Teema: Kogume siia kõik ärevushäire sümptomid, mida olete tundnud

pea ringlus,vatisees olek,väsimus,südame kloppimimine,mingil perioodil tõmbleb silmalaug ,vahel hakkab jalg lihtsalt lambist tõmblema,juuksed langevad ,kogueg on tunne nagu enne examit,et midagi hakkab juhtuma…..issand ja ma olen 30 alles.arstile on imelik kurta juba et südant kontrolliks ,ekg oli korras.olen perearstile rääkinud juba 2 aaastat et pea käib ringi…laiutab käsi lihtsalt…ja nii ma ei teagi kas on tervisehäire või ärevushäire.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] Need kes te olete AD kuuri teinud …kas tohib alkoholi juua nendega?[/tsitaat]
Ei tohi.
Ärevus süveneb peale alkoholi tarvitamist ja võib tekkida nii suur \”kassiahistus\”, et ei aita sind ükski tablett ega rahusti pärast…

see \”issand ma olen alles 30\”all mõlesin seda et ei tea kas kunagi 50-seks saangi kui tervis juba nii kehva on..igapäev on nagu võitlus eluisu võtab ära.aitähh heade soovide eest,panin aja arsti juurede kinni.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]see \”issand ma olen alles 30\”all mõlesin seda et ei tea kas kunagi 50-seks saangi kui tervis juba nii kehva on..igapäev on nagu võitlus eluisu võtab ära.aitähh heade soovide eest,panin aja arsti juurede kinni. [/tsitaat]

Vot ei oskagi,kas see on lohutus või mitte, aga ärevushäire ei ole surmaga lõppev haigus, küll aga piinarikkas, sellest ka tihti väsimus võitlusest selle haigusega ja depressioon koputab uksele.samas 80% on see haigus ravitav, loodetavasti oled sina nende seas:)mida kauem ravi algust edasi lükad, seda raskem on välja tulla. Kui aga sattud sinna 20 % sekka (nagu mina), siis õpid sellega elama ja ongi vaid kaks valikut: olla \”surnud\” või olla \”elavalt surnud\”. See elamine nõuab küll rohkem pingutusi,aga võimalik siiski:) Päikest sulle

Kehvasti. St et ma ei jäta midagi tegemata ega kuhugi minemata selle ärevuse pärast, aga see teeb need tegemised ikka kuratlikult piinarikkaks. Üks väga tüütu asi on, et kui see ärevushoog tuleb, siis jooksen kogu aeg vetsu vahet, aga kui olen nt linnas v kaubanduskeskuses või polikliinikus või kus iganes, siis jõle tüütu on kogu aeg mõelda, kust järgmist tualetti leida.

Nii ja naa läheb. Üks päev on mõtted ok, aga siis jälle keerab ära. Ei taha kuidagi rahu anda see kael asi. Katsun kogu aeg kaela, et kust valus ja et äkki on ikka midagi. Kuigi käisin ju kurguarstil ja tema katsus kaela ja ütles, et kõik ok. Kaks perearsti on katsunud kaela ja kõik ok olnud. Kilpnäärme ultraheli oli ka ok. Aga ikka see ebamugav pigustustunne ja vahestn nagu tuim ja torkiv valu ka. Aga see, et vlutab vahest, see ma arvan sellest, et mudin kaela kogu aeg. Oh loodan, et ka saabuva kevadega need mõted vähenevad. Ilusat saabuvat kevadet kõigile!

Kas keegi on käinud ärevuspaanika häirega ka mõne ravitseja juures?ja kas on abi saanud?Või siis on keegi siin olijatest käinud Võru haigla juures töötava arst-resident Katre Pääso juures?

Tahaks küsida AD kasutajatelt ,kas see ei seganud igapäeva elu nt tööd ja lastega tegelemist,kardan et siis kui hakkan Ad kasutama käin ringi nagu zombi?

nii kurb on teie lugusid lugeda. samas on täielik äratundmine paljude sümptomite osas – ses mõttes jällegi lohutav lugemine, et ma pole ainus selline.

