Olen endaga viimased paar kuud täiesti hädas. Ma karjun täiesti asjatult laste peale, ärritun nii, et terve keha väriseb vihast ja kardan iseeennast, sest ma ei tea, mida ma vihahoos teha võin. Kõige hullem asja juures on see, et mu lapsed 8a ja 2a saavad kogu mu ”hood” enda kraesse. Ma tõesti ei tea, mida teha, umbes 2 nädalat ma nutan nii ööd, kui päevad, vihkan enda elu, tahan siit ära… Mul on lastel hea isa ja kodus on kõik vajalik olemas, aga mina olen ikka rahutu. Ma ei teagi, mida teilt ootan, ilmselt nõu või mõistmist. Tulin kirjutama siia, sest pole kellegagi rääkida. Mees on kaks korda küsinud, et mis viga on, olen öelnud, et ma olen väsinud ja tahan puhata (väiksemaga olen üle 2a kodus olnud üksi ja vanem laps on täielik vaimne terrorist, väga raske laps.) Selle peale ütleb mees, et ta tahaks ka puhata. Ja kõik. Kui pakun võimalusi, et mine puhka paar päeva üksi ja siis mina, siis ei sobi. Tema töös on ka reisimist ja kodust eemal olekut päevade viisi, teda ei huvita hotellis/spas vedelemine, erinevalt minust. Mina aga ei tohi üksi kuhugi minna. Raha mul ka pole. See on teine asi, mis mind endast välja viib. Tahan juba ammu tööle minna, aga ei saa, sest pole kuhugi lapsi panna, suuremat ei saa ka jätta üksi koju, sest ta on veel saamatum, kui 2aastane (kukub end katki pidevalt ja kardab kolle (?), pagulasi jne) vanaemat ka pole ega kedagi kodust tädi, kuhu naid viia natukekseks. Kui emapalk lõppes, plaanisin tööle minna, aga mees ei ole minu tööleminekust huvitatud, kõik kohad, kuhu tahtsin minna, tegi maha, vahel käin öösiti juhutäid tegemas (ruume koristamas vms), et mõni eurogi OMA raha saada. Olen alati iseseisev olnud, see abituse tunne surub mu täielikult nurka. Mees maksab eluasemekulud, söök on minu kanda ja lastele tarbeaasjad, söögile kulub üle 300 euro, minu sissetulek on 157 eurot, elan võlgadest, mis teha, mehega on nii kujunenud, et pole ühist rahakotti, ma ei tea isegi, palju ta palka saab. Olen sellest ka mehega rääkinud korduvalt, aga teda nagu ei huvitagi. Aga kõige hullem on see, et ärritun nii kergelt, lapsed muutuvad samasugusteks, täna väiksem lihtsalt võttis möödaminnes pesukorvist kinni ja viskas pikali maha, muidugi läksin endast välja, laps sai pepu laksu ja seepeale hakkas veel rohkem asju loopima, viskasin ta õue, uksest välja. Kujutate ette, visakasin 2-aastase välja?! Kohutav.. Ma ei tunne ennast ära, vihkan sellist ennast, selliseid inimensi nagu ise olen viimasel ajal. Õnneks elame oma majas, vastasel juhul oleks naabrid mulle politsei kutsunud. Hingasin sisse-välja, et rahuneda, aga see ei aita, panin pesukorvile jalaga ja sinna see jäi, tulin siia halama. Vanem laps jooksis väiksema juurde, nüüd mängivad rahulikult, aga mul on ikka selline surin sees, et kui nende juurde läheksin, siis hakkaksin jälle karjuma, kui vastikud lapsed nad on ja et ma lähen ära ja tagasi ei tule. See on mu põhi lause, tuleb automaatselt, mees ei ütle selle peale midagi, ta näeb mu olukorda, ta teab, et olen endaga kimpus, kõige raskem ongi see, et ma ei saa mitte mingisugust nõu ega toetust temalt, üks kallistus juba aitaks, paar head sõna… Mida teha? Tahtsin psüh.juurde minna, aga mul ei ole sellist rahagi, et sõita kuhugi linna vastuvõtule, lapsi ka pole kuhugi jätta, terve suve mõlemad kodus. Aidake mind! Andke nõu, mida teha, ennem, kui ma midagi kohutavat teen …
Teema: Kuidas maandada pingeid, rahuneda?
mida ma just lugesin? sa istud ilma sissetulekuta kodus ja pead söögi ja lasteasjade jaoks võlgu võtma? ja mees samal ajal rahumeeli sööb seda võlguostetud sööki ja lapsed kasvavad tema arust nullkuluga? ja teda ei huvitagi???
su pinged on täiesti õigustatud. keegi ei peaks niimoodi elama. igaüks ärrituks selle peale. nõu anda kahjuks ei oska.
