Sellepärast, et ta on hea isa küll kuid igapäevaselt olla lastega on tema jaoks liiga raske.
Kes seda ütles? Tema ise?
Üldiselt muidugi on õige loogika, et lapsed jäävad sellele, kelle juurest ära minnakse.
See ongi see nooruse värk ja inimesed pole lihtsalt väljakujunenud. Kusjuures sul on peaaegu sama keiss nagu oli mul kunagi. Olin naisega koos peaaegu 8 aastat. Väga noorelt hakkasime kokku. Täiesti erinevad inimesed ja kasvasime lahku. Lapsi me õnneks ei teinud. Olime väga head sõbrad ja siiani saame hästi läbi. Tema leidis peale meie suhet endale inimese, kes talle tõeliselt sobib. Mina olen nüüdseks olnud üksi üle 2 aasta ja ausalt parim otsus. Elu raisata pole mõtet. Teie olukord on muidugi kõvasti raskem laste pärast. Aga kui ikka tunned, et no ei tule midagi välja siis tuleb lahku minna. Polegi midagi teha.
Peres on kaks pisikest last. Mehega on koos oldud üle 10a. Olen tundnud juba viimased 3a et ei tunne mehe vastu enam midagi peale sõpruse ja austuse.
Ta on hea isa ja tore inimene kuid armastus tema vastu on täielikult kadunud. Isegi kui näen teda seltskonnas mõne teise naisega flirtimas vms. Isegi see ei häiri mind enam. Emotsioonid on null..
Mida siis teha? Igapäevane elu on meil hea ja organiseeritud. Suhtleme sõbralikult ja tülitseme väga vähe. Pigem on lihtsalt tavalised solvumised/torisemised mis kiirelt mööduvad. Lastel on kôik olemas.. maja, aed, koduloomad, oma toad, sõbrad jne. Kui nüüd lahku minna.. siis peaksin mina endale otsima koos lastega üürikorteri. Kuidagi halb on oma laste elu ära rikkuda.. lähme üürikasse ja sellepärast oleks igakuised kulud suuremad ja raha vähem. Lapsed jääksid ilma nii paljust.. lisaks siis see kärgperendus mis tulevikus tuleks.. ei taha môeldagi kuidas see lastele mõjuks. Mida siis teha? Elada laste pärast ikka koos ja ilma armastuseta? Minu enda jaoks tundub see lihtsalt elu raiskamine..
Järgmine elav näide kus naise armastus kestab mõned lühikesed aastad. Ja siis naised süüdistavad mehi truudusetuses? Kuidas kui mingit armastus pole naisel mehe vastu kunagi olnudki
Ennegi siin perekoolis taolisi lolle nähtud. Nagu ka päriselus. Üks näiteks olen mina ise. Lõhkusin samamoodi igavusest ja mingit olematut sinilindu ihates oma abielu. Arvasin ka, et sellest, mis on, et sellest ei piisa. Noh, eks oligi igasuguseid probleeme, aga kus neid ei oleks. Inimestena sobisime tegelikult päris hästi, oleksime koos võinud areneda küll.
Kõik hilisemad suhted osutusid lõppkokkuvõttes probleemsemateks. Jah, võib olla olidki tunded mingil ajahetkel suuremad, võimsamad, aga probleemid, millega ma nendes suhetes kokku puutusin, olid märksa tõsisemat laadi – sõltuvuse, olme, isiksuse jm seotud. Ehk et kui nüüd tagantjärgi edetabel teha, plusse ja miinuseid laduda, siis olenemata sellest, et hiljem kohatud mehed kinkisid mõned ehk kordumatuid õnnehetki või olid inimesena paremad, on saldo plusspool ikka esimese abikaasa poolel ja seda just kokkuelamise mõttes – hilisemad suhted lihtsalt ei toiminud enam.
P.S. Raske uskuda, et sõbrad olete. Vaimne klapp ongi see, millele sõprus on ehitatud.
Jah, elada laste pärast koos
Olen paari sõbranna pealt näinud sarnast asja, et u 10 a koos oldud, väikesed lapsed, elu ilus. Ja siis korraga hakkab see jutu veeretamine, et ei tea, kas ikka on veel armastust, et äkki hoopis lahku minna. Selleks, et need mõtted peast saada ja aru saada, kuidas on pere, elu ja tegelikult ka armastusega vedanud, peab juhtuma midagi traagilist. Ühe sõbranna raputas sellisest lahkuminekumõttega mängimisest üles see, et laps jäi raskelt haigeks, siis hakkas jälle nii meest kui ka nende suhet hindama, teisel suri ema ja seegi oli paras raputus, pärast mida enam oma pereelu lõhkumisest ei heietatud.
