Teema: Kui palju oleksite nõus maksma käsitöökaardi eest?

Ei, ei väärtusta ega ole ka nõus 5 eurot postkaardi eest maskma. Nagunii visatakse see järgmisel päeval prügi hulka.

Kui tegemist on käsitööga, mida ma ise ei oska või mille suhtes tean, et nõuab pikemalt harjutamist, et teatav oskustase kätte saada, siis olen nõus ka selle eest maksma.

Käsitöökaardid ei kuulu minu jaoks selliste asjade hulka, mille eest maksaksin. Olen ise kunsti ja käsitööga tegelenud ja minu arust pole kaardi tegemine just teab kui suur kunst. Käsitöökaartide tegijaid ja müüjaid tuleb viimasel ajal juurde nagu seeni pärast vihma. Originaalsust ja tõeliselt erilisi kaarte on aga vähe. Kõik vist ostavad oma pudi, millest kaarte teevad sama tarnija käest.

Kui kaartide tegemine ei vasta sinu ootustele (lootsid lisaraha teenida vmt), siis pole lihtsalt mõtet edasi teha, kui pole ostjaid (rahakott ei kannata ja pole ka huvi). Teisi selles, et ei osteta ja sina ei teeni midagi, küll süüdistada ei saa. Kui kaartide tegemine nii väga meeldib, siis tee seda hobi korras ja enda jaoks, aga see, et sina midagi teed, ei kohusta ju kedagi neid asju ostma.

Kägu kirjutas:

Jutt ei ole ju tavalisest postkaardist, vaid mitmekihilisest kaunistustega kaardist, mida on valmistatud 1-1,5h, mitte tehasest läbi lastud masstoodangu prinditud kartongist

Kaarte ausalt öelda ei väärtusta. Käsitööd kui sellist aga küll. Olen nõus päris palju maksma, kui saan soovitud kujundusega, individuaalse ja hästi tehtud käsitööeseme heast materjalist.
Paraku teeb enamus müügiks oma maitse järgi kujundatud asju ja need mulle tihtipeale ei meeldi.
Saan aru, et need on tehtud armastuse ja hoolega, aga kahju küll, mul pole neid tarvis.

Kägu kirjutas:

Küsin sellepärast, et teen hoole, vaeva ja armastusega käsitöökaarte. Tihti kulub juba materjali peale 4-5 EUR. Kasutan pitsi, paelu, pärleid, disainpabereid, pressitud kujundeid jne.
Hinnaks olengi pannud 4.50-6 EUR.
Inimeste arvates on mu kaardid kaunid, kuid 5 EUR’i juures juba nurisetakse, et liiga kallis.
Aga materjalid on ju ka kallid ja minu töö ju ka maksab.
Muust käsitööst ei hakka rääkimagi. Heegeldamisel ja kudumisel maksab lõng palju, aga jälle see nurin hinna üle.
Kas teie väärtustate käsitööd?

Heegeldamisel ja kudumisel ei maksa mite LÕNG palju, vaid professionaali tööaeg!
Müüa ainulaadset loomingut argumendiaga “materjal on kallis” ei näita sind sugugi professionaalse käsitöölisena, vaid hobinikerdajana, kes loodab ruttu rikastuda. Nurised sina, sest toode ei müü – aga MIKS ei müü, kas sa sellele ka mõelnud oled?

Nõustun mitme eelkirjutajaga – ei ole nõus kulutama. Üheksal juhul kümnest lendab see kaart prügikasti – kes meist jõuab kõiki selliseid asju alles hoida. Ei pane neid ju kapiäärele vaatamiseks või ei võta kusagilt hoiukohast aastaid hiljem välja, et imetleda. Pigem panen sama raha sünnipäevakingile lisaks.
Teine aspekt – tõeliselt originaalseid ja ilusaid kaarte on väga vähe. Materjalid ühesugused ja üsna tihti ka ideed sarnased (Pinterest ja Etsy on muusadeks).
Pigem huvitaks just lihtsamad kaardid – mitte lille-pitsi-satsi-pärli-hunnikud. Kaardid, mida on võimalik ümbrikusse panna ilma lisapostikuluta. Nende tegemisele kuluv summa ning aeg oleks palju väiksemad. Kaardi müügihind tuleks ka madalam. Pigem müüa rohkem kaarte madalama hinnaga kui mõni kallis kaart kõrgema hinnaga. Usu, odavamaid müüd rohkem tegelikult, sest 2 eurot välja käia on hulga lihtsam kui 6. Meestele sobivaid kaarte võiks olla ka rohkem. Lastele-noortele sobilikke. Ja tõesti originaalseid.

