Kas olete midagi muutnud? Reeglites, käskudes-keeldudes, suhtlemises, kohustustes?
Esileht › Pereelu ja suhted › Kui laps saab 18-aastaseks
Teema: Kui laps saab 18-aastaseks
Reeglid, suhtlemine ja kohustused muutuvad jooksvalt vastavalt lapse arengule, mitte nii, et nüüd lõi uue numbri ette, nüüd on kõik teisiti.
see on mulle võõrastav, et nüüd tulevad sõbrad külla koos alkoholiga. kõik käigud küll ütleb, kuhu läheb, aga mul pole enam õigust keelata, st ta ei kuula.
kohustuste võtmisega on viletsamad lood, kui õiguste rakendamistega.
on kurb, et ta on nüüd täiskasvanu, aga tal pole autot. ta sõpradel on vanemad ostnud 18aastaseks saamise puhul auto.
ei ole, kõik on sama mis ennegi.
mitte midagi eriti, veini ei joo ka nagu nii.
Ma kolisin 18aastasena kodunt ära, nii et suhteliselt palju muutus, jah.
Sõbranna lõpetas kutsekooli ning pöördus koju tagasi umbes samas vanuses ja läks ka tööle. Vanemad hakkasid küsima üüri + 1x nädalas suure maja põhjalik koristus + õhtusöök mitu korda nädalas.
sai hiljuti 18. eriti midagi ei ole muutunud,
õpib samamoodi 11.kl edasi, elab kodus ja naist pole ka veel üleöö võtnud.
natuke muidugi on muutunud ka:
– onu kinkis poisile 18.sünnipäevaks pudeli konjakit
(mille sünnipäevalaps pärast meie baarikappi sokutas)
– kuna ta võib nüüd rahumeeli ise väärtpaberitehinguid teha, siis kandsime talle selleks kopsaka summa sünnipäevakingitusena arvele, et võiks börsil iseseisvalt tegutseda
– lubasime tal kinni maksta autokooli
Ei muutu midagi, lihtsalt kallistan teda kõvasti(varsti) ja ütlen, et ta on mulle väga armas ja tubli laps, mis sest et täisealine. Pole hullu, me kõik jääme vanaks.
Ja kuidas koduste tööde jaotus käib,kas teie täisealised teevad kodus kodutöid ?
Ja kuidas koduste tööde jaotus käib,kas teie täisealised teevad kodus kodutöid ?
Et siiani ei teinud, aga nüüd vanus kukkus ja peavad hakkama tegema?
Enamikes peredes on ilmselt kohustused vähehaaval lisandunud ja seoses 18. sünnipäevaga ei tule midagi nii väga hüppeliselt juurde.
Kas olete midagi muutnud? Reeglites, käskudes-keeldudes, suhtlemises, kohustustes?
Muutus nii palju, et isa enam elatist ei maksnud, kuigi laps õppis. Et elatist edasi saada, oleks laps pidanud isa ise kohtusse andma, aga seda ta ei raatsinud teha. Ütles, et isa lubas niisama raha anda.
Vastasin talle, et sellisel juhul peame me kõiki kulusid kärpima, sest ma ei usu elu sees, et isa tema reaalsed vajadused katab. Aga sinu enda valik.
Niisiis vähendasin internetipaketi kiirust, telekapaketi viisin miinimumi peale ja jätsin ära lapse taskuraha, sest minu eelarve seda enam ei võimaldanud.
Kui mul enne kehtis tema võimalikule alkoholipruukimisele nulltolerants, siis pärast 18 saamist ütlesin, et see on lubatud, aga kuna raha ei ole, siis ei hakka ma talle õlut ostma. Endale ju ka ei ostnud.
Rõivaste jaoks palusin tal endal raha teenida. Õnneks oli vajaminev tolleks hetkeks varuga olemas.
“Õnneks” – noh eks ma varusin meelega, teades, et isa oma lapse toetamise kohe lõpetab.