Minu mees otsustas just kodust ära minna. Et tema pole enam õnnelik ja kodurahu pole jne. Kuigi polnud sellel kodusel elul häda midagi, polnud suuri tülisid ega midagi sellist. Meil on 2 väikest last. Ja tead, see tapab mind, kui panen õhtul lapsi magama ja nad nutavad “Tahan issit, miks issi kodus pole jne”. Nutan ise samamoodi vaikselt nende pärast. Nii et kui su mees on lastele hea isa, ei suudaks mina seda küll kunagi oma lastele teha, et lõhud pere ära. Kui loed inglise keeles, siis on internet täis igasuguseid ingliskeelseid lehekülgi, kuidas abielu parandada ja liblikad suhtesse tagasi tuua, proovi märksõnu mend the marriage, save the marriage ….
Kui Sul on mehega sõprus, siis on Sul palju-palju rohkem kui suurel osal naistest. Kirg ja armumine saab läbi, aga koos saab pikalt elada siis, kui on sõprus.
Kui on väikesed lapsed, siis tekib mul hoopis küsimus, kas ei ole probleem hoopis Sinu väsimises, ehk isegi depressioonis?
Sellepärast, et ta on hea isa küll kuid igapäevaselt olla lastega on tema jaoks liiga raske. Ja lapsed eelistavad samuti iga kell rohkem minuga olla. Miks peaksin nad siis isaga jätma? Ja maja on mehe oma. Enne meie suhet juba ostetud.
Minu meelest ikka on küll loogilisem, et mees saab lastega koos elada ja nende kasvamisest igapäevaselt osa. Sulle ainult tundub, et mees ei saaks hakkama, küll ta saaks, ikka parem, kui see, kui olukord, kus näed oma lapsi vaid kaks korda kuus. Tema ei ole ju see, kes plaanib peret lõhkuda. See ikka jäägu lastest ilma, kes ei oska peret hoida.
Ei suuda mõista selliseid naisi. Perelõhkumise hinnaga kõik lõhkuda. Paistab, et selline lahkumisemuster on tänapäeval levinud. Vaesed mehed ja lapsed. Kommentaari kirjutas pereväärtustest lugupidav kodanik.
Lastega koos elus üha uusi ja uusi liblikaid ostida pole eriti väärt mõte. Aga selliseid nasi ma tean, neid ka on ikka, nimetavad seda, et “armastust otsivad ja et armastus tuli peale. Muidu hukka ei mõista, sest ega meie ei tea, ehk sa just järgmise mehega kohtudes leiadki selle õige, kellega kokku jääd ja neid uusi rohkem ei tulegi enam.
Aga eks selge ole, et ega võõrastel meestel teiste lapsi nüüd ka vaja pole.
Mina elan mehega koos sedasi juba kolm aastat.
Minu mõned sõbrantsid mind hästi ei mõista.
Mind ennast aga häirib yks asi -ma ei saa oma uut sõpra koju tuua ja perele tutvustada, kuigi lapsed on oma vanemate suhte seisust teadlikud
Ma olen alati arvanud, et see ongi armastus – see sügav sõprus, austus, teineteisemõistmine jne. Kirg on meie suhtes ammu otsa saanud, peres kolm last ja ma olen oma suhtes väga õnnelik. Jah, ei ole enam käehoidmist ja liblikaid, aga see periood saab igas suhtes niikuinii otsa. Mulle on tähtis, et mul on mees, kellele ma võin iga kell loota ja kes mind tunneb läbi ja lõhki. Ja kes on minu kõige parem sõber, kellele ma võin kõike rääkida ja temalt alati nõu küsida. Kellele ma tahan alati esimesena teatada kõik oma uudised.
Ja kes tunneb minu suhtes samamoodi.
Abielus 17 aastat.
Ma olen alati arvanud, et see ongi armastus – see sügav sõprus, austus, teineteisemõistmine jne. Kirg on meie suhtes ammu otsa saanud, peres kolm last ja ma olen oma suhtes väga õnnelik. Jah, ei ole enam käehoidmist ja liblikaid, aga see periood saab igas suhtes niikuinii otsa. Mulle on tähtis, et mul on mees, kellele ma võin iga kell loota ja kes mind tunneb läbi ja lõhki. Ja kes on minu kõige parem sõber, kellele ma võin kõike rääkida ja temalt alati nõu küsida. Kellele ma tahan alati esimesena teatada kõik oma uudised.