Ei tõuse mu käsi kuidagi neid ülesuhkurdatud kaarte ostma. Pole minu maitse.
Eelistan osta heategevuskaarte.

panen hoopis mõne toreda foto ümbrikusse kaardi asemel. Endalgi neid ilusaid kaarte – äravisata ei raatsi, aga teha ei ole ka midagi nendega.

Mina ostan kaarte kolmel juhul.
1. kirjutan välismaalastega nö käsitsi, ja sel juhul ostan kahe poolega kaardi, mille kõik täis kirjutan. Arvestades, et saadan kirja välismaale postiga, siis ei hakka ma ometi mingit sitsi-satsi ümbrikusse toppima, ikka tavaline “lame” kaart. Antud juhul oleksin isegi nõus rohkem kulutama, kuid kaart peaks olema siis ikkagi selline, mis transpordi käigus kahjustada ei saa jne.
2. Riigisisesed kaardid, mida postiga saadan – sama jutt mis eelmises punktis.
3. Nö otse saajale üle antavad kaardid. Sünnipäevaks – samuti ei näe mõtet kaardi peale 6 eur kulutada, tavaliselt ostan kõige väiksema kaardi, mis on pigem siis sümboolne. Olen nõus kulutama pulmade kaardi peale, sest see on minu silmis kõige erilisem sündmus, ning tõenäoliselt hoiab pruutpaar selle kaardi ka alles, mitte ei viska ära (ärme hakka siin rääkima, et kui lahutavad siis viskavad ära jne).

Ehk siis teoreetiliselt ostaksin ma neid kaarte küll, aga puht praktilisuse mõttes ei ole ma seda siiani teinud. Ei taha kinkida ja kulutada liigselt raha asjadele, mis vbl prügikasti visatakse.

Samas – ise hoian kõik mulle saadetud kirjad ja kaardid alles, ja mõned on väga ilusad ja originaalsed mis ka aastaid hiljem, kui neid vaatan, naeratuse näole toovad.

Mina küll ostaks, kui oleks mõni erilisem sündmus.
Meil just olid nädal tagasi pulmad ja saime ka mõne käsitööna tehtud kaardi. Oli ikka rõõm neid ümbrikke avada ja ilusaid soove lugeda. Pulmadeks saadud kaardid hoian kindlasti alles. Tegelikult hoian ka niisama sünnipäevadeks saadud kaarte alles. Hiljuti just vaatasin vanu kaarte. Kaardid toovad nii palju ilusaid mälestusi tagasi.

Kägu kirjutas:

Jutt ei ole ju tavalisest postkaardist, vaid mitmekihilisest kaunistustega kaardist, mida on valmistatud 1-1,5h, mitte tehasest läbi lastud masstoodangu prinditud kartongist

Selliseid maitsekaid kaarte otsi tikutulega taga, enamasti tehakse ju neid samast allikast ostetud juppidest, kopeeritakse kaarte, mis käsitööfoorumites jm juba müügil on. See tilulilu lihtsalt ei vasta ostjate maitsele. Ei ole nii, et mida rohkem sitsi ja satsi, seda väärtuslikum on. Kui need sitsid ja satsid on labaselt kokku pandud, siis asi ei toimi.