Meil ei muutu suurt midagi, sest keskkooli lapsed niikuinii panustavad kodustesse töödesse vanematega võrdselt (koristavad kogu maja, teevad aiatöid, teevad süüa, parandavad iseenda rõivad, otsivad ja ostavad poest ette antud summa eest endale rõivad). V.a. neil õhtutel, mil suured eksamid ja kontrolltööd on tulemas. Koolis käivad ka ikka edasi. Luksuslikeks väljaminekuteks peab ise raha teenima. Hiljemalt siis kui enam ei õpi või kui nominaalajaga ei lõpeta, peab laps mõistliku puhveraja möödudes järk-järgult ise end finantseerima hakkama.
18-aastaseks saamine ise ei muuda midagi, kuna laps käib ju koolis edasi siis toimib kõik üsna samamoodi. Kodutöödes osaleb laps ka alaealisena ning alkoholi ka seepärast propageerima ei hakka. Täisealise lapse puhul on see vahe, et oma jamade eest vastutab ta seaduse ees ise.
Poiss sai paar kuud tagasi 18-a.
Muutunud ei ole midagi – käib endiselt 12. klassis, ajab ise omi asju, teeb endale süüa (teeb ka kooli söögi kaasa, kuna talle ei meeldi koolitoit ja tal on tervisliku toitumise kiiks juba viimased 3 aastat), teeb koduses majapidamises vajalikke töid, alkoholi tarbimisel on äärmiselt mõistlik (endine spordipoiss), kui on mure, siis pöördub ikka minu, kui lapsevanema poole jne.
Ja ikka kehtib reegel – kui ta on öösel ära, siis ma pean teadma, kus. Sest kui temaga midagi juhtub, siis ei oska ma teda kusagilt otsida vms.
Muidugi väikest viisi on hakanud ka mind õpetama 🙂
A la milline kookosõli on koostiselt parem, miks ei või osta igasuguseid mune, kuidas parimat müslit teha, millised venitusharjutused on paremad jms.
Ja lisaks veel põhjendab ka kõik siis kas teaduslikult või vähemteaduslikult ära.
Meie 18-aastane kolis eraldi elama ja tahab olla iseseisev. Meiega peab yhendust siis, kui vaja.
see on mulle võõrastav, et nüüd tulevad sõbrad külla koos alkoholiga. kõik käigud küll ütleb, kuhu läheb, aga mul pole enam õigust keelata, st ta ei kuula.
kohustuste võtmisega on viletsamad lood, kui õiguste rakendamistega.
on kurb, et ta on nüüd täiskasvanu, aga tal pole autot. ta sõpradel on vanemad ostnud 18aastaseks saamise puhul auto.
Aga nii kaua, kuni sinu ülalpidamisel, on ikka õigust öelda küll. Kui tööl ei käi ja ise ei teeni, siis sa ei pea talle iga asja jaoks, sh alkoholi jaoks raha andma. Päris palju on siin siis vanema enda tegemata tööd, kui 18-aastane on küll vanemate ülalpidamisel (11. klass tänapäeval alles?), ainult nõuab, aga ise midagi vastu ei anna. Lõpeta lapse nõudmiste finantseerimine ja kõik.
Endal lapsi pole, aga mäletan, et mul läks natuke vabamaks asi küll. Kuigi tegelikult ema oli leebem juba siis, kui olin 17. Varem ma ei tohtinud kunagi sõbrannade juurde jääda ja pidin hiljemalt 22-23 kodus olema jne. Vihale ajas, et sõbrannad said kõik üksteise pool ööbida ja kaua väljas olla, mina pidin koju minema alati. 😀 See oli ka selline aeg, kus ma hakkasin emale rohkem rääkima ja sellega ilmselt tal tekkiski usaldus. Kui alaealisena ikka peole minekut üritasin alati sõbranna juurde minekuna serveerida, siis täisealiselt ikka ütlesin, et lähen klubisse ja tulen öösel.
Muus osas väga ei muutunud. Sellist asja nüüd küll polnud, et nüüd ma olen 18 ja teen mis tahan. Ikka alati ütlesin emale, kui jään kauemaks või kui lähen peole ja enne poolt ööd mind koju oodata pole. Samamoodi kui otsustasin ööseks sõbranna juurde jääda, siis ikka helistasin emale ja andsin teada.