Ja kes tunneb minu suhtes samamoodi.
Abielus 17 aastat.
Mina arvan ka samamoodi. Olen aga siingi sarjata saanud oma sõpruse tähtuse ülistamise eest suhtes. Ilmselt on inimesed erinevad, vanusest ka natuke sõltub. Olin oma viimases pikas suhtes sellisele tulemusele orienteeritud, aga minu kaaslane oli kahjuks selle teise “leeri” esindaja, kes arvas, et kui liblikaid pole, siis pole õige asi. Nii ta neid otsima läkski, minu küsimusele, et mis sul siis puudu jäi ütles vaid, et 10 palli süsteemis andis meie suhe välja 9, aga äkki ikka kuskil tuleb see 10 ka ära.
Mina jääks mehega niikauaks kokku, kuni ei ole suuri tülisid ja pidevat nääklemist laste ees. Üksteise kallal võtmine ja omavahel sõjajalal olevad vanemad jätavad laste mällu veel negatiivsema templi kui eraldi elavad vanemad ja üürikorter. Kuniks suhted on head (mis sest, et mitte romantilised), jääksin mehega kokku. Eelistan stabiilsust ja kindlust kaootilisusele.
Muidugi võib see suhe jõuda etapini, kus ei kannatata teineteise vilu varju ka ega ei suudeta ilma tülitsemata ühte tuppa sattuda. Siis on tingimata parem juba lahutada. Aga teil on “stabiilne pereelu”, jutumärgid polegi iroonitsemise mõttes, vaid lihtsalt tsitaat.
Mul on üks siin kõrval just samas seisus (vennanaine) 10+ suhe, kaks alla 8a last, et tema tahab minema ja kui mehega kokku leppisid, et tema kolib välja, siis oli suur kergendus ja vabanemine jne, tema enam ümber ei mõtle. Mul on karvane kahtlus, et tegelikult ei tee see ühegi asjaosalise elu õnnelikumaks pikas perspektiivis.
Vaata, sinu tunded on sinu vastutada, tegelikult ei suuda ükski teine neid ei kustutada ega süüdata, ainult sina ise. Ja see “armastus sai lihtsalt otsa” on paras lapselalin. Ju siis pole ise hoidnud. Mitte mees pole nii ja naa ja sellepärast nüüd sina pead teda süüdlaseks. Saad isegi aru, et ükskõik mida mees teeks või ütleks, see sinu tundeid ei ärata, sest see ei käi niimoodi. Kui sa ise ei oska ega taha, no siis pole midagi teha jah.
No nii lihtne on….armastus sai otsa- saba selga ja minema. Kulla teemalgataja! Palun alusta kõigepealt endasse vaatamist ja mõtle, mis see on, mis sind häirib. Kõik algab mõtlemisest ikka. Kui sa ütled, et mees o su sõber ja lapsi- peret hoiab, siis just see ongi tavaline elu ja argipäev. Absoluutselt igas suhtes jõuab järg kord sinnamaani. Ma soovitaks tõesti ehk elada veidi väljapoole ja tegeleda uue hobiga, sättida end välja ja saada uusi elamusi. Kuid peret ei maksa lõhkuda, sest paremat ei saa olema. On vaid uus ja hullem. Ka armastus võib olla vaid sinu peas ja kui sa väga väga hoolikalt vaatad, siis usun, et leiad oma mehel ka olevat neid väärtusi, mida hinnata.
Me mehega 10 aastat koos. No jah…ei ole neid suuri liblikaid ja ülevaid tundeid….aga ta on minu oma ja mulle armas.Tunneb mind ja armastab üle kõige maailmas oma lapsi. Mida naisel veel soovida on ? Käredahäälelist joodikut poenurgalt, kes suurest armastusest peksa annab ja teise mehe lapsi ei salli ? Liblikad ja suur till, ei tee veel mehest meest ega armastusest kustumatut tunnet.
Mul on hea meel näha, kuidas perekoolis selliste tahaks minema teemade peale tuleb “hoia seda mis sul on ja mõtle lastele” stiilis vastuseid järjest rohkem kui “elame üks kord, sa oled õnne väärt, lapsed on õnnelikud siis kui ema on õnnelik” vaimus. Kas on Käod vanemaks saanud või mis sellega juhtunud on
Ei, asi ei pruugi olla kägude vanemaks saamises – vastused stiilis “hoia seda, mis sul on” tulenevad puhtalt selle teema iseärasustest!