Su mees kasutab sinu peal psühholoogilist vägivalda, seda on endal väga raske ära tunda. Ta kontrollib sind sinu tegevustes (ei lase korralikule tööle minna, samas raha ei anna, väljas käia ei lase, puhata ei lase…).
Täpsemad soovitused – kui üle keeb, siis mine lihtsalt välja värske õhu kätte rahunema, kui lapsed pool tundi üksi kodus on, on see neile vähem ohtlik kui see, kui sa end enam talitseda ei suuda. Ja proovi leida mõni tugipunkt, kasvõi naiste varjupaik. Ja kui sa tunned, et tõsiselt ohtlik oled, mine psühhiaatriakliinikusse või kutsu endale kiirabi – kui seda on vaja laste kaitsmiseks, siis tuleb see ette võtta.
Eestis saab perearst suunata ka tasuta psühholoogi juurde – esmalt räägigi perearstiga, ehk saab ta anda esmased soovitused ja ravi üsna kiiresti.
Ja proovi leida töö. Ära küsi mehe käest, kas mehele “sobib” sinu töö, sina teed seda tööd, mitte tema.
Soovin sulle jõudu ja tahtekindlust, su olukord on tõepoolest päris keeruline.
Kuidas me kõis ootame ja soovime lapsi, ja kui paljud meist seda närvipinget nende kasvamise kõrval taluda ei suuda. Miks me lapsi soovides seda ette ei näe? Paljud, väga paljud elavad väikelaste kasvatamist ikka väga raskelt üle.
Mina arvan, et võiksid tööle minna. Kui oled harjunud iseseisev olema, siis selline abitu olek ajab veel kõige rohkem närvi.
Ja lihtsalt täiskasvanu kombel enese analüüsimine ning rahulikuks sundimine tegelikult aitab ka.
Mingit nõu Sulle anda on raske. Kui need asjad on nii, nagu Sa kirjutad, siis on asi tõsine. Iga inimene vajab puhkust, ka ema lastest. See ei ole normaalne, et isa ei tegele lastega nii, et Sina vaba aega saaksid. Kaks aastat 24/7 kodus sellisse eluga, selle peale läheks iga inimene hulluks.
Alusta sellest, et Sa pead mehega kompromissi leidma. Hetkel oled Sa tema omand. Kurat, mis tähendab “ei luba üksi välja minna”? Ma ei saa üldse aru, mis elu see on, mida te elate ja kuidas selline värdelukorraldus üldse saab välja kujuneda.
ma soovitaks esmalt rääkida perearstiga..kui on mõistlik ja usaldusväärne perearst, siis võiks talle rääkida sellest ärritumisest, vihast jm..et mis oleks tema lahendus sellises olukorras..
teine variant on, et hakkad võtma apteegis käsimüügis olevaid rahustavaid preparaate (nt nervostrong või relaxen, relaxen forte või palderjanitabletid-/tilgad, viirpuu vms..)..püüad nende abil rahuneda (võtad neid juba ennetavalt, st enne kui viha tekitav olukord üldse tekkida võiks) ja siis hakkad kaaluma, kust raha saada, kuhu tööle minna jne.
mees ei saaa sind takistada, pigem tundub tõesti vaimse vägivalla moodi. kui mees ei taha et sa tööle lähed, siis peab ta sulle pangaarvele n-ö sinu raha kandma.
ja mismoodi sa ‘elad võlgadest’? ostad süüa võlgu või mismoodi?
Ma arvan, et esmalt tuleks sul sellest “mehest” vabaneda ja eralduda. See on ju vaimne terrorist – sinul tööle minna ei lase, samas sind ja lapsi üleval ka ei pea. See ongi su probleemi tuum, mõtle nüüd ise edasi.
Nüüd saan siin sõimata,aga alustuseks soovitan kindlalt mingit ravimikuuri. Võib ju soovitada,et tee seda ja teist ja mõtle nii ja ürita naa,aga kui keemia ikka organismis paigast ära on tuleb alustada sealt. Ja ei pea ju minema mingi hüpper supper kalli arsti vastuvõtule,igas linnas on ju haigekassaga koostööd tegevaid arste ka. Ja küll näed, peale seda suudad asju teise pilguga vaadata ja oma elus ümberkorraldusi teha nii et ise rahul ja lapsed ei kannata. Usu mind see 8a tunnetab väga hästi sinu närvilisuse ära.