Jättis kooli pooleli, eliit kool. Ütles et tema seda vastikut muru pole tahtnud kui soovisime et kui ei õpi siis peab ka kodutöödes aitama, muidu küsime üüri. Läks tööle, kolis välja, tegi tatoo ja ninarõnga. Räägib kõigile kui pahad me oleme, eriti pahad oleme vanaema ja vanaisa silmis. Neilt me saame tagasisidet aga mis veel sõpradele räägib seda võin vaid oletada. Ühesõnaga keeras täiega ära, me siis ootame nüüd millal mõistus tagasi tuleb. Kõik meie poolsed üritused temaga rääkida on sõimamine.
Jättis kooli pooleli, eliit kool. Ütles et tema seda vastikut muru pole tahtnud kui soovisime et kui ei õpi siis peab ka kodutöödes aitama, muidu küsime üüri. Läks tööle, kolis välja, tegi tatoo ja ninarõnga. Räägib kõigile kui pahad me oleme, eriti pahad oleme vanaema ja vanaisa silmis. Neilt me saame tagasisidet aga mis veel sõpradele räägib seda võin vaid oletada. Ühesõnaga keeras täiega ära, me siis ootame nüüd millal mõistus tagasi tuleb. Kõik meie poolsed üritused temaga rääkida on sõimamine.
Kas laps ise tahtis eliitkooli minna või läks teie survel?
Vastuseks küsimusele kas laps ise tahtis eliitkooli minna, jah see oli tema suurim soov saada sinna gümnaasiumi. Ma ise hoiatasin veel et see on sotsiaalne enesetapp. Keskklass ei roni igale poole ja õppida saab mõnes muus tugevas kooliski, eriti kui õppimis tulemused olid head. Aga ikka läks ja seal murdus, kõik ei ole tugevad isiksused.
Meie 18-aastane kolis eraldi elama ja tahab olla iseseisev. Meiega peab yhendust siis, kui vaja.
kas teil tütar või poeg ja kas oli raske teda lasta eraldi elama
Kas olete midagi muutnud? Reeglites, käskudes-keeldudes, suhtlemises, kohustustes?
Tundub jabur küsimus, kui vaatan oma 18-aastast poega. Puberteet ammu möödas, nii mõistus kui süda on täitsa õige koha peal – no mis reegleid, käske või keelde siin vaja on? Täiesti tavalised kokkulepped, mida koos elavad inimesed ikka teevad – kes mida teeb, kuhu läheb, millal tuleb, jne. Poeg on ka meeldivaks vestluskaaslaseks, kelle silmaring ja teadmised on paljudes valdkondades paremad kui mul, temaga on hea jagada nii muresid kui rõõme. Hakkan temast väga puudust tundma, kui ta juba vähem kui aasta pärast kodust välja lendab.
Meie 18-aastane kolis eraldi elama ja tahab olla iseseisev. Meiega peab yhendust siis, kui vaja.
Millest ta elab? Ja kuidas elukoha sai?
Ja ikka kehtib reegel – kui ta on öösel ära, siis ma pean teadma, kus. Sest kui temaga midagi juhtub, siis ei oska ma teda kusagilt otsida vms.
See reegel peaks vastupidi ka kehtima. Kui oled öösel ära, siis tema peab teadma.
Mul endal oli juba ennem 18-aastaseks saamist see kokkulepe, et käia võin, aga ütlema pean kus olen. Õnneks oli õde ees vanemad välja koolitanud. See on lapse jaoks päris tore, kui saab vanematega aus olla. Ainult korra pidin valetama, siis rääkisin igaks juhuks õele, kuhu lähen. Mõnikord oma külakandis käisin öösel välja ka läbi akna. Sellest ei olnud probleemi…Linna minnes, pidi selge olema, mis kell kodus olen ja kui ei jõua, siis tuleb helistada (mis siis kui üles äratan, sest parem on teada, kui teadmata oodata). Alkoholi jõin vist 16 aastaselt, siis ütlesime sõbranna emale, et meil on pudel šampust, me lähme seda nüüd kahekesi jooma.
Oma pojaga proovin ka mitte kritiseerida, vaid panna paika reeglid ja alati põhjendada. Peale kooli võib külas käia, aga kodus olgu kell 17. Siis ehk jääb maast madalast see harjumus ka sisse, mitte et telefoni teel on võimalik lõputult manguda, kuni järele antakse.
