeid aastaid järjest, ja ikka on aega, et endale hädasid külge mõelda. Tõmba mehega (soovitavalt kohe peale tööperioodi lõppu esimesel võimalusel) saag korralikult käima oma pseudoteemadega. Teine variant, astu oma mugavustsoonist välja, mine tööle, alles siis saad aru, kas su senised probleemid on ikka probleemid. Kui ma peaks üleval pereliiget, kes oma sulepadjakese peal töömuresid üldse ei pea tundma ega arveid maksma, iga liigutuse teeb ainult iseendale ja/või oma perele, ja ikka vingub, siis ma küll ei tea, kaua ma seda lillekest jaksan poputada. Lapsega kodus olles, rahamurede ja tööstressivabana ei suuda inimene isegi endale sõpru leida? Ausalt, kadestan mõne naise oskust sellise lillekesena elust läbi liuelda. Kõik teised kannavad kohustused, lilleke ei viitsi isegi oma sõprade nimel enda aju pingutada. See on ikka tõeline oskus – panna enda eksistents ja õnn sõltuma kõigist teistest, aga mitte iseendast. Miinustada võib julgelt.
Kurb on lugeda.
Sellise olukorraga toimetulek sõltub paljuski suhte iseloomust ja mõlema partneri isiksusest.
Meie perekonna jaoks ei oleks asi seda väärt ja oleme otsustanud, et kui kunagi sellise valiku ees peaksime olema siis lähme kogu perega. Ma olen samuti 1.5aastase lapsega kodune – abikaasa tööpäev algab kell 9, kell 13 käib tund aega kodus lõunal ja kell 17.30 on kodus. Ikkagi igatsen! 😀
Samas on inimesi kes aastaid õnnelikult kaugsuhtes elavad. Eks neilgi ole mõõnaperioode.
Sa pead lihtsalt selgusele jõudma kas oledki sellisest elukorraldusest väsinud või on tegu sellise suuremat sorti igatsusega, mis ajaga üle läheb.
Saan teemaalgatajast suurepäraselt aru, olin ka ise aastaid samas olukorras ja tundsin algusaastatel end väga üksikuna.
Meie kasvasimegi mehe välismaal töötamise aastatel lahku. Elame küll siiamaani koos ja läbisaamine on hea, aga midagi on (vähemalt minu jaoks) siiani puudu. Ma vist muutusin liiga iseseisvaks või ei teagi, mis see on … igatahes peale esimest kolme aastat hakkasin aina vähem meest koju tagasi ootama ja kui ta oli kodus, siis esimese nädala lõpus hakkasin ootama, et ta tagasi läheks. Tekkis tunne, justkui mees segaks meie elukorraldust. Kui mees Eestisse tööle jäi, siis algul mind lausa häiris tema igapäevane kohalolu:) Siiamaani meeldiks mulle ainuisikuliselt kõike otsustada ja teha ja vahel kohe tunnen, et häirib, kui mees ka midagi otsustada tahab:)
Saan teemaalgatajast suurepäraselt aru, olin ka ise aastaid samas olukorras ja tundsin algusaastatel end väga üksikuna.
Meie kasvasimegi mehe välismaal töötamise aastatel lahku. Elame küll siiamaani koos ja läbisaamine on hea, aga midagi on (vähemalt minu jaoks) siiani puudu. Ma vist muutusin liiga iseseisvaks või ei teagi, mis see on … igatahes peale esimest kolme aastat hakkasin aina vähem meest koju tagasi ootama ja kui ta oli kodus, siis esimese nädala lõpus hakkasin ootama, et ta tagasi läheks. Tekkis tunne, justkui mees segaks meie elukorraldust. Kui mees Eestisse tööle jäi, siis algul mind lausa häiris tema igapäevane kohalolu:) Siiamaani meeldiks mulle ainuisikuliselt kõike otsustada ja teha ja vahel kohe tunnen, et häirib, kui mees ka midagi otsustada tahab:)
Mul on praegu samasugune läbielamine. Midagi tõesti häirib, aga üritan vabalt võtta ja jällegi muutusega harjuda.
