Suur aitäh kõigile vastanutele!
Ma olen lapsevanemana abiks sõimerühma riietamisel. Kaheksateistkümnele lapsele riided, mütsid, kindad, kaelused ja jalatsid jalga, see oli täielik õudusunenägu.
Probleem on selles, et igal lapsel on erinevad riided, alusriided, komplektid kombinesoonid, sallid, kindad, dzemprid ja jalanõud. Kui jalanõudeni jõudsin, olin üleni higine, aga jalanõudega läks asi täitsa hulluks. Osad vanemad panevad lastele nööridega saapad või tossud, mõnel lapsel on jalanõud nii väikseks jäänud, et ei saagi jalga, nuta või naera. Kui ma kaheksateistkümnenda lapse juurest püsti sirutasid, oli mul silme ees mustad täpid ja oli tunne, nagu oleks poolmaratoni jooksnud.
Kummide tõmbamist võid ju paluda, aga ka mul oli juhus, kus kombekas oli nii lühike, et kummid ei tulnud üle jalanõude. Siiski soovitan asjas rahulikuks jääda, sest kasvatajad ei ole robotid ja inimvõimetel on piirid. 18 last sõimerühmas on liig mis liig.
Esiteks, nagu ma kohe teemaalgatuses ütlesin – jah, ma mõistan, et sõimerühma riietamine õueminekuks on paras õudusunenägu. Aga teiselt poolt, nagu ma samuti juba kirjutasin, minu lapsel on kergesti selgapandavad rõivad ja ta EI VAJA nende selgapanekuks muud abi kui nende tallaaluste kummide juures. (Või noh, olgem ausad, ma ise muidugi sätiksin ilusasti tuukrimütsi ja kinnaste otsad kombeka alla, aitaksin lisaks kombeka lukule, mille laps ise kinni tõmbab, kinni ka kombeka trukid – aga seda lasteaias niikuinii keegi ei tee ja ma polegi eeldanud. Ühesõnaga, selles ulatuses, nagu ta lasteaias lõpuks riidesse saab, toimetab ta seda TÄIESTI ISE.) Kas poleks siis õiglane, et kui teisi lapsi niikuinii aidatakse, nii et selg märg, siis minu lapsele osutataks abi selle AINUKESE asjaga, millega ta ise toime ei tule?
Peale selle, meil on sõimerühma nimekirjas 14 last ja kunagi pole kõik kohal. Ning õhtul pole keegi lapsel kumme panna aidanud ka siis, kui üldse ainult 2(!) last on pikemalt jäänud ja pärast oodet õue viidud.
Lisan ka seda, et kummid SEISAVAD SUUREPÄRASELT, kui mina need sinna pannud olen. Seda nii poripükstel kui ka kombekal. (Mul on olnud ühel varasemal aastal, kui laps veel aias ei käinud, kogemus äratulevate kummidega – see oli tõesti tüütu, aga praeguste riietega niisugust probleemi absoluutselt ei ole.) Ning neid ei ole raske panna, ei pea teab mis kõvasti tirima, täitsa tavalised mustast tekstiilist kummipaelad ja püksid on paraja pikkusega …
—————————————————-
Igatahes loo järg on nüüd niisugune, et kuna mu alles hiljuti kolmeseks saanud laps on tõesti asjalik (mõni ei räägigi ju veel selles vanuses nii keerukat juttu), otsustasin tõesti alustada talle endale sõnade pealelugemisest, et ta paluks kummidega abi. Rääkisin talle kohe mitu-mitu korda, et meelde jääks: kui hakkad õue minema, palu kindlasti õpetajalt või tädi A-lt (õpetaja abi), et ta aitaks kummid talla alla panna.
Eile läksin talle õhtul vastu, esmapilgul tundus pilt samasugune nagu ikka. Mõtlesin, kas võtan kohe teema pehmelt üles, aga kuna ma ei teadnud ju, kas laps üldse midagi öeldnud oli, otsustasin kõigepealt lapselt nelja silma all küsida, kuidas asi oli. Kui olime õpetajast eemale läinud, küsisin: “Sul ikka pole talla all kumme, kas sa õpetajal palusid ennast aidata?” Laps: “Aga ma hommikul palusin!” Kiitsin teda, et ta on tubli, ja rääkisin, et õhtul õue minnes tuleb samamoodi paluda. Küsisin, kas hommikul said siis kummid talla alla – olid saanud. Kui panin lapse õues pingile istuma ja hakkasin ise neid kumme sättima (meil on koju üsna pikk jalutuskäik), sain aru, et midagi oli siiski üritatud teha – nimelt oli näha, et püksisääred olid seekord siiski sihipäraselt saabaste SISSE topitud, mitte ei lotendanud päris lahtiselt. Parem muidugi seegi, ehkki liiva ja vett saabastesse ajamast pükste sissetoppimine muidugi kahjuks eriti ei takista. 🙁
Täna hommikul tuletasin lapsele veel kord meelde, et palugu õpetajal ikka õue minnes kummid talla alla aidata. Mispeale laps rõhutatult vastas: “Või tädi A-l!” Mina: “Jah, õpetajal või tädi A-l. Kellelt Sa eile palusid?” Laps: “Tädi A-lt. Alguses ta ütles, et pole vaja. Aga siis mina ütlesin, et on küll vaja. Et ema ütleb, et on vaja. Ja siis ta pani.”
Ausalt öeldes jäi mul päris paha tunne – nagu ma oleksin ise ebamugavat teemat vältida tahtes oma napilt kolmese lapse omale kilbiks ette võtnud, selle väikese inimese lihtsalt sinna enda eest seisma, vaidlema ja oma õigusi taga nõudma tõuganud. Selle asemel et ise täiskasvanuna teema ära lahendada. Ma ei taha ka seda, et ta peaks iga jumala päev hakkama seal õpetaja ja abiga vaidlema ja ennast kehtestama hakkama. 🙁
Ei teagi, mis nüüd teha. Võtta ikkagi ise ja võimalikult taktitundeliselt rääkida? Täna õhtul peaks õpetaja abi üksi rühmas olema, sest õpetaja mainis eile, et tal on vaja varem ära minna – võib-olla olekski õigem abiga rääkida, sest muidugi nad kõik aitavad lastel riietuda, aga idee poolest vast sellised tehnilised küsimused nagu laste riided ongi rohkem abi rida, pealegi tema on iga päev olemas – sest kui õpetajatega rääkida, siis ma peaksin hakkama kummagagi eraldi rääkima. Samas ei tahaks nagu mingit ei tea mis olulist teemat ka sellest pisiasjast üles keerutada.
Või lüüa hoopis käega ja jätta kogu see teema soiku, et on nagu on, lõpetada lapsele meeldetuletamine ka ära (sest see mulle tõesti ei sobi, et ta peab iga jumala kord enne õueminekut täiskasvanutega vaidlema ja ennast kehtestama, kuna emme on nii käskinud)? Ja vaadata, mis edasi saab …
Ah, nõme värk. Aga eks ma pean õhtuks otsusele jõudma.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt 15.03 16:06; 22.03 09:51; 22.03 10:09;