Kohalik lastekaitsetöötaja või sotsiaaltöötaja saaks sulle nõu ja abi anda. Pöördu sinna. Ainus, mis terroristmehed korrale kutsub, on nende tõelise palge avalikustamine. Naiste varjupaigas juristi enam ei ole. Mehe asi on oma lapsed praegu ära toita-majutada, kui emal sissetulekut ei ole ja kui sa laste tõttu tööle ei saa minna, siis ka sind kuni laste kolmeaastaseks saamiseni. Pinged kaovad, kui pingete põhjus kaob. Koos elades saad samuti nõuda elatise lastele, mis on pool miinimumpalgast ühele lapsele. Seda saad teha kohe internetis, kui laste isa on sünnitunnistusel olemas. Kui ei ole, on protsess pikem. Kui olete abielus, on abikaasa kohustatud abikaasat teatud olukorras koos ülal pidama. Et tea oma õigusi ja seisa nende eest, mitte ära karju oma laste peale, sest su mees on sigamees.
Kohalik lastekaitsetöötaja või sotsiaaltöötaja saaks sulle nõu ja abi anda. Pöördu sinna. Ainus, mis terroristmehed korrale kutsub, on nende tõelise palge avalikustamine. Naiste varjupaigas juristi enam ei ole. Mehe asi on oma lapsed praegu ära toita-majutada, kui emal sissetulekut ei ole ja kui sa laste tõttu tööle ei saa minna, siis ka sind kuni laste kolmeaastaseks saamiseni. Pinged kaovad, kui pingete põhjus kaob. Koos elades saad samuti nõuda elatise lastele, mis on pool miinimumpalgast ühele lapsele. Seda saad teha kohe internetis, kui laste isa on sünnitunnistusel olemas. Kui ei ole, on protsess pikem. Kui olete abielus, on abikaasa kohustatud abikaasat teatud olukorras koos ülal pidama. Et tea oma õigusi ja seisa nende eest, mitte ära karju oma laste peale, sest su mees on sigamees.
Tahtsin just sarnase vastuse kirjutada. Alustuseks pead oma mehega tõsiselt rääkima, olgu su võlad tasutud ja iga kuu kindel summa arvel. Siis saad rahulikult sügiseks tööd otsida. Selline olukord ajab muidugi hulluks. Kaitsed ennast ja oma lapsi sellega, et astud oma mehele vastu. Sul on õigused! Kui ta muidu aru ei saa, siis nõuadki ametlikult elatist. Puhkust on sul ka kindlasti vaja. Kui ise rahulikumaks muutud, muutuvad ka lapsed. Jõudu sulle!
Kui me koos poodi lähme, siis maksab tema, aga ta kardab hirmsasti, et lähen tööle, mul on endal raha ja temast ei sõltu (nagu praegu tunneksin end hästi temaga), äkki lähen veel spordiklubisse või õdedele külla, oleks ju hirmus küll, kui kellelgagi suhtlen (iroonia).
Kui pakun võimalusi, et mine puhka paar päeva üksi ja siis mina, siis ei sobi. Tema töös on ka reisimist ja kodust eemal olekut päevade viisi, teda ei huvita hotellis/spas vedelemine, erinevalt minust. Mina aga ei tohi üksi kuhugi minna. Raha mul ka pole.
Kui emapalk lõppes, plaanisin tööle minna, aga mees ei ole minu tööleminekust huvitatud, kõik kohad, kuhu tahtsin minna, tegi maha, vahel käin öösiti juhutäid tegemas (ruume koristamas vms), et mõni eurogi OMA raha saada. Olen alati iseseisev olnud, see abituse tunne surub mu täielikult nurka. Mees maksab eluasemekulud, söök on minu kanda ja lastele tarbeaasjad, söögile kulub üle 300 euro, minu sissetulek on 157 eurot, elan võlgadest, mis teha, mehega on nii kujunenud, et pole ühist rahakotti, ma ei tea isegi, palju ta palka saab. Olen sellest ka mehega rääkinud korduvalt, aga teda nagu ei huvitagi.
