Mul märtsis kolmeseks saav, kes ka tihti ei kuula ja teeb seda mis tahab. Mänguasju kokku ei korjata ja kui ma ütlen, et emme siis paneb kotti ja viskab ära, kiidetakse selle peale “jah”. Ma siis panen need asjad kotti ära ja panen kappi peitu.
Aga aitab näiteks see, kui ma nö suunan teda muud asja tegema. Kui hüppab diivanil ja ei kuula siis pigem kutsun teda kööki omale söögi tegemisel appi. Või pakun joonistamist või plastiliiniga mängimist. Või pakun, et lähme mängima. Enamus kordadest see aitab.
Ei maksa nii väga palju ähvardada. See annab halba eeskuju. Kujutage ise ete, et keegi teine täiskasvanud inimene hakkab teid ähvardama, kui sa kohe ei tee seda, mis ta tahab. Kas sul kasvaks tahtmine talle meele järele olla?
Mõnel asjal peab olema tagajärg. Aga teatud olulistel asjadel. Mitte nii, et ähvardamine muutub pidevaks suhtlusstiiliks.
Ja kui midagi ähvardad, pead tegema ka. Tühi ähvardamine on veel eriti halb. Nt laps teab, e t sa hoiatad nt 3 korda. Ütledki, et see on esimene hoiatus ja see kolmas. Hääletoon muutugu iga korraga veidi rangemaks. Hoiatuse ajal muidugi vaata lapsele otsa, ära hüüa kuskilt teisest toast. Ja kui siis need hoiatused ei mõju, siis tee ka, mis hoiatasid. Ja kui laps teeb, mis vaja, siis kiida.
Üldiselt ei pea kogu aeg olema perfektne lapsevanem. Ei ole vaja põdeda. Ei pea ei sina ega laps kogu aeg ideaalne olema
no seda mänguasjade ära viskamise juttu ma olen ikka alles siis öelnud, kui need vedelevad maas(just elutoas)pool päeva ja olen kümneid kordi palunud tal need oma tuppa viia. Tema toas ma nii suurt korda ei nõua. Koristame koos siis, kui ma tahan sealt tolmuimejaga teha ja pole enam ruumi astuda.
Kui koristab siis alati kiidan ja ise ta ka ütleb endale “tubli poiss”.
Muude asjadega “ähvardama” ei pea. Piisab pidevast korrutamisest. Ja seda “ära tee” sõna kasutamise kohta ma olen ka lugenud ning ma pigem ütlen, et diivani peale hüpata ja jalgadega püsti ei seista. Et emme ja issi ka ilusti istuvad ainult diivanil. Aga tahes tahtmata kipub ikkagi kohe see “ära tee või ei tohi” tulema.
Aga proovi nii, et on mingi kindel kord, kuidas suures toas mängimine ja asjade olemine toimub. Nt mingi kindel aeg, millal kokku tuleb korjata, ja see enam-vähem ühtemoodi iga päev. Minu meelest niisama päeval võivad ju need asjad seal olla, see pole ju lapsele ohtlik ega pärsi ta arengut. Las need olla seal siis. Aga et kui mäng ära lõpetatakse (hiljemalt magama minnes), et siis korjatakse kokku. Enne anna natuke varem talle teada, et varsti hakkate koristama, et see ei tuleks lapsele ootamatult. Korja temaga koos. Peale korjamist võib tulla mingi mõnus tegevus (nt unejutt), nii et lapsel hakkaks mänguasjade koristamine seostuma millegi heaga. Alguses on hea, kui ta kasvõi ühe asjagi sealt ära korjab (korjate koos, sina ülejäänud :), kiida tead selle ühe õige liigutuse eest. Ja siis tasapisi las hakkab rohkem tegema. Alguses võid öelda konkreetselt, et vii vot see mänguasi sinna kasti. 3 aastasele võib olla juhis, et “korja mängasjad ära” taas liiga keeruline, et mis see täpselt tähendab.
Ma väga ei teeks neist mänguasjadest numbrit.
Diivanil istumise kohta, jah, ütlegi, et “ära seisa püsti”. Eks mõnikord võib ikka ka keelavat sõna kasutada :).
Aga nojah, palju see väike laps ikka “korralikult istub”. Kui otseselt ohtlik pole ja midagi ei riku, siis äkki ka sin saab natuke silma kinni pigistada mõnikord. Tehke nt kindel reegel, et jalanõud peavad olema ära võetud.
Pigem vähe keelde, aga nendele kindlaks jääda, kui et palju nii keelde kui ka järeleandmisi.
Selline põhimõte ka kehtib, et kui tahta lapsele õpetada rahulikult paigal olemist jms rahu nõudvat asja, siis ära tee seda energiast tulvil lapsega. Las ta olla mõnusalt väsinud. Mitte muidugi üle vindi üleväsinud.
Enamasti ei ole mittekuuletumine mingi teadlik päheistumine, vaid kas ei saada täpselt aru, mis minust tahetakse, või ollakse väsinud, või, vastupidi, ülienergiline.
Üks teooria on see, et lapsel võiks olla selliseid keelde, mis alati kehtivad (nt et saabastega diivani peal ei seisa), natuke rohkem kui on lapse vanus. 3 aastasel lapsel siis u 5. Need peavad siis olema keelud, mis alati kehtivad, mitte olukorrast sõltuvalt. Muudes asjades soovitatakse keeldu (keelavat sõnastust) vältida ja pigem juhtida tähelepanu eemale või laps olukorrast kõrvaldada. Nii väikse lapse aju ja mälu suudab piiratud arvu keeldusid mõtestatult peas hoida. Ülejäänu suhtes ta võibki oma aju lihtsalt ära blokeerida.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt 12.02 16:48; 12.02 16:57; 13.02 15:20; 13.02 15:23;