Ehk siis enamusel käsitöökaartide tegijatel on tegelikult samamoodi “masstoodang”. Käivad kuskil kursusel või õpivad ise ja muudkui vorbivad, lootes, et teenib sellega. Karpide ja kaartide pakkujaid on lihtsalt nii palju, et sellel turul läbi löömiseks peab ikka oma stiil ja käekiri olema.

Käsitööd hindan, kaarte mitte. Ei ole kunagi kaardindust mõistnud. Ok, pulma või juubelile minnes, kus kink ümbrikku palutakse mahutada, ostaksin kena ja maitseka käsitöökaardi, aga muul juhul kindlasti mitte.

on inimesi, kes väärtustavad käsitööd ja inimesi, kes eelistavad 5.- käsitöökaardi asemel koogitükki.
nii lihtne see ongi. ise olen hakanud aastatega väärtustama käsitööd ja 5.- käsitöökaardi oleksin ka nõus ostma. nt. poes maksab kingituse pakkimine koos paberi ja lipsukesega 5.-, selle viskab ju tavaliselt inimene kohe prügikasti.

Kägu kirjutas:

Küsin sellepärast, et teen hoole, vaeva ja armastusega käsitöökaarte. Tihti kulub juba materjali peale 4-5 EUR. Kasutan pitsi, paelu, pärleid, disainpabereid, pressitud kujundeid jne.
Hinnaks olengi pannud 4.50-6 EUR.
Inimeste arvates on mu kaardid kaunid, kuid 5 EUR’i juures juba nurisetakse, et liiga kallis.
Aga materjalid on ju ka kallid ja minu töö ju ka maksab.
Muust käsitööst ei hakka rääkimagi. Heegeldamisel ja kudumisel maksab lõng palju, aga jälle see nurin hinna üle.
Kas teie väärtustate käsitööd?

Nii palju maksaksin ainult kunstniku käsitsi joonistatud või maalitud kaardi eest, kleebitud kivikeste ja satsidega puhvkaardid ei meeldi ja neid ei ostaks ka 1 euro eest.

Ei saa öelda, et ma ei väärtusta käsitööd. Lihtsalt antud käsitöö liik ei paku mulle midagi, valdav enamus selliseid kaarte jätavad mind täiesti külmaks, kõik need pärlikesed ja lipsukesed jne, isegi kui tegija veedab seda kaarti tehes 3 tundi – minu meelest võiks täiskasvanud inimene midagi kasulikumat oma ajaga teha, koos kasvõi sokke.

Kõik kaardid viskan minema, ka pulmadeks-sünnipäevadeks jne saadud. Ei pööra teist pilku kah neile, sest noh, mida ma teen nendega. Hoiustan kusagil karpides ja siis mingi aja tagant võtan välja ja vaatan, et Malle soovis mulle 2015 aastal õnnne ? OK

Samamoodi jätavad mind külmaks igasugused tiluliluga karbikesed.

Teemast nüüd veidi välja aga rääkides enda jaoks tarbetust käsitööst – kõikvõimalikud isehakanud ehtenikerdajad. Kui ma laps olin, siis ostsin küll tilulilu aga nüüd kannan väheseid ja hinnalisi ehteid, millel on ka mingisugune lugu. Enamasti kannan vaid vääriskive ja kulda, erandina põneva disainiga erilised disainehted. Sellised lihtsalt nööri otsa aetud pärlikesed või konksu otsas pallikesed – ealeski ei kannaks. Kui keegi kingib, siis naeratan ja tänan – pakun mõnele tuttavale lapsele ja annan ära.

Võin maksta korralikult inimesele, kes teeb mulle ilusa salli, mütsi, kindad, sokid või koob hoopis kampsuni. Miks mitte, väga äge. Kahjuks palju selliseid juba valmistehtud asju on samuti mulle ebasobiva disainiga, mulle ei meeldi värvilised või kirjud või lipsukestega asjad. Veel hullem kui mingeid pärle on peale topitud. Samamoodi ei ole probleem maksta korralikult kui mul on tarvis enda mõõtude järgi mantlit, kleiti vms – otsin õmbleja, räägime asjad läbi, tema teeb töö ja mina maksan.