Mul on kaks last, ja selline probleem on vaid neist ühega. Olen väga kinnine inimene ja suhtlemine väsitab mind jubedalt-nii on see olnud juba nii kaua kui end mäletan. Mulle täitsa piisab sellest kui ma kogu päeva jooksul inimeste keskel sebima ja asjatama pean, töö kahjuks nõuab juba pidevat jutustamist ja arutamist.
Ja siis, kui koju jõuan surmväsinuna peale mitmeid setmeid tiire mööda laste trenne ja huviringe, (ma pean neid esialgu ise igale poole kohale vedama, nad ei saa omaette oma ea tõttu veel kuhugi), on see eriti närvesööv ja nii ka juhe jookseb pidevalt kokku.
See kõik on emotsionaalselt jube väsitav ja tunnen et langen ja langen aina allapoole ja kasvab ka vimm selle lapse vastu. Sest too muudkui seletab ja seletab. Isegi nähvama olen hakanud ja inetusi ütlema talle, ja siis tunnen end veel eriti kehvasti. Aga talle ei mõju isegi see mitte, tema loba lihtsalt ei lõpegi iial. Ma olen temast lihtsalt nii väsinud. Mul on teisest lapsest ka kahju, sest too on nagu minagi vaikne ja endassetõmbunud, aga peab hommikust õhtuni loba kannatama ja oma privaat tsoon on temalgi pea olematu.
Tüütut last kuhugi panna pole, olen üksikvanem kogu vastutus tema eest on minu kanda. Kõik vabad momendid viibin tema seltsis. Kui kaua niiviisi vastu pean pole teada, tunnen et hulluksminek on lähedal. Et kas vajan mina psühholoogi või tema või ilmselt mõlemad..Lapsel diagnoosi pole, aga kahtlustan veidike hüperaktiivsust ja tähelepanuhäiret, sest ta keskenduda küll ei suuda eriti millegile, tähelepanu hajub väga ruttu. Rumal ta samas pole, koolis on ok, ehkki võiks alati paremini minna.