See on mu põhi lause, tuleb automaatselt, mees ei ütle selle peale midagi, ta näeb mu olukorda, ta teab, et olen endaga kimpus, kõige raskem ongi see, et ma ei saa mitte mingisugust nõu ega toetust temalt, üks kallistus juba aitaks, paar head sõna…
Ma loen sinu kirjutatut õudusega. Miks sa sellist elu talud? Su mees ei lase sul minna tööle, kuna siis sa äkki ei sõltu enam temast. Su mees ei luba sul üksi kuskil käia ja ei vaata hästi selle peale, kui sa oma õdedega suhtled. Su mees näeb ja teab, et sul on raske, aga ei tee midagi, et sind aidata. Oled sa mõelnud, et äkki just see sobibki su mehele, et sa oled nõrk, ärrituv, omadega ummikusse jooksnud? Äkki see ongi tema eesmärk? Ta ei reageeri sinu ähvardustele minna ära ja mitte kunagi tagasi tulla, kuna ta teab, et sa ei teeks seda, kuna sa oled tal nii õnge otsas ja temast sõltuv. Ma tahaks sulle soovitada panna oma mees fakti ette, et sina oled hetkel omadega sellises seisus nagu sa oled, sa vajad professionaalset abi et endaga vaimse tervisega tegeleda. Kuna sul oma raha pole, siis peab ilmselgelt see raha tulema mehelt. Samuti pole ka normaalne see, et sinu õlule jäetud väljaminekud ületavad selle raha, mida sa reaalselt iga kuu kasutada saad ja sa elad võlgu. Tuleta talle meelde, et te olete partnerid, kes peaks toetama üksteist, mitte vaatama ükskõikselt kõrvalt, kuidas teine kannatab. Ma tahaks soovitada sulle, et ole enesekindlam ja konkreetsem, võta kontroll oma elu ja elukvaliteedi üle enda kätesse. Aga lugedes uuesti seda, millisena sa oma mehe käitumist ja suhtumist oled senini kirjeldanud, kardan ma seda, mis tagajärjed sellel võivad olla. Soovin sulle tugevust ja tarkust väljuda sellisest suhtest enne kui muutud koduvägivalla statistikaks
Mõtlesin siin paar päeva ja hakkan nüüd töökuulutusi jälgima selle mõttega, et reaalselt tööle minna esimesel võimalusel. Küll leian kellegi, kes väiksema raha eest last hoiaks, nii, et palgast endale ka midagi jääks. Mis aga mehesse puutub, siis … See ei ole üldse minu mehe moodi, kes nii ükskõikne on, tunnen teda, kui kohusetundlikku ja hoolivat inimest. Ütlesin talle, et mul oleks vaja söögiraha, et mul tegelikult ka ei ole, ta vastas, et kellel meist raha poleks vaja. Ei tea nüüd, kas nutta või naerda.
Kui mees süüa tahab, siis ütle ka, et kes meist süüa ei tahaks… Aga ei sa ütle. Mees on su nii hästi paika pannud, et sa ennemini viskad oma väikse lapse uksest välja, aga mehele vastu ei astu. Äkki asi kisub inetuks – mis mõttes? Et praegu on nagu ilus või?
Ja ära arva, et su lastel on hea isa. Ei ole ju. Hea isa annaks oma laste emale söögiraha. Hea isa ei paneks oma naist ja lapsi sellisesse olukorda, milles te olete. Hea isa hoiaks ka ise vahel lapsi, et saaksid puhata. Ta ei ole hea isa ja ei lase ka sul hea ema olla.
Kuna su laps nii väike veel, siis sünnitusjärgne depressioon on ka variant. Leia ikka võimalus arsti juurde minekuks, ilmselgelt vajad abi. Kasvõi laste pärast tee seda.
soovitan sulle http://www.saeioleyksi.ee foorumit.
ja kui sa oled töötu, siis läbi töötukassa saab ka tasuta psühholoogilist nõustamist.
Kuna su laps nii väike veel, siis sünnitusjärgne depressioon on ka variant. Leia ikka võimalus arsti juurde minekuks, ilmselgelt vajad abi. Kasvõi laste pärast tee seda.
Selle kohta olen lugenud ja uurinud, see on täitsa võimalik. Väga emotsionaalne olin ma küll peale sünnitust, nutsin, kui üksi olin, olin meeltesegaduses, aga mitte tige nii nagu praegult.
Helistasin täna psühhiaatrile, öeldi, et helistage 10.juulist alates, et siis hakatakse järgmisi patsiente kirja panema. Nii pikka ooteaega ma küll vastu ei pea, tuleb minna kodust kaugemale ilmselt.