Ja minule heidetakse koguaeg ette, et naine oleks koguaeg üksi. Mina maabun pea igal õhtul koju ja lapsed näeksid mind igal hommikul kindlasti.
Sina ise seletad uhkelt, kui pikad su tööpäevad on. Mina jälle ütlen, et sa pole ainus sangar: mitte vaid maakad, vaid ka linnakad teevad ebanormaalsest pikki päevi. Näiteks minu abikaasa on raamatupidaja ja olenevalt perioodist, paneb samuti 13-14 -tunniseid päevi.
Kõik firmajuhid teavad samuti, mis on ülipikk päev, lisaks, kui pead nädalavahetusest või lausa puhkusest lõivu võtma. Aga jah – ka nemad maabuvad koju ja siis ei ole pered enam üksi. Kuid tead – sinu saabudes on naine ikka üksi. Kuidas, loe oma mammutteemast ajaviitejuttude alt.
Kui naine mind ka enda voodisse lubab, siis saaksin ta ju isegi oma kaissu võtta.
Ja minule heidetakse koguaeg ette, et naine oleks koguaeg üksi. Mina maabun pea igal õhtul koju ja lapsed näeksid mind igal hommikul kindlasti.
Sina ise seletad uhkelt, kui pikad su tööpäevad on. Mina jälle ütlen, et sa pole ainus sangar: mitte vaid maakad, vaid ka linnakad teevad ebanormaalsest pikki päevi. Näiteks minu abikaasa on raamatupidaja ja olenevalt perioodist, paneb samuti 13-14 -tunniseid päevi.
Kõik firmajuhid teavad samuti, mis on ülipikk päev, lisaks, kui pead nädalavahetusest või lausa puhkusest lõivu võtma. Aga jah – ka nemad maabuvad koju ja siis ei ole pered enam üksi. Kuid tead – sinu saabudes on naine ikka üksi. Kuidas, loe oma mammutteemast ajaviitejuttude alt.Kui naine mind ka enda voodisse lubab, siis saaksin ta ju isegi oma kaissu võtta.
Vahi! Isegi kaissu võetakse!! Ega sa muud hellitust ju paku ka (seegi sai eelmisest teemast selgeks).
Millega sa muidu naisi üllatad? Millega võrgutaksid?
abikaasa tööpäev algab kell 9, kell 13 käib tund aega kodus lõunal ja kell 17.30 on kodus.
Isegi kui oletada, et elate päris abikaasa töökoha kõrval, et tule tööpäeva pikkuseks 8 tundi nagu enamikel inimestel.
Sõbrannade otsimisega tuleb ikka ise aktiivselt tegeleda, sellesse oma aega ja vaeva panustada. Minul on mees kodus, aga koos poes ei käi me ikka, väga ebaratsionaalne. Kui ainuke võimalus kellegagi suhelda, on läbi oma mehe, siis on vist päis hea, et mees kodust eemal töötab, muidu lämmataksid sa oma tähelepanuvajadusega ta ära. Tekita endale suhtlusvõrgustik. See ei tule ise sinu juurde, pead ise leidma üles inimesed, kes sinuga klapivad. See võtab aega aga tasub ära. kui sul tööd niikuinii ei ole, miks te sis perega koos välismaale ei koli?
Minu mees töötas 6 aastat Soomes, samal ajal kui mina majandasin kahe väikese lapsega Eestis. Mu elu koosnes ainult mehe koju ootamisest. Siis tegin otsuse, et lähen ka Soome- jätsin kodu, hea töökoha ja pere õnne nimel läksin. Kas nüüd on kõik hästi- ei, ei ole. Loll, naine, ikka kuradi loll naine, ma ütlen! Kuidas ma ei osanud siis hinnata oma vabadust?
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