olen 37-aastane naine ja 10 aastat võidelnud depressiooni ja ärevusega. minul algas asi depressiooniga. ärevus on lisandunud alles viimastel aastatel, varem seda ei olnud kogenud. minu ärevus on seotud peamiselt tervisega – muretsen sageli nii lapse kui enda tervise pärast. et endal on esinenud vahelduva eduga väga palju siin loetletud sümptomitest (südame vahelöögid, iiveldus, raskustunne kõhus, pearinglus, valu vasakul pool rindkere ja käes jne), siis need füüsilised nähud on mõistagi mu hirme vaid toitnud. olen ka käinud lõputult mööda arste, mind on uuritud alates gastroskoopiast kuni südame ultraheli ja peaaju-uuringuteni… õnneks pole midagi leitud, aga ega siis see mind kahtlustest ja hirmudest vabastanud pole, ikka tulevad aeg-ajalt mõtted, et mis siis, kui nad ikkagi lihtsalt pole avastanud, sest sümptomid on ju ikkagi alles, ma ei kujuta neid ette. uskumatu, et ärevus võib nii konkreetseid ja tugevaid füüsilisi ebameeldivusi põhjustada…

10 aasta jooksul olen teinud 3 AD-kuuri. neil hetkil on ilmselt pisut parem olnud, aga probleemi kui sellist need lahendanud pole. ikka ja jälle olen samas olukorras mõne aja pärast tagasi. õudselt kurb on olla, igasugune vitaalsus on kadunud. ei taha õigupoolest midagi teha, tahaks vaid kodus, turvalises keskkonnas olla. ja kui on füüsiliselt paha olla, siis ju juba seepärast ei kisu kuhugi minema. ei suuda midagi nautida. samas on endal kohutavalt kurb, et elu sedasi rõõmutult mööda lasen. hästi kurb olen veel seepärast, et ma ei suuda teist last saada. olen alati unistanud, et meil oleks kaks last, aga ma lihtsalt ei suuda, ei julge. kui kogu aeg selline hädapätakas olen, siis kust võtta 9 raseduskuuks pluss edaspidiseks ajaks julgus ja energia? kuidas teie, kallid kaaskannatajad, olete leidnud julgust (veel) lapsi muretseda? õnneks oli mul esimese lapse kandmise ajal helgem perioon, siis ei väljendunud mu psüühiline probleem ka veel nii tugevate füüsiliste vaevustena. aga praegu tunnengi enda igapäevaselt põdurana. lisaks veel süümepiinad ja hirm, kuidas minutaoline ema lapsele mõjuda võib. tahaks temast õnnelikku inimest kasvatada. mees on mul õnneks teisest puust, ehk on laps ka temasse.

aga ma tunnen, et mu haigus halvab ka pereelu. ei ole mu mehel kerge minu kõrval elada, tean seda, ehkki ta ei ole kurtnud. laps on mul väga vahva, aga mul on nii kurb meel, et mul ei ole energiat temaga teha paljut seda, mida ma tahaksin…

Nii tuttavad lood. Minu lugu sai alguse 4 aastat tagasi. Elus oli raske aeg ja langesin depressiooni ise ei saanud arugi lihtsalt jõuetu olin ja kõik mõtlesid mu välimust vaadates, et põen midagi ränka. Õnneks nii ei olnud. Olen olnud palju kordi doonor ja nii paha aimamatult käisin eelmisel aastal verd andmas ja pärast seda sattusin 4 tunni pärast kiirabisse tilgutite alla. Ehmatasin ära, aga pärast arstiga vesteldes ta ütles, et organism nii kurnatud, et poleks tohtinud verd andma minna, ise ei saanud üldse aru, et nii otsas olen. Muidu olen sportlik inimene. Kevadel lihtsalt läks kooli pinge maha ja siis see jama algaski. Terve eelmise ilusa suve elasin nagu polkovniku lesk, kaks korda tuli lausa kiirabi koju kutsuda. Olin juba hulluks minemas, et mis mul ometi viga on sooja ei talunud mina, kes ma jumaldan sooja kliimat.Poes käia ei saanud lihtsalt kassajärjekorras tundsin alati, et ma minestan ära. Tehti ka igasugu uuringuid kõik ok. Tundsin ennast kui inimene, kel midagi muud pole teha kui arsti juures käia ja kurta. Olen elupäevad olnud väga terve ja ravimite vastane inimene. Siis ütles suvel perearst lõpuks, et teil ärevushäire. Ma ei olnud temaga nõus, et mis ärevushäire, ma pole ju ärevik, mul lihtsalt hakkab äkki paha ja kõik. Kirjutas siis mulle valocordin diazepam tilgad nende najal sain suve üle elatud huhhh õudne oli. Ilus suvi kõik naudivad ja mina nagu pooletoobine ei suuda midagi nautida. Muidu käisin iga nädal ujumas ja suvel ei julgenudki kaldast kaugele ujuda oli tunne, et upun vee sillerdus ajas pea ringi käima. Kui saabus sügis sain ilma tilkadeta ja siis neljaks kuuks unustasin ära, et mul midagi viga oli. Nüüd jaanuaris kui koolis sess lõppes hakkas sama jama pihta, nüüd ju polnud palavust ega midagi ja kõik hakkas jälle korduma. Uurisin siis igalt poolt ja avastasin sellise lehekülje nagu paanikahäire.ee Sain sealt palju abi. Sain aru, et ise see enam üle ei lähe. Seadsin sammud arsti juurde ja otsustasime, et hakkan siiski AD cipralex sööma. Lugesin ka ravimiinfolehte ja see tekitas minus õudust.Kartsin kohe alustada, aga võtsin julguse kokku. Esimesed viis päeva sõin 5 mg ja paar korda võtsin oma tilkasid juurde täna juba 40 päev ja mul on nii hea olla, et lausa lendan.Mul oli üks raske probleem ka see, et pean iga päev autoga sõitma. Ja autoga sõit oli kah jube mu jaoks. Nüüd juba selles vallas ka kõik ok. Loodan , et see suvi on vana mina tagasi. Kõik, kes te selliste probleemidega maadlete kui teis ei ole tugevust ise sellega hakkama saada muude vahendite ja tehnikatega, palun pöörduge arstile see on ravitav ja teie elukvaliteet muutub 100%. Edasi lükkamine sellist probleemi ei lahenda. Jõudu ja edu kõigile sellel konarlikul teel!!