Ma vajan abi ja toetust- emotsionaalset tuge, tugevat õlga, kelle najal nutta või kes lohutaks. Tunnen end nii kohutavalt üksi, justkui mitte keegi minust ei hooliks. Nii raske on oma tunnetega üksi hakkama saada.
CV-si saatsin ka täna, ehk näkkab miski, kuigi midagi head tööturul minu piirkonnas saaada ei ole. Hetkel polegi see esmatähtis, peaasi, et tööga hakkama saaksin, ilma, et lapsed veel rohkem kurvastaksid minu tõttu. Kui saaksin tööle ja rahamure laheneb, siis kuidas taastan oma pereelu? Praegult tunnen, et kõik on nii halvasti kodus, kui olla saab. Ma ei tea, kas mu mees üldse tahab seda perekonda hoida, sest natukest armastust mida ma temalt vajan, ma ei tunne, et saaksin. Olen öelnud, et vajan armastust ja lähedust, aga ta keerab kõik mu öeldu naljaks või ignoreerib, ei taha ta asjadest rääkida, kõigevähem tunnete teemal. Mina olen jah selline tunneteinimene, tahan kallistada, kaisutada, ilusaid sõnu kuulda, vajan füüsilist lähedust sama palju, kui mõistmist. Tahan vaid, et mees minust ja minu praegusest emotsionaalsest seisust aru saaks, et ta vähemalt püüaks mõista ja olla toetav. Ilmselt ei teeks meile pereteraapia ka halba.
Kujutan ette, kui kohutav on teil siin kellegi hala kuulata, kui kuhugi löögile pääsen, siis püüan edaspidi psühholoogiga neid asju arutada
Aga pöördudes tagasi minu pealkirjale, siis peale AD vist polegi lootust ravile?
Tubli, et asja käsile võtsid. AD-d aitavad kindlasti hullemast üle ja kui saad iseennast tasakaalu, on suhteprobleeme ka lihtsam lahendada. Kui mehega rääkida rahulikult ei saa veel ja tundub, et ta ei mõista olukorra tõsidust, siis äkki lased tal sedasama teemaalgatust lugeda? Ja googeldades saad palju infot, aga näiteks siin lingil on hästi kokku võetud asi ja on ka kontaktid olemas, kust saab head nõu. http://www.teadlikvanem.ee/raseduskriisi-noustaja-sunnitusjargsest-depressioonist-pigem-tulla-noustaja-juurde-nn-igaks-juhuks-saamaks-kinnitust-et-koik-on-ikka-korras-kui-jaada-koju-ja-kasvatada-muremottei/
Edu ja tervist!
Unustage ära see AD.
Inimene kirjutab, et ta ei saa aru mis viga on, ja seejärel kirjutab ilusti lahti, mis tal viga on.
Ärritumise, ülereageerimise vastu aitabki tegelikult kõige paremini see kui sa aru saad, mis selle põhjuseks on. Teemaalgataja jutus on minu meelest üks võtmelause – sa oled enda sõnul kogu aeg iseseisev olnud ja nüüd see abituse tunne surub su nurka. Ja kui sa oled nurkasurutud, siis ei oskagi muud moodi seda kanaliseerida, kui et ärritud kõige väikese ja tühise peale ja lapsed saavad sellest oma osa.
Pane need enda teemad rahulikult kirja ja mõtle koos mehega lahendused juurde. Kui sa hakkad lahenduste suunas teadlikult tööle (nt. aktiivselt tööd otsima) siis tuleb tavaliselt teatav meelerahu tagasi, sest sa liigud õiges suunas.
Kui sa ütled, et “meest ei huvitagi”, siis tõenäoliselt ei huvita sellepärast, et ta ei saa sinust aru. Ta näeb, et oled ärritunud, aga kui sina ei saa põhjustest aru, siis kuidas tema peaks saama? Su jutt ongi osaliselt emotsioonide virvarr, milles on keeruline orienteeruda. Kui oled enda jaoks asjad selgeks saanud ja tahad meest endaga kaasa mõtlema, siis pead ka temale need asjad lihtsalt arusaadavaks tegema – milles sinu ängi põhjus on, mida sa muuta tahad ja kuidas tema saab aidata.
Anna andeks teemaalgataja, aga su mees on täielik m*nn. ma oleks ka ära keeranud sellise mehe kõrval.
Väga lihtne liigutus: koputa sõrmega väikese sõrme siseküljele küüne kõrvale. Rahuned väga kiiresti. Ja siis saad edasi mõelda, mis su elus nihu on. Laste peale karjumine kohe kindlasti su elu paremaks ei tee ja ega neilgi.
