Tere rahvas! Rääkige, mis värk paljudel emmedel sellega on, et kõike tehakse koos? Nt “täna kaaluME 6 kg ja oleME 60cm pikad “. Päris metsik, kui täiskasvanu kaalub 6 kg ! Või on see mõeldud, et beebiga kahe peale 6 kg ? Tõsine päkapikkude armee meil siin Eestis 😀
ah, võta vabalt. Mina ise ka väga ei meieta, aga no ja siis, kuimõni teeb? esimesel eluaastal ongi ju paljudel laps ikka väga ema küljes ja siis lõpuks ongi raske vahet teha, kus on mina ja kus on meie ja kus on laps.
Aga võibolla ongi hoopis need meietajad need, kes ka teismelise lapsega suudavad lähedasemat sidet luua? ja minu-sinusugused, kes algusest peale eristavad ennast ja last, neil pigemtekib distants, sest beebist alates on “kaks eraldi indiviidi”. See oleks huvitav uurimisalus 😀
ah, võta vabalt. Mina ise ka väga ei meieta, aga no ja siis, kuimõni teeb? esimesel eluaastal ongi ju paljudel laps ikka väga ema küljes ja siis lõpuks ongi raske vahet teha, kus on mina ja kus on meie ja kus on laps.
Aga võibolla ongi hoopis need meietajad need, kes ka teismelise lapsega suudavad lähedasemat sidet luua? ja minu-sinusugused, kes algusest peale eristavad ennast ja last, neil pigemtekib distants, sest beebist alates on “kaks eraldi indiviidi”. See oleks huvitav uurimisalus
Mingil hetkel jah enam ei “meietata”. Pole kuulnud, et “me lõime lasteaias teist last” või “me jäime suitsetamisega vahele”.
Mina nii ei räägi ise, küll aga olen tähele pannud, et täiskasvanud inimesed palju küsivad minult näiteks:
– palju te siis kasvanud ka olete?
– kas teil ikka piima jätkub?
– kas te juba hambaid ka kasvatate?
Jne.
Eks ma siis ka vastan, et jaaaa, me juba oleme väga suured või jaaa, meil on juba vampiirijagu hambaid suus 😀
Esimesel (paaril) eluaastal on ema ja lapse puhul tegemist nii füüsiliselt kui ka vaimselt ühe inimesega. Kellel rohkem, kellel vähem.
Tead, ma ütlen täitsa ausalt, et see meietamine tundub mulle endale ka väga tobe, AGA sellegipoolest pean ma vahepeal kohe teadlikult seda MITTE tegema. No midagi ei ole teha, vägisi kohe tuleb see “meie saime täna neljakuuseks” vms. 😀
Eelmisel vastajal on ilmselt õigus ka. 🙂
Ma küsiks parem, mis kompleks on osadel emadel, et selliseid asjad silma jäävad ja neid maha tegema peab? Psühholoogid ütlevad, et see on normaalne ja aitab luua ema ja lapse sidet. Alguses niikuinii elatakse beebiga samas rütmis, nii et selline ühine “meie” on tegudes ja mõtetes täiesti normaalne, osad lihtsalt ei julge sedasi rääkida, kuna nagu teemaalgatajast näha võidakse seda veidraks pidada.
Ka mina jälgisin oma laste beebieas ennast, et ma ei hakkaks rääkima, et “meie kakasime” vmt, samas võisin vabalt öelda, et “magasime täna hästi”, kuna lapse unest olenes ju ka minu oma. Enamjaolt vältisin meietamist teadlikult, aga praegu tundub see isegi tobe, et selle asemel, et vabalt võtta, mõtlesin ka, et mis teised võivad arvata.
Osadel jääb see muidugi harjumuseks nii rääkida, aga kõigil läheb see ju siiski üle. Sa ju ei kuule lasteaialapse ema niimoodi rääkimas.
Tõesti, võta vabalt. Kui lapse esimesel eluaastal võib ka tunduda, et ema nö kaotab iseenda, siis tegelikult on seegi mööduv nähtus, lapsed kasvavad, kogu elu muutub ja selles, kui mõni lapse beebieas korraga väga ninnu-nännuks muutub, ei ole midagi imelikku.
Tead, ma ütlen täitsa ausalt, et see meietamine tundub mulle endale ka väga tobe, AGA sellegipoolest pean ma vahepeal kohe teadlikult seda MITTE tegema. No midagi ei ole teha, vägisi kohe tuleb see “meie saime täna neljakuuseks” vms.
Eelmisel vastajal on ilmselt õigus ka.
Mul endal on täpselt sama tegelikult, aga ma teadlikult püüan ikka rääkida õigesti. Eriti kirjutades tahab see “meie” tulla. Siis jälle kustutan jupike teksti ära ja kirjutan nii, nagu on.