Mina ka teie seas:)
Täpselt neli aastat tagasi olin samas seisus – see oli midagi hullu. Lapsed olid väiksed mina pikali voodis vöi siis arsti ukse taga. Olukord rahunes alles siis, kui diagnoosi sain – ärevusehäire… Siis teadvustasin endale, et see ei ole fyysiline häda, mis mind kimbutab ja sain täiesti ise probleemist yle. Hakkasin väljas rohkem käima, liikuma, sydame vahelööke trotsides…
Aga… Nüüd olen jälle samas olukorras ja enam oma möisusega haigusest väja ei saa:( Ei tea,kas peab AD vötma hakkama…

Mälulüngad

sama siin, kordades hullem 🙁
Olin kaks aastat praktiliselt voodihaige, WC-sse tuigun seinade najal, 24/7 kõikvõimalikud halvad tunded – kõik mis siin teemas mainitud. Nüüd õnnestub vahel juba istuda ja toas natukene käia, ravimitest pole kahjuks abi olnud 🙁
Praegu mõtisklen kolida näiteks Villa Benita pansionaati kuna ei saa oma eluga iseseisvalt hakkama ja vajan pidevalt kõrvalist abi. (poes käimine,söökide tegemine, elamise koristamine) Minu perekond on kohe-kohe lagunemas….

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]aga kuidas te selle ebareaalsustundega toime tulete, et kõik oleks nagu võõras, iseenda mõtted, ümbrus jne….see on minu jaoks kõige raskemini talutav, tunne on küll, et lähen vist varsti hulluks….[/tsitaat]

kuna olen kõik need ärevuse \”rõõmud\”, mida siin kirjeldatakse üle elanud, siis ka minu jaoks on kõige kohutavam just see ebareaalsus tunne 24/7.see on nagu pidev elu 3D kinos, ma ei tea kui kua sul see olnud on, mina elan viimased 10 aastat selles seisundis ja olen ka tänaseks koduseinte vahele mattunud, arstiga suhtlen neti teel kirjutades, rohud saan digiretseptiga ja nüüd olen vormistanud ka töövõimetuse ja puude, et ikka hing sees püsiks.Voodist tõusen nüüd juba tihedamini ja samm-sammult läheb tsipa paremaks.Paremaks hakkasgi siis minema kui lõpetasin selle meeletu võitluse haigusega, lasin endal lihtsalt olla.
Arst pakub ka elektri-shoki teraapiat, kiidab et see pidavat olema efektiivne, aga mul veel jube hirm selle ees.ehk mõne aja pärast mõtlen teisiti.
Minu arvates blogi pidamine on hea ja ka mina võtan seda,mis on olnud huumoriga ( nii on kergem lihtsalt).Irwitan kuidas ma EMO-s roomasin laua äärde, panin käed laua äärele ja anuvalt palusin arstilt eutanaasia süsti-kõrvalt oli see vist päris naljakas.Lisaks neid \”põgenemisi\” kasvõi rullid peas juuksurist,söögikohast, poest jms..pärast läinud saba jalge vahel arveid maksma