Pikem järjestus: https://www.youtube.com/watch?v=i0noj7PSuOQ see mula pole üldse vajalik, lihtsalt sõrmega koputamine aitab ka.
Sinu ja su laste tervise huvides – palun lahku selle mehe juurest.
Sa üsna räägid nagu minu elust. Mul on väiksem küll pool aastat noorem ja suurem on vanem kui 8. Mu mees käib välismaal tööl ja ma tõsimeeli arvasin, et mul pole peale emapalga lõppemist kiiret tööle minemisega ja sai sellest ka räägitud, et ei pruugi kohe lasteaiakohta saada ja lapsehoidja palkamine on selline, et annan pea terve palga talle. Vahepeal on aga mehel olnud töökoha vahetamisi ja tegelikkuses ta ei teeni piisavalt seal välismaal, aga ega ta ise ei taha sellest aru saada. Ütleb, et Eestis teeniks veel vähem ja üldse ei saaks hakkama. Ma olen samasugune, et mul peab olema ka oma raha ja alati olen selles suhtes iseseisev olnud. Mu mehe suhtumine annab ka vahest täiesti soovida. Tema suhtumine üldse muutus siis, kui laps sündis. Varem oli palju mõistlikum. Tal on enamasti ainult see, et tal seal välismaal tööl raske ja suhtumine, et mina ju istun kodus, et mis ma vingun. Vahe on see siiski, et kui ta tuleb koju, siis ma saan kuskile minna ja ta hoiab lapsi. Enamasti siiski on tal enda tegemisi ka Eestis väljaspool kodu. Teeb tööd siin ja seal, aga raha pole ikkagi piisavalt. Ütleb, et ärgu ma mingu siis tööle, aga ma ei näe, et ma sel juhul saaksin lastele riideid osta, ise end vahest kuskil tuulutada jne, sest selleks pole piisavalt raha. Mõlemad oleme närvipuntrad. Tekkis plaan kodus nokitseda ja sellega veidi raha teenida, aga mul ei ole väiksema lapse kõrvalt absoluutselt aega. See on number 1 asi, mis mind seest keema paneb, et mul pole üldse oma isiklikku ruumi ega aega. Nõudlik laps on ja täielik tornaado, kelle kõrvalt ainult korista ja muuks väga aega polegi. Üks kord päevas teeb uinaku ja siis ma natukene saan oma aega , aga ma ei taha enam seda vähest aega raisata kohustustele, vaid tahangi lihtsalt istuda ja olla. Terviseprobleemidest ei hakka üldse rääkimagi, mis mul kõik tulnud on. Seis on selline, et ma ei ootagi elult enam midagi. Ei oota meest ka, sest suhted on pingelised ja ma tahaks kõigest ja kõigist eemalduda. Kirun end pidevalt, et miks oli vaja teist last teha ja enda elu ära rikkuda. Tean, et nii mõelda ei või. Oma tööle ma tagasi minna ei saa, sest tööaeg ei klapi lasteaia aegadega.
Ma küll ei loobi asju ega märatse, aga sees kõik jubedalt keeb ja kardan, et saan varsti närvivapustuse.
Suurem laps on puberteedieas, kel ka hormoonid möllavad. Tekitab mulle süütunnet, et mina halb, ta isa hea jne. Mu närvid üldiselt ka ei pea vastu enam. Vahest tunne, et ma lihtsalt põgenen ära ,et ennast natukenegi säästa ja hoiduda hulluks minemisest. Pole mul ka lähedasi, kes lapsi hoiaks. Neil on omal palju tegemist enda asjadega, töö jne.
Ma ka kusjuures laenu võtnud elamiseks ja praegy mõtlengi, et kas pean veel juurde võtma. Täielik trots on tekkinud igasuguste inimeste ja asjade suhtes. Mul söögiisu on 0 ja kodus istudes võtan kaalust muudkui alla. Enne raseduse planeerimist mees tegelikult lubas, et kasvatame koos ja lapsel peab olema stabiilne elu, kus mõlemad vanemad on igapäevaselt olemas. Vat siis, mis on tegelikkus! Ka mu ema raseduse ajal, kui mul oli madalseis lubas, et ärgu ma muretsegu, et ta aitab kasvatada jne toredad lubaduse, aga miski ei vasta tõele. Lisaks kõigele muule tunnen, et mind on täielikult reedetud.