Meil kodus oli ka reegel, et kui juua tahad, siis joo end kodus purju. Seda reeglit kavatsen ka oma pojaga rakendada. Pigem joogu ja tehku lollusi siis kodus järelvalve all…see peale mingit vanust muidugi enam ei kehtinud. Kuigi see esimene katsetus oli kahekesi sõbrannaga…vb see jooo kodus tuligi peale seda…
Ma arvan, et kodus vanematega juua esimest korda purju on päris hea plaan. Lollusi ei saa teha, samas on natukene vb igav…seega ei tule seda positiivset “maailmakõigesuuremtargemparem” laksu….ja pohmakas siiski on rõve. Sellele panustaksin vist vanemana kohe teadlikult. Ja jumala eest seletaksin, mida teeb purju joomine meie kehadega…
Ja ikka kehtib reegel – kui ta on öösel ära, siis ma pean teadma, kus. Sest kui temaga midagi juhtub, siis ei oska ma teda kusagilt otsida vms.
See reegel peaks vastupidi ka kehtima. Kui oled öösel ära, siis tema peab teadma.
Loomulikult, see kehtib ju mistahes kooselavate inimeste puhul. Või teil on kombeks vanematel asja eest teist taga ära kaduda, ilma et keegi teaks, miks ja kus??
Ma hõikan teismelisele, kuhu ma lähen ja kui kauaks isegi siis, kui sõidan viieks minutiks teisele lapsele bussi peale vastu. Elementaarne ühiselu viisakus.
Poiss sai paar kuud tagasi 18-a.
Muutunud ei ole midagi – käib endiselt 12. klassis, ajab ise omi asju, teeb endale süüa (teeb ka kooli söögi kaasa, kuna talle ei meeldi koolitoit ja tal on tervisliku toitumise kiiks juba viimased 3 aastat), teeb koduses majapidamises vajalikke töid, alkoholi tarbimisel on äärmiselt mõistlik (endine spordipoiss), kui on mure, siis pöördub ikka minu, kui lapsevanema poole jne.
Ja ikka kehtib reegel – kui ta on öösel ära, siis ma pean teadma, kus. Sest kui temaga midagi juhtub, siis ei oska ma teda kusagilt otsida vms.
Muidugi väikest viisi on hakanud ka mind õpetama ????
A la milline kookosõli on koostiselt parem, miks ei või osta igasuguseid mune, kuidas parimat müslit teha, millised venitusharjutused on paremad jms.
Ja lisaks veel põhjendab ka kõik siis kas teaduslikult või vähemteaduslikult ära.
No kuidas selliseid lapsi küll kasvatatakse? Minu omad alles lasteaiaealised, seega ootan huviga näpunäiteid. 🙂
Või teil on kombeks vanematel asja eest teist taga ära kaduda, ilma et keegi teaks, miks ja kus??
Ja mis on sinu vigastus, et sa mulle omistad minu enda sõnastatud reegli püsiva rikkumise, ilma, et sa mind isegi tunneksid?
Sõbranna lõpetas kutsekooli ning pöördus koju tagasi umbes samas vanuses ja läks ka tööle. Vanemad hakkasid küsima üüri + 1x nädalas suure maja põhjalik koristus + õhtusöök mitu korda nädalas.
Kõlab päris ebameeldivalt, kuidas vanemad hakkasid 18.aasta kukkudes kohtlema oma last nagu võõrast (tegelikult isegi halvemini kui võõrast). Kodutööde jaotamine ja kordamööda söögi tegemine (sh ainete valmis ostmine) on täiesti loomulik. Kuid milleks üüri küsimine? Lisaks, kord nädalas kodusid tavaliselt koristataksegi, seega miks pannakse see kohustus nimelt üheleainsale pereliikmele (kes pealegi veel üüri ka maksab)? Kas poleks ausam kodukoristused kõigi pereliikmete vahel ära jagada? Ilmselt tahtsid nood vanemad oma lapsest lihtsalt ruttu lahti saada ja sestap sihukeste nõudmistega peale lendasidki.
Esileht › Pereelu ja suhted › Kui laps saab 18-aastaseks
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.