Kui teema oleks algatatud nii: “Olen naine, 2 last. Mehega koos olnud üle 10a, aga viimased 3a on meie suhe väga halb. Saame väga halvasti läbi, mis tekitab väga palju pingeid. Oleme püüdnud suhteid lappida, kuid see pole õnnestunud – varem või hiljem hakkame jälle tülitsema. Olen üsna kurnatud juba. Aga lastele on mees väga hea isa ja lastel on kõik olemas – oma tuba jne. Mis teha – kas elada koos selle nimel, et lapsed ei peaks elukohta vahetama ja et lastel oleksid mõlemad vanemad – või minna lahku?”, siis hakkaks kohe tulema vastuseid stiilis:
“Muidugi mine lahku – ära oota selleni, kuni sul närvipingest juba tervisehäired hakkavad tekkima! Kui liiga kaua venitad, on sul pärast kahju, et varem ei julgenud lahutamise otsust teha ning oma elu raiskasid!” ja: “Ega lapsed lollid pole, lapsed ju saavad aru, kui kodus on pinged üle pea ning ema on omadega läbi. Mis sa piinad lapsi seal stressipesas – mees saab lastega edasi suhelda ju ka eraldi elades. Kaks eraldi elavat vanemat on parem, kui koos elavad vanemad, kelle halba läbisaamist peavad lapsed pealt vahtima!” ja: “Üksikema olemine ei ole küll ideaalne variant, kuid ikkagi parem, kui ennast halva suhtega tappa! Vali kahest halvast parem ja mine lahku! Sul võib veel hästigi minna – äkki leiad veel mehe, kellega teil saab olema hoopis harmoonilisem suhe…”
Antud juhul on aga teemaalgataja kirjutanud, et suhtleme sõbralikult, austus on olemas ning probleeme nagu ei ole – peale selle, et ” armastus on justkui kadunud ja emotsioonid on null”. Ehk siis – see on hoopis teine olukord võrreldes nende teemalgatustega, mille puhul terve leheküljetäis kägusid hakkab tungivalt soovitama suhet enam mitte venitada ja lahkuminekut!
Vat käesoleval juhul kehitan ka mina õlgu – kui teemaalgataja nüüd lahku läheks, siis kes garanteeriks, et ta on ükskikemana õnnelikum ega tunneks, et “kärgperendus on tüütu ja ikkagi ma pole õnnelik!”? Kui ta leiaks uue armastuse, siis kes garanteeriks, et peale nn. liblikaperioodi lõppu ta ei oleks jälle olukorras, kus: “ma ei tunne ka selle uue mehe vastu midagi peale sõpruse, emotsioon on null ja peale selle on kärgperendus kohutavalt tüütu”? Nii et käesoleval juhul ka mina ei söanda teemalgatajele soovitada lahkuminekut, sest pole sugugi selge, kas ta ikka oleks õnnelikum. Ning ka mina kaldun sinnapoole, et enne selgitagu väja, kas asi on üldse selles mehes või on pigem midagi lahti teemaalgataja enda armastamise/õnnelik olemise võimega? Teisest inimesest võid eemalduda, aga enda eest ei põgene…
Kui armastus on otsas siis on teie sõnul igati õige lahku minna. Elatakse ainult üks kord jne…
Kui aga menopaus või mingil muul põhjusel naisel suguiha kaob, siis pole jälle õige lahku minna.
Kahepalgelisus.
Kui armastus on otsas siis on teie sõnul igati õige lahku minna. Elatakse ainult üks kord jne…
Kui aga menopaus või mingil muul põhjusel naisel suguiha kaob, siis pole jälle õige lahku minna.
Kahepalgelisus.
Kust sa võtad, et menopausis suguiha kaob? Oled ise läbi teinud? Inimesed on erinevad ja paljud saavad just siis sexile hoo sisse.
pigem midagi lahti teemaalgataja enda armastamise/õnnelik olemise võimega? Teisest inimesest võid eemalduda, aga enda eest ei põgene…
See igati õige lause.
Kuidas teemaalgatajal on läinud?
Torgin teemat – kas leidsite probleemile lahenduse? Teistelt veel sarnaseid kogemusi elust?
Mina ei tunne et ma tahaksingi proovida midagi ja tema tunneb sama.
Eelnevast olen aru saanud, et mitte tahtmine algas sinu poolt mõnda aega tagasi ja oled seda ka mehega arutanud. Arusaadav, et ka tema tahtmised on kadunud, kui on teada, et sa enam tema lähenemist ei soovi.