Ma pole siin sulle küll nõuandja, kuna ise samas supis, aga katsu vähemalt mehega ikkagi veel rääkida, et sa saaksid vähemalt vahepeal üks päevgi oma aega ja hoidku lapsi.
Kas psühholoog või psühiaater, kelle poole tuleks esialgu pöörduda?
Psühhiaatrit on sulle vaja, psühholoog sind hetkel ei saa veel aidata, sest sul on kliiniline depressioon, kulla inimene.
Alusta sellest, et saad oma ajud tagasi ja suudad end kõrvalt vaadata, millise kohutava supi sees sa oled.
Ja algatuseks ravimid aitavad – ravimid aitavad sul mõistuse selgemaks teha, räägitagu sulle mida iganes hirmujutte antidepressantidest ja rahustitest ja meeleolu stabilisaatoritest.
Mis raha eest sa neid ravimeid aga ostad, see on juba jälle probleem…
See mees ei anna sulle söögirahagi, mis siis veel sellest siiin unistada, et äkki annab ravimite jaoks. Ei anna, ütleb hoopis sulle, et saa üle ja ära halise, kui ta juba sulle ülbelt ütleb, et jajaa, sina oled väsinud, MA ka olen väsinud.(!!:oO:)
kõige raskem ongi see, et ma ei saa mitte mingisugust nõu ega toetust temalt, üks kallistus juba aitaks, paar head sõna…
Senikaua, kuni unistad SELLISE PSÜHHOPAADI kallistusest, siis seni sind kahjuks keegi aidata ei saa.
Sa lihtsalt ei järgi neid nõuandeid, antagu sulle neid nõuandeid kasvõi mitu lehekülge siin ette.
Mis aga mehesse puutub, siis … See ei ole üldse minu mehe moodi, kes nii ükskõikne on, tunnen teda, kui kohusetundlikku ja hoolivat inimest. Ütlesin talle, et mul oleks vaja söögiraha, et mul tegelikult ka ei ole, ta vastas, et kellel meist raha poleks vaja.
Sa oled olnud lihtsalt varem armastusest pime, kulla inimene.
Ta pole kunagi olnudki hoolitsev või kohusetundlik su vastu, aga sa nii armastad teda, et sinu silmis oli ja on ta maailma parim prints valgel hobusel.
Nii et sa pead kõigepealt natukenegi nägijaks saama.
Kui juba ähmanegi pilt ette tuleks sul, siis see juba kainestaks sind ja sa saaksid kasvõi mingigi pisukese arusaama sellest, millise portsu otsa sa oma “kohusetundliku ja hooliva abikaasa” näol oled sattunud.
Helistasin täna psühhiaatrile, öeldi, et helistage 10.juulist alates, et siis hakatakse järgmisi patsiente kirja panema. Nii pikka ooteaega ma küll vastu ei pea, tuleb minna kodust kaugemale ilmselt.
Palun pöördu koheselt perearstile!
Perearstidel on juba ammuilma uued juhised ja ettekirjutused, kuidas depressiooniga inimesi algselgi tasemel aidata, ja perearstil on õigus määrata sulle esmase antidepressandi ja vajadusel lisaks antipsühhootikumi (siis on perearst juba selline targemapoolne, kui julgeb komboravi määrata), vajadusel saab ta sulle “esmaabina” ka näpuotsaga rahustit/unerohtu määrata, aga ära nüüd mõtle, et sind kuidagiviisi uimastama hakatakse – rahusteid ja unerohtu saab perearst määrata vaid väga lühikeseks perioodiks, isegi siis, kui sa rahustavat ravi kauem vajaksid, ei saa sind perearst enam pikemalt aidata, juba paar nädalat rahustit ja unerohtu on perearsti jaoks limiit – sellised on nüüdseks Eesti perearstide uusimad juhendid, uusim juhend patsiendi algseks depressiooniraviks perearstidele tuli välja paar nädalat tagasi, ja seal on rangelt määratletud, kui palju ja kui kaua üleüldse tohib perearst psühhiaatrilisi ravimeid määrata ja enam pole nii, et ah mul perearst kirjutab kõike välja, mida aga soovin, kõike aspiriinist alprasolaamini…).
Aga antidepressante ja antipsühhootikumi – neid ta saab sulle välja kirjutada senikaua, kuniks saad psühhiaatri vastuvõtule.
Sealt edasi enam perearst sinu ravimitega ega ravimisega ei tegele, sest ta isegi ei näe peale psühhiaatri juurde siirdumist su edasist haiguse kulgu, ta ei näe enam su psühhiaatrilist anamneesi, psühhiaatrilisi diagnoose vms sinu andmeidki.
