Olles ise ema siis võtan nüüd aborti täiesti teisti kui enne lapse saamist. Minu jaoks on laps eostamise hetkest laps ja ma ei kujutaks ette kuidas saaksin omaenda last tappa. Mõnda oma praegustest lastest Sa ju tappa ei suudaks, eksole?
Kujuta korraks ette tulevikku – ilmselt ei suuda Sa elu lõpuni endale andestada kui abordi teed ja mingil hetkel et natuke seda tohutut süüd leevendada räägid ka lastele loo ära. Kujutad Sa ette kuidas nad pärast Sinusse või oma isasse suhtuvad? Nad võivad mõelda, et mis siis kui nemad sel hetkel Su kõhus oleks olnud?
Kirjutad, et juba praegu on isa pigem materiaalseks abistajaks kui lastele armastuse pakkujaks. Ehk on kõigil kergem kui ta läheb – ehk distantsilt suudab ta lastele rohkem pakkuda, kui ta saab vabamalt oma asju teha – siis tal ka parm tuju..
Mul on tegelikult tunne, et see on lõpu algus – sest võtame variandi, et kui teed aborti. Kas Sa siis naudiksid neid ühiseid hetki oma mehega, mille nimel Sa seda tegid? Ma ei usu et Sa ühtegi hetke naudiks – ja ilmselt mees tajub ka selle ära ja varsti hakkab süüdistama Sind selles, et Sa ei suuda lõdvestuda ja elu nautida jne jne.
Varsti on Su lapsed nii suured, et nad saavad pisematega ka abistada – suures peres ongi veidi teisiti – kõik hoiavad kokku. Ehk on see laste jaoks ka vabanemine kui mees läheb ära ja nad näevad teda harvemini aga heatujulisena? ja kui oled kolmega hakkama saanud, saad ka neljaga!
Keegi ei tea tegelikult tulevikku ja see ei ole kindel et mees tegelikult ära läheb. Kui ta teisi lapsi ka ei tahtnud siis mis see üks siis veel juures ära ei ole. Naisena ehk suudad teda veidi kavalusega ka mõjutada et paar aastakest vaid veel oodata selle oma ajaga jne. See et ta sind praegu ähvardab ei pruugi midagi tähendada, kui ta on nt enne ka proovinud seda starteegiat…
Võtame veel ühe mõttekäigu – emana tahad Sa et Su lastest saaks õnnelikud inimesed – kui Su lapsed on elus keerulises situatsioonis, siis kuidas Sa õpetaksid neid emana leidma õiget teed? See mis vastuse Sa saad on nõuanne Sulle endale. Ehk siis oletame, et vastus on kuulata oma südant, ükskõik kui hirmus see südame hääl ka ei ole. Kui laps peaks Sinult aga küsima, et ema, kas Sul on ka elus selliseid situatsioone olnud, kus oled just nii käitunud? Siis kuidas Sa saaksid talle vastata teisiti, kui et jah on ja siis rääkida just sellest olukorrast kus oled. Lapsel tekib siis Sinu kui vanema vastu austus ja usaldus, et ta on ka ise õigel teel.
Ehk siis mis Su südame hääl ütleb?
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt 14.02 17:58; 16.02 09:04; 28.02 18:04; 13.04 11:40;