Ma ise ei ole küll kunagi niimoodi meietanud, aga teiste puhul see absoluutselt pole kõrva riivanud. Beebi on emaga nii tihedalt seotud, et need kaks ongi nagu üks tervik. Nii tundub ka selline rääkimisviis loomulik. Küll aga olen märganud, et nüüd, kus mu laps on juba neljane, tundub selline kõnepruuk järsku veider. Nt kui tulen koju ja lapsehoidja teatab, et sõime täna ära kaks kausitäit putru ja jõime piima kõrvale vms. Nii suure lapsega selline meietamine enam hästi ei klapi. Mitte, et see mind kuidagi häiriks, aga kõrv tabab selle jutust kohe ära. Beebi puhul nagu ei märganud üldse, kui keegi meietas. See tundus kuidagi nii loomulik.
Aga kasutan teemat ära, et esitada üks sarnast laadi küsimus. Nimelt kuidas on teie peredes lood endast rääkimisega mitte otse, vaid kolmandas isikus? Nt ütleb vanaema lapsele: “Vanaema tõi sulle täna poest üllatuse.” Kui laps oli päris tilluke, siis rääkisin isegi nii, aga see kolmanda isiku värk kadus lapse pooleteiseaastaseks saades vaikselt ära. Aga mõned sugulased-pereliikmed meietavad siiamaani (laps neli ja pool) rõõmsalt edasi. Kuna lapsel on kerge kõneprobleem (mis küll õnneks hakkab taanduma), siis sooviksin väga, et temaga räägitaks normaalselt, nii nagu täiskasvanutegagi, mitte titekeeles. Olen vaikselt ja naljaga sellele tähelepanu juhtinud, aga päris otsesõnu keelata pole julgenud. Lihtsalt sellepärast, et ei taha kellegi tundeid riivata. Tundub kuidagi väga kamandajalik hakata inimestele dikteerima, kuidas nad minu lapsega rääkida võivad. Loodan, et kui ise räägin normaalselt, siis kuuleb laps ikka piisavalt palju vormiõpetuslikus mõttes korrektset keelt. Aga kas ise räägite selles vanuses lapsega veel kolmandas isikus? Olen näiteks kuulnud ka kaheksa-aastase lapsega nii räägitavat. Kusjuures jällegi üldse ei häirinud, sest tegu oli teise pere omavahelise suhtlusega, mille vorm otseselt minusse ei puutunud.
siis sooviksin väga, et temaga räägitaks normaalselt, nii nagu täiskasvanutegagi, mitte titekeeles.
Ma saan su pahameelest aru, aga tegelikult on vormiliselt ju kõik õige ja pole ka titekeeles. Pigem titemeelselt – suur laps saab ju aru küll, kes ta ees seisab. Mul on kogemus samal teemal ühe sõbranna lapsega, kes veel 5aastaselt ütles enda kohta kolmandas isikus, vot see on jama. Aga kui sinu laps räägib muidu õigesti, siis see paar korda “Vanaema tõi…, vanaema läheb…” ei tee mitte midagi.
Meil on endal ka sarnane probleem, mille ise sisse harjutasime, oli kuidagi lihtsam ja suupärasem titele öelda. Nimelt meil 5a ja 2a ja sai sellele väiksemale pidevalt selgitatud, et midagi on õe oma. Paraku ütlesime “õde oma” ja suuremale on see nii kinnistunud, et kogu aeg parandame. No hakkab juba õiget vormi kasutama, aga jah, visalt kaob… Ise ka unustan vahel, ikka lipsab.
Kui sa aga soovid, et teised sinu lapsega korrektselt räägiks, siis paranda neid ja ütle julgelt, korduvalt, mida sa ootad. See on ainus viis, kuidas su mure kaoks.
Mõistan täiesti teemaalgatajat. Mulle ka ei istu see. Loomulikult ei mõista kedagi hukka – igaüks räägib, nagu tahab. Ise ma nii ei räägi. Samuti ei meeldi mulle titehäälega lastega rääkimine. Vot see käib küll närvidele lausa.
Las ma pakun, teemaalgatajal endal lapsi pole? 🙂 kui tulevad, küll sa siis näed, kuidas te teete 40min unesid ja kuidas teil ei taha hammas tulla 🙂 Ma täiesti teadlikult üritan mitte niimoodi rääkida, see tahab kuidagi ise tulle kohe. Mõnikord tuleb ennast täiesti tagasi hoida, et mitte hakata moodustama täiesti jaburaid lauseid, sest ka minul hakkavad endalgi kujutluspildid tööle, kui keegi ütleb, et me oskame juba roomata. Samas tuleb meelde, et ma tegin selle kõnepruuguga ka tuttavatele naljaülevaateid lapse arengust, mine tea, mõni arvaski et täiesti üle-emmestunud tüüp.
Mul endl on titeajast harjumus lapse lauseid järele korrata, aga see hakkab vaikselt üle minema, 5a juba ükskord käratas, et mis sa kordad kogu aeg minu järel.
Üldiselt meietamine saab alguse esimestel arstivisiitidel. Arstid räägivad nii. Lisaks see, et 24h oled lapsega koos. Mitte midagi eriskummalist selles ei ole, et hakatakse meietama.
“meie kakasime täna issile sülle” on kõige koomilisem loetud meielugu, mis meenub 😀
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