Siis saad juba korraliku raviplaani oma psühhiaatrilt ja edasise ravi ja ravi pikkuse üle otsustab juba su psühhiaater.
Kui saaksin tööle ja rahamure laheneb, siis kuidas taastan oma pereelu?
Kui suudaksid tõesti mingi ime läbi selle uitmõtte iseseisvalt teostada, mehe soove ignoreerida (milles ma sügavalt kahtlen) ja majanduslikult iseseisvuda, siis äkki see iseseisvuse magus maitse avab su silmad ja sa enam ei küsi, kuidas taastada midagi, mida sa pole üldse lõhkunudki kunagi…
Kui ta seda siin loeks, siis ehk ta silmad avaneksid, mulle tundub, et ta ei adu tegelikku olukorda. Ei mõista, kuidas saab oma lapsed sõna otseses mõttes nälga jätta ja lasta laste emal söögiks raha laenata. Uskumatu!
Jajah, ega tõesti on nii, et psühhoterroristidest saavad üleöö viksid ja viisakad abikaasad, kui nad seda teemat siin loeksid…
See ta abikaasanäru teab täpselt, mis toimub.
Ja ta meheraas teab sedagi täpselt, et kui piisavalt kaua nüüd lasta oma naisukesel omas mahlas praadida, kui teda keelata veel natukene, kui teda veel natuke aega maha suruda ja psühholoogiliselt mõjutada oma korduva ja järjekindla seljakeeramisega, rahatuna ja töötuna hoidmisega, oma tasakesi, aga järjekindlalt naise psüühikale mõjuvat “ah-ma-ei-viitsi-su-hala-kuulata”-meetodit harrastades – siis sel moel praadides ei lähe teemaalgataja suve lõpus enam aiastki välja, mis siin veel psühholoogist või psühhiaatrist , või tööleminekust, või ravimite võtmisest, või mingistki abisaamisvõimalusest rääkida…
Sellised psühhoterroristid teavad väga hästi, kuidas oma naisukese hetkeline vastuhakk maha suruda, ta taas taltsaks koduloomaks teha ja selle teema eest siin “täie õigusega” naist ignoreerida ja halvustada…
Anna andeks teemaalgataja, aga su mees on täielik m*nn. ma oleks ka ära keeranud sellise mehe kõrval.
See on ka ainus vastus siin teemas, mis küll sisaldab sobimatut sõnavara, aga on oma eheduses üdini aus ja selge vastus teemaalgatajale.
Kuniks teemaalgataja selle vastuse peale tahaks oma meheraasu kaissu hoopis pugeda, seniks ta oma põrgust välja ei pääse.
Mul on siiralt kahju, et sul on selline elu, teemaalgataja, aga niikaua, kuni mõtled, kuidas sellise psühhoterroristi õlal nutta ja kuidas sellisega suhteid lappida…senikaua ei muutu su elus midagi peale selle, et mandud pikapeale, harjudki ära, et raha pole, väljaminemiseks on mehe luba vaja ja kõik see mu jamps siin kokku – su AINUS võimalus on lastegA sealt kiiremas korras jalga lasta ja endale elu hankida, mis on ka elamist väärt, aga selleks pead kasvõi uduseltki nägijaks saama…
Hämmastav lugu! Just see osa, kus oli kirjeldus, mis puudutas pere raha asju. Mul oleks küll teemaalgataja asemel huvitav mehe käest kuulda, kuidas mees põhjendab sellist kulude jaotust? Kuidas saab naine koju üldse midagi osta, kui tal sissetulek puudub? Kuidas saab nimetada sellist meest heaks isaks? Hea isa, kes jätab oma pere nälga.
Ja kui mina mõnes perekooli raha teemas kirjutan, et meil on mehega ühine rahakott, siis on mul alati kari šaakaleid kraes. Sõimatakse ja üritatakse selgeks teha, KUI EBANORMAALNE selline asi on. Kusjuures, ma käin täiskohaga tööl ja teenin mehega sama palju. Aga kui olin lastega kodune (neid on mul 4) ja sissetulek oli väiksem, siis ei tekkinud mitte iialgi teemat, et rahakotid peaks eraldi olema. Täpselt sama oleks ka juhul, kui mu mees peaks mingil põhjusel sissetuleku kaotama. Sel juhul oleks minu teenistus täpselt sama palju tema kui minu oma.
Osadele naistele lihtsalt ei mahu hinge, et mõnes peres on raha ühine.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