Tegelikult jäi siiski segaseks, millest sul ikkagi puudus on. Teoreetiliselt peaks olema tegemist mingisugus(t)e täitmata vajadus(t)ega. Kirjutasid, et surud end alla, ainult mehe ja laste vajadused esiplaanil – aga mis vajadused sul siis täitmata on (jäänud)? Konkreetsemalt?
Kas te nõustamist ei tahaks proovida?
Ja veel üks küsimus. Mida armastus sinu jaoks tähendab? Milline võiks olla su nägemuses mees, kes tulevikus selle osaks saab, kuidas ta erineb sinu praegusest mehest?
Oeh….nukker on lugeda. Mina läksin eksist lahku, sest ma ikka põgenesin igapäevaselt kodust. Vastik oli.
Kuhugi postitasin juba. Meil läks kodus väga elav arutelu lahti “armastuse keeled” vms raamatu peale. Tegime testi ja saimegi aru, et meil on armastuseks vaja väga erinevaid vajadusi rahuldada. Tegelikult hakan ka aru saama, et õnn on iga inimese enda otsus. Sul halb ei ole mehega! Eksju? Seega võid sa valida, kas sa oled õnnelik või õnnetu. Mida rohkem sa mõtled sellele, et kui krdi õnnetu sa oled, seda hullemaks läheb seis. Kas sind häirib miski konkreetselt? Kas sul jääb midagi puudu? Vaimne lähedus? See teema on igal naisel hinge peal…tead, tegelikult on väga lihtne. Vaimset lähedust hoiavad ka elus kaks osapoolt. Sa siin kirjutad ka, et sa enam ei viitsi…et noh mees pingutab. See on sisult ju samasugune seis, kui sa siis üksi pingutad…Kui kaks inimest oma suhet tahavad parandada, siis nad peaksid seda ikka koos tegema, mitte ühe kaupa. Mõtlesin just, et kirjutan külmkapi peale reeglid (ala, kui peres keegi koju jõuab, siis teised tulevad esikusse vastu tervitama, kallistama, musitama). Vastasel juhul ongi väga lihtne manduda tagasi seisu, kus üks mõtleb, et tema ei tee, ma ka enam ei viitsi. Ja siis ongi mõtetu näpuga näitamine nagu tited, et tema ka ei tee.
Ongi raske taastada hellust ja hoolt, kui see on käest lastud….lihtsam on seda kindlalt kogu aeg hoida. Olen hetkel ise samas seisus, kus laupäeval olime sisuliselt lahutamas…kastid on siiani kodus laiali…aga otsustasime veel kord. Mõlemad pingutame, arvestame teineteise vajadustega! Peamine on ikkagi ka see, et sa oled ka koduväliselt õnnelik. Ühine hobi aitab kindalsti….sest see on ka hea jututeema, kui koduvälistest asjadest muud ei oska rääkida. Ma siis võtsin ka ette ja pläkutangi oma tööpäevast…on vähemalt suhtlus! Alustada tuleb ühe sammu kaupa…vaikselt sundides. Nt mtle välja üks asi, mida sa enim vajad, et su mees sulle pakuks…kirjutagi paberile üles. Mees samamoodi. Sellest alustagegi. Alguses kasvõi väikse sundlusega.
Mõtle nüüd selle kärgpere peale….see on õudus. Iga kord kui ma näen perekonda, kes veel koos on….natukene on hale endast. Kahju on, et mul seda saavutada ei õnnestunud. Kahju on oma lapsest, sest tal ei ole kahte vanemat teda korraga toetamas…Mees on küll imekallis mul, aga no siiski on igal sammul läbi kumada, et pole lapse pärisisa.
Loe ja leia lahendus. Asi ei ole mitte selles, et midagi on üle läinud. Te ise olete laisaks läinud ja panete selle armastuse puudumise arvele. Ole ise õnnelik, siis saavad ka inimesed sinu ümber olla õnnelikud. Ja kui mees proovib samamoodi olla, siis ongi armastus hoovil.
Meeste jaoks ongi seks AjaO. Kui arvad, et leiad teistsuguse, siis mõtle….kas sa siis sooviksid olla see, kes käib mehele peale, et seksime nüüd…ja võimled üksinda. Armasta oma meest selle eest, et ta tahab sinuga seksida 😀 Tean, kuidas see vaimne pool paned seksisoovile piirid. Leia enda jaoks see lahendus….isegi kui algul tundub tüütu, siis asja kallale asudes…läheb ju paremaks.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
